tavainimene

Musta lipu valguses

Posted in * by tavainimene on 13/02/2012

30 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. Rents said, on 13/02/2012 at 18:35

    Minu varianti ei olegi – piraadin tihti, sest kõik asjad jõuavad siia lootusetult hilja, aga kui ikka meeldib, siis hiljem ostan ka ja piraat läheb nö “reklaami” alla, mille arvelt tootja tegelikult teenib (mõelge: selle vaese näljas häkkeri arvelt, kes näiteks mängule cracki tegi või filmi üles laadis!), kui ma ta tootega rahule jään. Plaate tavaliselt ei osta, aga kui on hea bänd, lähen näiteks kontserdile, ka väljamaale.

  2. mnjah said, on 13/02/2012 at 20:16

    Mihhail Lotmani blogis kirjutas Rein Raud, et failijagamist kui 21. sajandi nähtust ei saa kirjeldada 19. sajandi mõistete abil. Ühesõnaga, failijagamine ei ole sama, mis asja seaduslik ostmine, selge see, aga see ei ole ka vargus. Ei ole päriselt ka laenamine. See on… failijagamine. See tundus mulle väga tabav ja täpne tähelepanek. Aga siis meenusid mulle 1980. aastad, mil riigi tagant varastamine ka oli muutunud millekski üldiselt aktsepteerituks ja seetõttu vanade mõistetega justkui kirjeldamatuks. See ei olnud sama, mis aus teenistus, aga see ei olnud ka vargus (erinevalt eraisiku tagant varastamisest) ega laenamine. See oli lihtsalt võtmine, saamine, toomine. “Kust sa selle lauakoorma said?” – “Ah, töö juurest tõin.” Ometi olud muutusid ja vana mõistesüsteem (jah, lausa igivana, lausa kümnel käsul põhinev mõistesüsteem) osutus ikkagi adekvaatseks. Ma üldse ei imesta, kui 20 aasta pärast tundub kurioosne ka see, et millalgi peeti failide võrgust tõmbamist peaaegu loomulikuks ja lubatavaks tegevuseks.

    • kaarnake said, on 13/02/2012 at 21:01

      Kui ma oskaksin rääkida, siis just nii räägiksin ka kõigile. See on nii õige ja talupojamõistuslik.

    • tavainimene said, on 13/02/2012 at 22:00

      Hiilgav.

    • Rents said, on 14/02/2012 at 11:31

      Mulle meenub seoses selle looga, kuidas ma üritasin tuttavale ameeriklasele selgitada, et õunaraksus käimine ei ole varastamine, vaid see on, noh, raksus käimine. Et kui mina seda oma 26 aastaga teeksin, oleks tiba imelik küll, aga kui seda teevad 12aastased poisid, on see julguse proovile panek ja põnev jne. Ja tema kuulas tuima näoga ja küsis:”Aga õunad kuuluvad siis seaduslikult kellelegi teisele? Nii et tegelikult on see ikkagi varastamine?”

  3. Keit said, on 13/02/2012 at 20:44

    2 ja 6 variant sõltuvalt sellest kelle toodanguga on tegemist. 4 tavaliselt ei kehti, sest need asjad, mis mulle meeldivad, ei jõua ilmselt kunagi Eestisse müüki ja ilma krediitkaardita netist ostmine on pehmelt öeldses problemaatiline.

  4. Keit said, on 13/02/2012 at 20:46

    P.S.
    Puudu ka variant: Ei taha endale plast-saasta koju kuhjata ja netis failina ei müüda.

  5. notsu said, on 13/02/2012 at 21:37

    Puudub ka minu variant: ei piraadi, sest ei viitsi ega oska (dumbuserina), aga teatud kindlatel juhtudel ei pea seda valeks; nimelt ei suuda ma näha vargust kopeerimises, mille puhul õiguste omanik mitte midagi ei kaota. Kõigi selliste juhtudega on tegemist a) siis, kui omanik n.ö ametlikku versiooni koopia saanud isikule nagunii ei müüks; b) siis, kui koopia saanud isik nagunii ka ostab; c) kui koopia teinud isik on juba originaali ostnud, aga vajab infot mingil muul andmekandjal.

    Variandi c) all pean pean silmas näiteks a) DJ-sid, kes ostavad pidudel mängimiseks seaduslikult MP3d ja kopeerivad need plaadile või kõvakettale või mälupulgale, sest ostetud mp3-d ei ole võrgust lõpmatuseni allalaetavad. Praeguste seaduste järgi on see piraatimine; b) DJsid, kes on ostnud esitamiseks plaadid ja kopeerivad endale muusika playlisti, et oleks lihtsam mängida. Praeguste seaduste järgi on see piraatimine.

  6. notsu said, on 13/02/2012 at 21:50

    Küsimus: kuidas suhtud raamatukogus avariiuli-kirjanduse ja -ajakirjanduse lugemisse (teatavasti ei saa õiguste omanikud sellise lugemise pealt laenutustasusid)?

    Variandid:

    Pean valeks ja häbenen, aga loen ikka, sest ostmiseks pole raha.
    Ega ta teoreetiliselt päris õige ei ole jah, aga ma olen sellega nii harjunud, et ei viitsi põdeda.
    Loen, sest ei viitsi oodata, kuni asi müüki tuleb. Kui meeldib, siis mõnikord maksan ka.
    Ma ei kavatsegi maksta millegi eest, mida on võimalik ka tasuta saada.
    Loen raamatukogus teadlikult, protestiks kogu selle ahne kapitalistliku süsteemi vastu.

    • tavainimene said, on 13/02/2012 at 21:58

      No kui ma oleks autor ja raamatukogu paneks minu romaani määramata ajaks avariiulile ja sätiks selle riiuli kõrvale koopiamasina koos virna tasuta paberiga ja ütleks, et paljundage kõik lahkesti nii endale kui oma sõpradele, siis mul vist ikka läheks kulm kortsu. Isegi kui kõik paljundajad mulle jumalakeeli kinnitaks, et ega nad seda raamatut raha est ei ostaks niikuinii :)

    • notsu said, on 13/02/2012 at 22:03

      Või millessegi veelgi hulllemasse: tuttavate käest nende ostetud raamatute, filmide jms laenamisse? sest neile ei ole seda ju müüdud arvestusega, et see kellelegi teisele sellepärast müümata jääb.

  7. notsu said, on 13/02/2012 at 22:07

    (Sellest, kuidas Jeesus viiest leivast ja kahest kalast piraatkoopiad tegi, pole mõtet rääkidagi. Pagarid-kalurid saaks saamata jäänud tulude pärast vinge kohtuasja, olgugi et neid sel hetkel, kui toitu vaja läks, seal koha peal seda müümas ei olnud.)

  8. notsu said, on 13/02/2012 at 22:20

    DJ-de probleemide kohta link ka.

    Tsiteerin DJ variante (minu paksendus):

    “* Mängid ainult originaalplaate (CD, vinüülid) – sinuga on kõik korras. Kui asutus kus sa parajasti mängid, on kõik vajalikud muud autoritasud maksnud (jah ka klubi peab veel omakorda maksma), on kõik korras. Või vähemalt ei puuduta sind. Miinus: pead kõiki oma plaate kaasas kandma ja sured lõpuks seljavaludesse.
    * Oled teinud oma meeletust plaadikogust endale isiklikud koopiad ja mängid neid koopiaid. Plussid: saad igalt CD-lt või vinüülilt endale kõrvetada vaid selle ühe või kaks lugu, mida sa reaalselt ka mängida kavatsed. Miinus: need plaadid on juba koopiad, mida sa ei tohi esitada. Seega oled juba seadust rikkunud.
    *Ostad muusikat Beatpordist ja kõrvetad need plaatidele või mängid muusikat otse arvutist. Ka see on ebaseaduslik. Sa oled teinud serveris asuvast failist koopia (ei tee nalja), mida avalikult sa esitada ei tohi. Seega tubli, et oled ostnud kõik oma muusika digitaalselt, mängida seda ei tohi. Sama käib Seratoga mängimise kohta. Isegi kui sul on kõik need lood kodus ilusti riiuli peal olemas ja tahad oma vinüüle mitte ribadeks kulutada, ei tohi nende koopiaid mängida.
    Seega mängida tohib ainult füüsiliselt kaasas olevaid originaalplaate. Kuid. Mina mängin Traktroi ja midikontrolleriga enamasti Beatpordist, Junost või mujalt ostetud MP3sid. /…/ Enamus uut muusikat on pärit erinevatest blogidest kuhu lugude autorid on ise need saatnud, et au ja kuulsust koguda. Mis on lahendus?

    Eesti Autorite Ühing, Eesti Esitajate Liit ning Eesti Fonogrammitootjate Ühing on välja töötanud nn. DJ-lepingu. Vastavalt sellele, kui palju lugusid sa aastas mängid, maksad neile litsensitasu:

    1 – 300 salvestist – 4500 krooni aastas
    301 – 500 salvestist – 6750 krooni aastas
    501 – 700 salvestist – 9000 krooni aastas
    Üle 700 salvestise – kokkuleppel
    See tähendab, et aasta lõpus saadad neile aruande, mis olid need 300 lugu mis sa aasta jooksul kokku mängisid. Ehk siis leping põhineb su enda aususel. Ning mõneti on tegu indulgentsiga: pole vahet kas sa oled iga plaadi ostnud ja oma viimased kroonid vinüülidele kulutanud või kõik ühe õhtuga torrentist tõmmanud – kui litsensitasu on makstud oled igati “puhas poiss”.”

    Mis omakorda tähendab, et netist muusika seaduslikult ostmisel polekski sellisel juhul justkui mõtet, maksma pead niikuinii.

    Selliste asjade peale mõeldes avastasin ma, et minu põhiprobleem ACTAga ei ole mitte see, et ma kardaks sealt hirmsaid muudatusi, vaid hoopis see, et ma kardan, et selliseid Eesti intellektuaalomandi õiguses eksisteerivaid mõttetuid ranguseid ei saa siis nii kergesti ära kaotada.

  9. Keit said, on 13/02/2012 at 22:42

    Aga mul tekkis küsimus jälle näiteks filmide kohta (kuigi sama käib põmst ka muusika ja muu kohta).
    Oletame, et üks inimene ostab filmi DVD. Tüdib sellest ära mingil hetkel ja annab selle tasuta sõbrale edasi (filmi kinkimine pole ju keelatud). Too annab jälle omakorda teisele sõbrale. Jne. jne. Tavaliselt ju üht filmi ikkagi rohkem kui korra ei vaadata, eksole.
    Torrenti ülespanija on ka enamasti filmi ostnud, sellest koopia teinud ja nüüd jagab seda. Täpselt samamoodi nagu reaalse DVD puhul, vaatavad filmi allalaadijad seda tõenäoliselt vaid korra ja seejärel kustutavad, sest kõvaketta maht on piiratud ja kes seda plasti ikka viitsib nurka tolmama koguda.
    Erinevus on seega vaid tasuta jagamise kiiruses ja mahus (vaevalt et üks reaalne DVD tuhandeid vaatamisi vastu peaks), süsteem aga mõhimõtteliselt sama.

  10. notsu said, on 13/02/2012 at 23:15

    Muide, näiteks raamatukogule ei tohi filmi kinkida, mul ongi jama, mida selle plastihunnikuga teha. Muusikaplaate võib.

    • Keit said, on 13/02/2012 at 23:56

      Mhmm, mis siis erinevus on? mõlemal ju autoriõigused, tootja õigused jne??

  11. Keit said, on 14/02/2012 at 00:01

    A ja veel üks variant – saad küll netist DVD osta, aga vaadata ei ole kuskil, sest see on nt. “Region 1” (USA, Canada) st. DVD ei sobi su mängiaga, mis toodetud teises regioonis.

    • notsu said, on 14/02/2012 at 00:20

      Ja kui sa ta ära ripid, et saaks vaadata, oled juba õigusi rikkunud.

  12. notsu said, on 14/02/2012 at 00:28

    Üks vaatenurk veel.

  13. tavainimene said, on 14/02/2012 at 06:34

    Mis puudutab filmi või raamatu sõbrale kinkimist või laenamist — noh, sõbrale võid ka õhtul pärast kella 22 või hommikul enne kella 10 pudeli veini müüa :)

    • notsu said, on 14/02/2012 at 14:17

      Kas see on kriminaalkuritegu? Minu teada mitte.

  14. Hundi ulg said, on 14/02/2012 at 07:44

    Esimese vastusevariandi sõna “kasutamine” on minu jaoks problemaatiline. Ma olen veendunud selles, et autor peab saama tasu oma teose eest. Teisalt leian ma, et internetis olev materjal ongi nn. vabakasutuses. See kui mina taaskasutajana paigutan “vabakasutuses” oleva materjali uuesti internetti, ei saa olla käsitletav kuriteona autorite (loe: õiguste omaniku) vastu. Kui tahetakse leida tõelist kurjategijat, siis leitakse see ka ülesse, s.t. isik, kes oli süüdi esmases varastamises.

    Kogu asjas on minu jaoks peamine hoopis see, et pealtnäha võideldes näiliselt interneti piraatluse vastu, anname me hoopis hoovad tunduvalt suuremale asjale. Selleks on nuhkimine, jälitamine ja muu seesugune. Ma olen nii vana, et mind põrmugi ei häiri kui minu asjades soritakse. Tegude suhtes, mida ma häbenema peaksin iternetiga seoses,polegi niiväga häbenemisväärsed. Samas, pikka elu jooksul arvan teadvat, mida see endaga kaasa toob.

  15. Rents said, on 14/02/2012 at 11:42

    Samas on iga olukord erinev. Näiteks mina olen korra teadlikult teinud viimast varianti, st piraatinud nö manifestina, et “kätte maksta ahnetele kapitalistidele”, sest Austraalias teatati ühes tunnis, et igaühel peab tunnis olema prantsuse keele õpik – st IGAÜKS PEAB õpiku ostma. Poleks probleemi, eks, olengi nii mõnegi õpiku ostnud ja kui on hea õpik, pole kahju 300-500 krooni või nüüd siis suisa 50 eurot maksta (kui ikka väga hea õpikuga tegu on). See õpik maksis aga (ja ma ei tee nalja) 150 DOLLARIT – tollal oli Austraalia dollari kurss kümne kanti, tiba peale, mina elasin Eestist saadud stipist, nii et ma oleksin nende meelest pidanud maksma 1500-1600 krooni raamatu eest, mis pole mitte mingit pidi rariteetne või teistest õpikutest kuidagi parem (mul on üsna grammatikakeskne lähenemine ja selle nurga alt on see isegi kehvem, kuigi plussiks oli see, et seal tutvustas erinevate riikide prantsuskeelset kirjandust). Nii et ma paljundasin endale selle õpiku (kuigi seal oli iga paljundusmasina juures silt, et üle mingi % teosest on keelatud paljundada [äkki kuni kümme prossa võis, ilma et see veel vargus ei oleks]) ja teatasingi tuimalt klassis, et minu meelest on see õpik räigelt ülehinnatud ja see, et õpiku omamine on igaühele kohustuslik (st ei tohtinud teha nii, et näiteks pinginaabrid kahepeale ostavad), aitab autoril põhjendamatult suurt kasumit teenida.

  16. indigoaalane said, on 14/02/2012 at 14:57

    Ma olen ilmselt ka ebateadlik dumbuser, aga ma ei oska näha seda kohta, kus ma peaksin ülekande tegema. Leian nt youtubest meeldiva laulu ja tõmban faili mp3 mängijasse? Kõik lehed mida ma selleks tegevuseks kasutan on (vist?) legaalsed. Pangalinki kusagil pole. Ma ei taju seda küll vargusena.

    Pm võiks ju öelda, et mida sa riputad internetti asju, mida sa maailmaga jagada ei taha. Ja kui tahad selle eest raha saada, siis pane see ka suurelt kirja.
    Karistatav peaks olema see, kui keegi paneb autori teadmata asja netti. Aga see, et asi sealt edasi liigub pole mu meelest enam kuritegu. Internet on avalik asi.

    • Rents said, on 14/02/2012 at 16:26

      Noh, teoreetiliselt on keegi teine selle ilmselt juutuubi ebaseaduslikult üles pannud ja kui selle sealt alla tirid, on see nagu varastatud jalgratta varastamine, kuigi esialgsele omanikule sa maksta ei saakski.

  17. notsu said, on 14/02/2012 at 15:06

    kriitikale vahelduseks leidsin ühe konstruktiivse ettepaneku (mismoodi internetielu võiks käia). Ettepaneku tegijad ootavad arutelu.

  18. tavainimene said, on 14/02/2012 at 23:15

    “Igaühel on õigus interneti ligipääsule ja selle kasutamisele. Seda võib piirata vaid kohtu otsusega /…/”

    See ilmselt välistab ka TTÜs plaanitud arvutikasutuskeelu loengu ajal. Ja riigieksamil kehtiva keelu kasutada abimaterjale.

    “nende õiguste kaitset reguleeritakse nii, et see sobituks interneti kui terviku põhimõtetega”

    Need “interneti kui terviku põhimõtted” on küll üks suur küsimärk.

    “Arvamuse avaldamist ei või piirata, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel vaenu õhutamise takistamiseks”

    Mina loodan, et veebiväljaannete omanikele, toimetajatele ja moderaatoritele jääb õigus piirata ilmselge grafomaania, mõttetu möla ja labase sõimu avaldamist. Teisest küljest — hea vähemalt, et ei nõuta anonüümse arvamise absoluutset vabadust.

    “Igaühel on õigus saada nii kodaniku kui külalisena riigi ja omavalitsuste teenuseid elektrooniliselt”

    Võimalik, et tuleb teenuste loetelu täpsustada. Näiteks et ehitusloa taotlust elektrooniliselt esitada saab, aga põhiharidust omandada esialgu veel mitte.

    “Igaühel on õigus turvalisele, riigipiire ületavale e-kaubandusele, lepingute sõlmimisele ja raha edastamisele interneti kaudu.”

    Raha edastamine interneti kaudu? Siis internetipankade kaudu?

    “Igaühel on õigus saada kinnitust, et tema kasutatavad avalikud interneti-teenused vastavad siin loetletud põhimõtetele”

    Avalikud teenused selles mõttes, et …? Ja kellelt või mis vormis see kinnitus peaks tulema?

    “ja iga inimene peab oma tegevusega kaasa aitama nende õiguste ja vabaduste austamisele.”

    Vast piisab, kui ma ei kahjusta ega takista, tegudega kaasa aitamise kohustus on juba natuke karm.

  19. notsu said, on 15/02/2012 at 00:48

    Äkki lähed ja arutled siis seal?

    Raha edastamine käib ka odavamate kanalite kaudu kui netipangad, Paypal on vist kõige kuulsam, aga osa kirub seda kangesti, ei olevat töökindel jne; Moneybookersist ei ole halba kuulnud.

    Panga kaudu maksmisega sain just halva kogemuse, kui valuuta ülekandetasu läks maksma rohkem kui ülekantav summa, nii et edaspidi peabki vist mingi Moneybookersiga tutvuma.

  20. tavainimene said, on 15/02/2012 at 06:51

    Ole nüüd, seal arutlevad pädevad eksperdid ja hinnatud arvamusliidrid, mina olen tavainimene.

    PayPal eeldab vist ka krediitkaardi olemasolu? Moneybookersit ma ei tea. Aga idee selles, et tegu on ju erasektori teenusega, st kui igaühel on õigus raha edastada, siis kas pankadel on kohustus igaühte teenindada? Aga kui nende teenustasu tundub mulle liiga kõrge, siis kas minu õigusi on juba piiratud? Aga kui ma olen rahapesukahtlustusega vahi all, mul on ärikeeld või minu konto on arestitud vms?

  21. notsu said, on 15/02/2012 at 14:27

    No minu arust sa võikski just sellised argumendid seal letti lüüa, kui ma viimati pilgu peale viskasin, oli seal kriitikat juba omajagu ja Daniel Vaarik tänas kõiki kriitikuid ja ütles, et selle dokumendi mõte oligi, et arutelu käima läheks.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: