Imetabane emakeel
Sõna kude käändub nagu õde, seega on ainsuse osastav kude, mitte „kudet”.
Sõna kümmekond käänamisel muutub ainult liide, tüvi jääb kogu aeg samaks: ainsuse omastav kääne on kümmekonna, ainsuse alalütlev kääne on kümmekonnal.
Ametinimetuses sekretär-masinakirjutaja käänduvad mõlemad pooled, nt sekretärile-masinakirjutajale.
Sõna omas mitmuse nimetav on omaksed, aga mitmuse alaleütlev omastele.
Kuidas käänata taimenimetust ruse: omastavas käändes on ruskme, osastavas ruset.
Sõna lumekamp (ainsuse omastav on lumekamba) tähendab ‘lumekamakas’.
Sõna andmed ainsus on anne (omastavas andme).
Vorm „kummagita” ei ole õige, peab olema kummatagi.
Sõna silmside ainsuse omastav on silmside.
Sõna eelnõu on ainsuse osastavas käändes eelnõu.
Õiged vormid on mõlemais ja mõlemates, mitte „mõlemis”.
Sõna tosinas ‘kaheteistkümnes’ omastav kääne on tosinanda.
Kumb on õige: uks on lukus või lukkus? – Mõlemad on õiged.
Kas „kümme abinõu” või „kümme abinõud”? – Õige on kümme abinõu.
Üks linde on rüüt, selle sõna omastav on rüüda.
Õige on pesukaitsmed, mitte „pesukaitsed”.
Sõna tõmb (ühendusvarras) omastav on tõmma, mitte „tõmbi”.
Kuidas on sõna klienditugi sisseütlev kääne? Kas on võimalik vorm klienditukke? – Jah, see on lühike sisseütlev, pikem vorm on klienditoesse (vrd sõna jõgi, mille sisseütleva käände vormid on jõkke ja jõesse).
Mis vorm on rööpme? – See on sõna rööbe omastav kääne. Rööbe tähendab ‘rööpapaar; autonduses: jooksulaius, sama telje rataste vahe’.
Kuidas on paarisliitsõna lasteaed-põhikool ainsuse osastava käände vorm? – Mõlemad liitsõnad käänduvad: lasteaeda-põhikooli.
Kuidas on turd mees mitmuse nimetavas? – Õige vorm on turrad mehed.
Inglise snowtube on lumerõngas, korp (omastavas korbi).
Sõna mõningane ainsuse omastav on mõningase ja osastav mõningast, mitmuse omastav on mõningaste, osastav mõningasi.
Sõna mõningas ainsuse omastav on mõninga, osastav mõningat, mitmuse omastav mõningate, osastav mõningaid.
Mõlemad sõnad tähendavad ‘mõnetine, mõnesugune’.
Taimenimetus ussilakk on omastavas ussilaku.
Euroopa piisoni sünonüüm on pürg (omastav pürja, osastav pürga).
Veetaim lemmel on omastavas lemle, osastavas lemmelt, mitmuse omastavas lemmelde, osastavas lemleid.
Sõna sadakond käänamisel muutub ainult liide, tüvi jääb samaks: ainsuse omastav kääne on sadakonna, osastav sadakonda, alalütlev sadakonnal.
Sõna teinepool ‘abikaasa’ alalütlev kääne on teiselpoolel.
Sõna vürtsköömen omastav on vürtsköömne ja osastav vürtsköömnet.
Meditsiinitermin on kõrgvererõhktõbi (mitte „kõrgvererõhutõbi”), omastav kääne on kõrgvererõhktõve.
tavainimene 
Ütlen rahulikult edasi “kümnekonna”, “mõlemis”, “sajakonna”. Õige keel on see, mida rahvas räägib, mitte see, mille keegi filoloog on välja nuputanud.
Muidugi! Ja õige liikluskorraldus on see, mis ise välja kujuneb, mitte pole mingite liikluskorraldajate poolt fooride ja märkidega paika pandud, rääkimata ametlikest parkimiskohtadest – õige parkimiskoht on ikka seal, kus rahvas pargib, mis siis, et liikluskorraldaja meelest võiks seal hoopis kõnnitee olla. Jne.
Maarika, vabadust, aga see on demagoogia. Erinevalt liiklusest on loomulik keel ka ilma mingi korraldamiseta valmis ja terviklik struktuur, mis toimib tõrgeteta. Ma ei viitisi kõiki neid prantsuse teoreetikuid üles lugeda selle seisukoha tõestamiseks, eesti autoritest aga soovitan tõesti lugeda Kaplinskit ja Krulli näiteks. Loomulik keel kannab oma metafoorikas jne ka midagi, mida võiks nimetada tarkuseks, õigeks meeleks. Sest keel ja mõtlemine on ju lahutamatud. Keele tsurkimine rikub meele, laseb tarkuse tuulde. Kaplinskilt meenub üks hea näide: uudissõnad “relv” ja “mõrv” on andnud neile nähtustele romantilise või vähemalt moraalselt täiesti neutraalse tähenduse, samas kui vanad sõnad “sõjariist” ja “mõrtsukatöö” olid selgelt hinnangulised ja neid nähtusi taunivad.
Täielikult ju keelekorraldamisest niikuinii ei pääse, aga olen Kaplinskiga nõus, et Eestis on teiste inimeste keelekasutuse kritiseerimine ja halvustamine lausa omaette hobiala.
Vabadust rääkida nii, nagu tahad? Anna minna, meil on demokraatia. Minu demagoogilise märkuse eesmärk oli teadvustada, et enne vabadust tuleb kokku leppida reeglid. Reeglid luuakse süsteemi põhjal. Sellele, kes ei ole filoloogiasse ja keelekorraldusse süvenenud, tundub ehk tõesti nii, et “keegi filoloog” kuskil oma maitse järgi nuputab reegleid välja, aga tegelikult on selle taga ligi saja aasta pikkune paljude inimeste töö ja pidev keelejälgimine. Ja ma ei paneks “teiste inimeste keelekasutuse kritiseerimist ja halvustamist” keelekorraldajatele süüks, see on ikka rohkem ilmatarkade kommenteerijate rida.
Ja ühtlasi tahaksin meenutada ka üht vanasõna palgist ja pinnust teatavates silmades – sinu enda kommentaarist võis samamoodi välja lugeda nende inimeste halvustamist, kes mingil veidral põhjusel eelistavad keelenormi järgida. Eelarvamus? Kompleksid? Eesti keele õpetaja kiusas koolis? Tunnen südamest kaasa.
Mea culpa. Mina halvustan vist ka, vähemasti mõttes, või vähemalt teen enda jaoks eelarvamuslikke järeldusi, kusjuures diskrimineerivalt. Kui maavanaema ütleb, et “kohvi on pliita pial”, siis on see minu meelest armas, aga kui nii kirjutaks majutusettevõtte müügijuht veebilehel, siis mul tekiks tunne, et neid ei saa tõsiselt võtta. Kui just pole tegu mingi stiilikohaga Wana Mamma Man vms.
“Vabadust rääkida nii, nagu tahad?” Ei, vaid vabadus rääkida nii, nagu keel ise seda “tahab”. Ja mitte nii, nagu mõni aavik seda tahab. See on suur vahe. Keel reeglina ei lase oma kandjatel “rääkida nii, nagu tahad”, keelekorraldajad on oma akadeemilises ülbuses selle vabaduse vägisi võtnud.
Muidugi on tõsi seegi, et loomulik eesti keel on keelekorraldajate poolt juba põhjalikult rikutud ja nüüd tulebki teda muudkui korraldada ja hooldada nagu elustamisaparaadi all lamavat haiget.
Hmm, ma tean, et Aaviku peksmine on tema aktiivseks muutumise ajast popp olnud, aga minu arust ei ole aaviklikult peened/peenutsevad soomepärased vormid tegelikult olemuselt nii hirmus erinevad kunagistest linlikest alamsaksa- ja hiljem ülemsaksapärastest vormidest, mida kõik peavad keele loomulikuks osaks.
Aavik ei olnud ka võimupositsioonil, nii et kui ta võttis keelega mängida, ei näe ma põhjust, miks peaks seda keele loomulikust kujunemisprotsessist välja arvama.
Kui aga kõne alla tuleb ametkondlik keelekorraldus, siis – kuigi ma olen nõus, et on hea, et mingi koordineeriv institutsioon on olemas, et ametlikus keeles omavahel kokku leppida – töötavad seal ometi inimesed ja paratamatult tehakse vahel vigu.
Nt Veski (kes oli erinevalt Aavikust “keelevõimule” tunduvalt lähemal) suutis oma kasuliku ja vajaliku töö käigus ka uskumatult rumalaid asju tekitada. Näiteks kellele oli vaja neid paronüümipesi?
Mis puutub vanaema vs. majutusettevõtja keelepruuki, siis on ju arusaadav ja normaalne, et eri kontekstis kasutatakse eri keeleregistrit. Haigeks läheb asi siis, kui iga murde- või kõnekeelepärasuse peale kõneldavas keeles, seltskondlikus olukorras, kargab neli inimest, ila tilkudes, ligi, ja hakkab oigama, kui kohutav, et ohver ütles “õigesti” asemel “õieti”. Eriti haige on see siis, kui nad ise moodustavad ametlikus kontekstis eriliselt kantseliitlikke või võõrapärase järjega lausevärdjaid, millest nad tegelikult taipaks isegi, et need ei meenuta kuidagi normaalseid eesti keele lauseid, kui nad võtaks vaevaks neid vahelgi kõva häälega välja öelda. See ei ole enam kivi keelekorralduse kapsaaeda (sest keelekorraldus sõdib ka kantseliidiga, õigemini, tänapäeva keelekorraldus sõdib kantseliidiga oluliselt rohkem kui kõnekeele iseärasustega, au ja kiitus talle selle eest), see näitab reaeestlaste mõttetud snoobitsemist. Eriti paistavad sellega silma just inimesed, kes pole keeleteadusega suuremat kokku puutunud (vähemalt minu mulje on selline).
Hõhõõ, “*mõttetut* snoobitsemist” mõistagi. Kes tunneb ära, mis murret mu klaviatuur harrastab (ma kahtlustan saare oma)?
Meenutaksin taas Jaan Kaplinskit, kelle kohaselt tehakse eestlasele juba koolis ja hiljem regulaarselt ajakirjanduse keeleveergude vahendusel selgeks, et ta ei oska oma emakeelt rääkida. Mistõttu ta hoiabki pigem suu kinni.
Kussa, kussa. Tuleb harjutada.
Mehed, turrad nagu pürjad, panid tõmma paika.
Omas liugleb lumerõngal, kasvatamaks lihaskude.
Kümmekonda uut eelnõu arutati sadakonnal koosolekul.
Lasteadades-algkoolides leidub tööd ka sekretäride-masinakirjutajate teistelepooltele.
Ma pooldan keskteed: päris kogu keelekorraldust maha ei kannaks, aga teisest küljest vaatan kurja pilguga nende kunagiste keelekorraldajate peale, kelle eesmärk oleks justkui olnud tulevasse kirjakeelde veaohtlikke kohti tekitada.
Hmh. Ma praegu vaatan, et minu jaoks on “lasteaed-algkoolid” ja “lasteaiad-algkoolid” ikka kaks täitsa eri asja.
(Kasvava nõudlikkusega): Tõmba, tõmba, tõmba, Jüri! Kas ma saan selle kinnitusvarda lõpuks või ei saa?