tavainimene

Kaks väikest Illimari

Posted in * by tavainimene on 09/03/2012

Remsu “Supilinna poistest” olin ma Loomingust katkendit lugenud ja see tekitas huvi. Mina ju pole põlistartlane — ei ole mul aimugi, millises kioskis müüdi pontšikuid, kus kohvitasid tuntud ekstsentrikud või kuidas Supilinnas suurveeks valmistuti. Ei ole ma näinud palkide parvetamist Emajõel ega õlletehasele jää saagimist; ei teadnud sedagi, et õlletehast pärast kahtkümmet punavõimu-aastat ikka veel Alekokiks kutsuti. 

Mitmed detailid ja paroolid tulid küll seletamatult tuttavad ette. Et tervitusele “Fiskultprivet!” vastati “Chicago!” — no ma olen seda kindlalt ammu varem kuulnud, aga mitte ei suuda meenutada, kunas ja kellelt.

Mõtlema pani nonde kaugete aegade (jumal küll, pool sajandit tagasi!) spordikultus. Kas teab praegu ükski neljateistaastane, kes on B-klassis 60 meetri rekordiomanik või mis on odaviskes meistrijärgu norm? Veel pani mõtlema see, et ka tollel väidetaval töörahva kuldajastul magas kojamehe paljulapseline pere põrandal õlgede peal ning aedniku ja vedurijuhi poeg käis koolis isa vana sineliga. Ikka karjamaal ühtmoodi ja marjamaal teistmoodi.

Omajagu üllatas väga lahtise tekstiga vene värgi kirumine, ilma mingi NKVD- või KGB-hirmuta. Aga no ju siis oli nii. Üpris tahe kodulooline lugemine igatahes.

*

Kui Remsu lüüriline kangelane oli neljateistaastane Gagarini esmalennu aastal, siis Ott Kiluski “Veidrikud ja võpatused” on umbes põlvkonna jagu noorema mehe kasvuaastate lugu. Kuuekümnendate sula ja seksrevolutsioon on ammu unustatud, üheksakümnendate oma kohe algamas. Kiluskil on (auto)biograafiline element rohkem taustaks, millele kuvatakse fantaasia ja sürr, grotesk, hüperbool ja kalambuurid. Nende tagant vilksatab vahel pentsik ja vahel nukker reaalsus, millest osa kuulub jutustajale, aga osa vististi siiski ka autorile.

No jõulist ja mitmekihilist kunstilist üldistust ajaliku ja igavikulise suhtest inimeses ja maailmas — seda, mida üha kärsitumalt ootavad ja nõuavad kirjandusteadlased — siin ehk ei ole, aga minu peal see raamat kuidagi töötab. Natuke meenutas Dovlatovi “Meie omi” ja natuke miskipärast Valdur Mikita lõunaeesti mütoloogiat. Kõigil neil ilmutavad end mingid salakeelt kõnelevad isakesed — Dovlatovil on vanaisa “abanamat”, Mikital isa “karaboksarov”, Kiluskil onu Jolle spunerismid. Hmh. Isakeel. Kas see on mingi värav sõnakunsti juurde?

Küll tahaks kolmekümne aasta pärast lugeda mälestusteraamatut elust neljateistkümnesena aastal 2012. Huvitav, mida nad kirjutavad?

5 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. Hundi ulg said, on 11/03/2012 at 12:34

    Remsut hakkasin lugema eelarvamusega – pole olnud “minu autor”. See raamat aga meeldis.

    Kõrvalmärkusena spordipoistest. Ma ei tea, kas tänases koolis on veel kusagil säilunud stendid “Kooli kõigi aegade edetabel” vms. Tollal olid need, eriti enda nime tekkimine sinna aga üks kõva sõna.

  2. sol said, on 12/03/2012 at 00:54

    Sport oli pool sajandit tagasi just moodi läinud ja noorte jaoks umbes nagu internet tänapäeval. Sport oli ka kõigile kättesaadav ja odav lõbustus, mis pealegi andis poistele-tüdrukutele põhjust koguneda, suhelda ja khm-khm, kehavõlusid demonstreerida.
    Raamatulugemine ju taolisi võimalusi ei sisalda?

  3. tavainimene said, on 12/03/2012 at 12:08

    Linnades tasahilju tärkava keskklassi seas jõudis sportimine popiks saada vist juba enne sõda. Maal muidugi vaadati tühikargamisele vähe teise pilguga; Lurich ehk ainult oli tegija. Algkoolidel polnud ju võimlaid ega staadione, niisama naljaviluks turniti.

    N. Liidus oli sport muidugi juba ühelt poolt ideoloogia ja teiselt poolt sõjamasina teenistuses (“valmis tööks ja kodumaa kaitseks”). Ja külade võrkpalliplatsid olid viie-kuuekümnendatel vist tõesti tollased hängimise ja enda näitamise kohad. Aga juba seitsme-kaheksakümnendatel sellist asja vist enam ei olnud? Edukad sportlased olid küll eakaaslaste seas tihtipeale popid, aga välismaa teksapüksid ja kassettmakk olid vähemalt sama kõva sõna. Ja mis kehavõlude näitamisse puutub, siis paljudes koolides käis hoopis tüdrukute ja kekaõpside vahel vinduv kaevikusõda lühikese dressi kandmise asjus.

    Kui veel Remsu raamatule ja sportlase toidutalonge ihkavale Kollale mõelda — huvitav, kas selline talongisüsteem tänapäeval motiveeriks sporti tegema? Kui ikka teaks, et normi ära täitnuna saad kroonu kulul korralikult süüa ja uued tossud?

  4. sol said, on 12/03/2012 at 18:29

    Maanoorte seas muutus sport populaarseks just 50-60ndatel. Maalapsele peistus selles ka võimalus saada kodukülast välja, võistlustele ja laagritesse, edukamad ehk kaugemalegi.
    Alles 80ndatel läksid tüdrukud nii paksuks, et lühike dress piina ja alanduse sümboliks muutus. Enne seda tegid alatoidetud õpilased ja üliõpilased hasartselt sporti, ise näljast kokku kukkumas.

  5. tavainimene said, on 12/03/2012 at 22:13

    Eks ta ole.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: