“Varikirjas”

David Mitchelli “Varikirjas” on üsna sarnane tema “Pilveatlasele”. Mõlemas raamatus on ajalugu, idamaid, poliitilist põnevikku, krimit, ulmet, futuroloogiat ja näpuotsaga esoteerikat. Mõlemad on romaanid novellides, kollaaž-, mosaiik- või pusleromaanid, mille tükke seovad omavahel detailid või tegelased. Ja nad on ka omavahel seotud — vähemalt kahe tegelase ja ühe komeedikujulise sünnimärgi kaudu. Nii-öelda kirjanduslikud hüperlingid. On ka välislinke — ühe tegelase nimi näiteks, selgub, on hommage Thornton Wilderile. Küllap neid linke on veel; mulle täitsa meeldib kujutlus kirjandusest kui universumist, mille kaugeid paiku ühendavad omavahel mõttelised ussiaugud.

Ilmselt see “San Luis Rey sild” on ka mingis mõttes Mitchelli enda antud võti. Üks võimalikest võtmetest. Et puudus raud, kukkus ratsu. Et kukkus ratsu, langes kindral. Et langes kindral, kaotati lahing. Et kaotati lahing, langes kuningriik. Ja seda kõik sellepärast, et puudus raud. Aga siit võib ju lõpmatuseni tagasi minna. Raud puudus, sest sepp oli tõbine. Sepp oli tõbine, sest oli jäänud vihma kätte. Vihma kätte oli ta jäänud, sest kallim oli unustanud kohtamise. Kallim unustas kohtumise, sest sai kirja. Ja nii edasi, ja nii edasi.

Aga on võimalik võtta ka see võti, et “väike inimene globaalsete jõudude ja totalitaarsete süsteemide meelevallas”. Või “kui sada narri mängivad jumalat, siis lõpuks üks ehitabki ta valmis”. Või lõpuks: “kas on kerge olla jumal?”

Miski tekitas minus lugedes tabamatut ärritust, aga kuidagi ei oska põhjusel sabast kinni saada. Vahest liiga täpselt menu  maksimeerimise peale välja rehkendatud? Nagu oleks ridade vahel tondikirjas (ghostwritten) remargid “õhka”, “vanguta pead”, “loe ahnelt edasi”, “tee suured silmad” jts. Ja ikkagi — tubli tükk mõnusalt rammusat kvaliteetmeelelahutust.