Elu on läinud lõbusamaks

Tänasesse terviseliikumise arvestusse läheb kirja kaks tundi kõndimist. Suure taarakotiga. Mööda Annelinna, otsides töötavat taaraautomaati. Mitmed vastu tulnud tuttavad lõid miskipärast häbelikult silmad maha ega teretanud; sekundaarse toorme ringluse operaator ei näi olevat prestiižne tegevusala.

Pulss oli kogu aeg rasvapõletustsoonis — puhtast vihast. Nii et ma ei teagi, kas kokkuvõttes läks see trett tervise mõttes aktivasse või passivasse. Aga oleks ju oluline teada, kui idee hakata tervistkahjustavaid eluviise täiendavalt maksustama tõesti peaks läbi minema.

Idee on muidugi valesti esitatud. Mitte “paksudele kõrgem ravikindlustusmaks”, vaid kõigepealt tõstame kõigil maksu ja siis teeme tervisesõbralikele kodanikele (normaalkaal, ei suitseta, ei päevita, ei tarvita alkoholi üle Maailma Terviseorganisatsiooni poolt ohutuks tunnistatud koguse, kasutab liikluses turvavarustust, liigub regulaarselt kuid ei harrasta ekstreemspordialasid, ei loe ajalehti, õnnelikus abielus, optimistliku eluhoiakuga jne) teatavaid soodustusi.

Mõistagi eeldab eelkirjeldatud süsteem mõne tuhande elustiiliinspektori palkamist, aga minu arvates saaks siin edukalt rakendada peatselt hõiveta jäävaid rahvaloendajaid.

On siiski ka lihtsam lahendus. Teatavasti on üks suuremaid terviseriskide allikaid vaesus. Ma ei läheks küll nii kaugele nagu üks mu tuttav, kes armastab öelda, et vaesus tuleks kriminaliseerida, aga maksustada võiks seda täiendavalt küll. On ju selge, et vaene inimene on riigi rahakotile suurem kuluallikas — on ainult õiglane, et ta ise ka selle koti täitmisesse rohkem panustaks.

Selline otsetee oleks ilmselt tõesti progressiivsem ja, mis peamine, odavam. Mulle läks nimelt väga hinge hiljuti loetud eduka ettevõtja murejutt sellest, kuidas avalik sektor sööb rahvuslikku rikkust nõnda isukalt, et erasektor ei jõua seda juurde toota. See lugu koos kommentaaridega oli üpris õpetlik. Sain muuhulgas teada, et arst, kui ta töötab erakliinikus ja ravib patsienti tolle oma raha eest, tekitab ühiskonnale tulu, kui tema töö saab aga tasustatud haigekassast, siis on see hoopis kulu. Huvitav oli ka ühe kommentaatori ettepanek koondada ära politsei arvukad pressiesindajad ning kokku hoitud raha eest koolitada pealikud ise avalikkusega suhtlema.

Noh, bürokraate on meil muidugi üle mõistuse palju ja enamik neist on osa pidurdussüsteemist, mitte mootorist.  Tunnistan siiski , et mul on jätkuvalt raskevõitu mõista, kuidas peerupatju tootev ettevõtja loob väärtust, aga haigekassa täitjate töövõimet taastav arst tekitab kulu. Samuti on väike kahtlus, kas politseiprefekt jõuaks ikka muude tööde kõrvalt vastata kümme korda päevas helistavale Padavere Pajataja reporterile, kes tahab teada, ega vahepeal ole juhtumisi mõnda huvitavat mõrva sooritatud.

Ettevõtjal oli iseenesest siiski väärt mõte —  suunata 60 000 avaliku sektori töötajat erasektorisse ehk riigieelarve kulupoolelt tulupoolele. Irvhambad muidugi hakkasid selle peale ilkuma, et kui praegu annab (oletame) ehituslube lubade väljastamise osakonna nooremametnik (riigilõiv 32 eurot), siis pärast suurt pööret hakkab seesama isik tegema täpselt sedasama tööd sama laua taga ja samas kabinetis. Mille uksel, tõsi, saab olema silt: AS Ehitusluba, klienditeenindus. Loa väljastamise riigilõiv 32 eurot ja teenustasu 32 eurot.

Sellist jama ei tohi muidugi lasta juhtuda. Kuna aga Eestis 60 000 valgekrae (ega ka üldse mingit muud) töökohta kuskilt tulemas pole, siis tuleb mõelda kastist väljapoole. Ülearused ametnikud tuleb tõepoolest panna tulu teenima, aga kuna see Eestis kahjuks võimalik pole, siis peaksid nad seda tegema — tam-ta-daa — kus mujal kui Soomes. Ütleme, et iga avalik teenistuja oleks kohustatud aastas 4 nädalat lahe taga ehitaja, sanitari või talunikuabilisena riigikassasse raha teenima. Õhuke võib me ju riik olla, aga mitte kõhetu, vaid sitke ja musklis.

Tulles tagasi paksusemaksu juurde — näib, et taas on välja kraamitud ka lapsevanematele lisahäälte andmine. See on muidugi idee, mille vastu kellelgi ei saa vähimatki olla. Pigem tuleks minna veel kaugemale. Näiteks nii, et täisealisel vallalisel lastetul kohtulikult karistamata põhiharidusega kodanikul oleks 1,0 häält. Abiellumine lisab 0,2 häält ja iga laps veel 0,4. Lõpetatud keskharidus annab 0,2 lisahäält, kutseharidus 0,3 ja kõrgharidus 0,4. Läbid ajateenistuse kaitseväes — saad häälekaalu juurde. Omandad kinnisvara — jälle natuke häälekam. Oled tööandja — iga töötaja eest mõned häälesajandikud või -kümnendikud. Saad aga hakkama mingi sigadusega, kahaneb sinu hääletajakoefitsient. Nii et doktorikraadi ja viie lapsega maal elav suurtööstur ja vabatahtlik tuletõrjuja saaks anda valimistel kasvõi kümme häält, põhikoolist välja langenud liiklushuligaan aga heal juhul 0,5. Ja õnn, nagu ütles klassik, oleks üsna lähedal.