tavainimene

Ühest kohast teise

Posted in * by tavainimene on 05/07/2012

Baltoscandal oli ettekäändeks hea küll. Tundsin, kuidas mul hakkab teine hingamine. Selge hommik lubas ilusat päeva; buss oli täiesti tühi ning isegi valjult mängiv raadio Elmar ei suutnud tuju rikkuda. Lõin lahti juunikuu Loomingu. Ka see oli väga hea. Seletamatult lummav oli lugeda memuaariraamatu jaoks diktofoni loetud musta materjali transkriptsiooni meenutavaid meeldetuletusi täiesti võõraste koolipoiste istumisjärjekorrast klassiruumis kunagi kolmveerand sajandit tagasi. Linnas, kust ma olin lahkumas.

Mats Traadi heksameetrid meeldisid mulle ka väga: „Lahti registrid las tõmbab õhtu“, ja „kõlblus ei asenda kõblast“, no kas see pole armas. Ilmselt vormist tingituna mõjub kuidagi eriti hoogsalt ja kaasakiskuvalt. (Ainus võõristushetk: sõna „arvuti“ ei sobi minu meelest luulekeelde. Ma ei oska seda tunnet kuidagi põhjendada. Ennem siis juba „hobuse türa“ või mis iganes.)

Looming läks järjest paremaks. Martin Oja ulmepõneviku algus oli üsna paljutõotav, Taive Viidingu mälestused isa lahkumisest olid liigutavad ja Kivirähu juttude peale itsitasin täitsa häälekalt.

Nii. Siis jõudsin Kareva luuletusteni. Ja need — valguse võpatavad viivud ja surma sõgestavad suudlused – minus miskipärast enam vastu ei kajanud. Ilmselt on tegu mingi lubjastumise, kalestumise või panetumisega. Nagu vanainimene ei kuule ühel suvel enam ritsikate siristamist ja mõtleb siis, et tirtsudega on tänavu midagi lahti.

Buss keeras sisse minu sünnilinna, mille suhtes mul pole enam mingeid tundeid, välja arvatud korduvad õudusunenäod pakaselisest hämarduvast õhtust, kus ma käin mööda tänavaid ja tean, et majades, kus ma kunagi olen elanud, on nüüd juba teiste inimeste kodud.

Kõndisin mööda tühja korterit. Tegin aknad lahti. Kastsin lilli. Kuivatasin põranda ära. Sirvisin paari raamatut. Kiikasin rõdule. Tegin riidekapi uksed lahti ja panin uuesti kinni. Ja tegin uuesti lahti. Kapi ülemisel riiulil oli tundmatu kohver. Millegipärast tundus äkki vajalik see alla võtta ja lahti teha. Pärast mõningast pusimist lukud avanesidki.

Kohvris oli rahvariideseelik. Kangas oli ilmselt kootud mingil kooperatiivide kuldajal ning äärmiselt amatöörlikud õmblused andsid ähmaselt tunnistust, et need võivad olla minu enda töö. Ainult et ma ei mäleta sellest mitte midagi. Sikutasin raske, torkivkareda ja kõvasti kortsus undruku endale ümber. Täpselt paras. No mis sa kostad.

Seeliku alt tuli kohvrist välja fotoalbum — punasest kunstnahast, liimi- ja tindiplekiline. Selle vahel olid minu kooliaegsed klassipildid, mida ma pidasin kolimiste käigus ammu kaotsi läinuteks. Mustvalged ja veidi alavalgustatud fotod. Teine klass, kolmas, kuues, seitsmes. Selja taga seinal tsitaadid Leninilt, papile kleebitud tähed vahtplastist välja lõigatud ja tumepunase sametpaberiga kaetud. Tüdrukute sassoon-poisipead ja poiste kortsus kaelarätid.

Üks laps neil piltidel olen mina — halvasti istuvas koolivormis, halva rühiga, enamasti morni või hirmunud ilmega. See tähendab, ma tean, et see peab olema (pean olema?) mina. Aga ma vaatan teda nagu täiesti võõrast inimest. Kuidas ja missugusel hetkel küll meie reaalsused lahku hargnesid? Kas too võõras sünge töntsakas tüdruk lõpetas oma paralleeluniversumis kooli, läks edasi õppima, sai töökoha, hakkas blogi pidama? Kas tema saatis mulle selle kohvri? Ja mis ma selle seelikuga peaksin peale hakkama?

Ekspeditsioon jätkub.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: