tavainimene

Eelmise loo ajendiks olnud kiri

Posted in * by tavainimene on 08/12/2011

/…/

Valdade põhimõtteline võrgustik kujunes Eestis välja ajal, mil maal elas 80-90% rahvastikust. Nad tegelesid peamiselt põllumajandustootmisega ja liikusid jalgsi või hobusega, seega pidid nad elama põldude ja heinamaade läheduses. Nende kogukonna ühiselt osutatavad teenused põhinesid peamiselt kohalikul ressursil ega vajanud maailmaturult sisseostetavat naftat või ränikiipe. Tänapäeval töötab suurem osa inimestest teeninduses ja tööstuses. Liigutakse sisepõlemismootori jõul. Maal elab veel kasin kolmandik rahvastikust, kusjuures neistki järjest suurem osa linnapiiriäärsetes sisuliselt linlikes uusarendustes.

Kasvav energia hind ning muutunud elulaad ja ootused panevad inimesi järjest enam koonduma suurematesse keskustesse ja nende lähiümbrusesse. Lähestikku elamine on ökonoomsem — transpordile kulub vähem, tehnovõrkudes on kaod väiksemad jne. Äärealad aga hõrenevad…

Valvevastus sellele jutule on “tuleb vähendada riigikogulaste kuluhüvitisi ja selle raha eest arendada maal töökohti loovat ettevõtlust”. Seda räägivad inimesed, kelle arvates arvu lõpus seisev null pole number. Kuluhüvitised jms on küll moraali küsimus, aga mitte arvestatav majandusjõud.

Eesti ühiskond tervikuna ei jõua enam tagada ühtlast teenuste taset kogu riigi territooriumil. See tähendaks, et me sööme ära kõik, mille teenime, ja veel natuke rohkemgi. Praegusest vaesuseaugust välja ronimiseks kõrvale panna ei õnnestu midagi. Me ei suuda Eestis toota ja müüa nii palju ja nii kalleid tooteid, et teenitava rahaga pidada ülal viie lapsega koole ja kuuekümne kilomeetri pikkuseid kolme sõitjaga bussiliine.

Seega on kolkakülade saatuseks rikka maailmajao vaeses riigis paraku hääbumine. Loomulikult ei hakka keegi ühtki pensionäri kodust minema küüditama, aga ühiskond ja kohalikud kogukonnad peavad otsustama, kus pikemas perspektiivis avalikke teenuseid arendatakse ja missugused külad antakse loodusele tagasi (st seal saab endale kodu rajada ainult väga rikas inimene täielikult omal vastutusel, teades, et lähedusse lasteaeda ei ehitata, teed lahti ei aeta ja tuletõrje ei pruugi kohale jõuda). Hajaasustuses elamisest saab paratamatult rikaste luksus. Kui me just ei tee mingit enneolematut arenguhüpet, milleks aga pole potentsiaali ega ressurssi näha.

Puhas vesi ja põllumajandustootmiseks sobiv maa võivad küll kunagi viimases lõpus, pärast meile tuntud maailma langust, osutuda suurteks väärtusteks. Ette nähtavas lähitulevikus ei ole aga proletaarlasel mõistlik niigi napist palgast suurt osa lihtsalt tööle ja poodi sõitmisele kulutada. Käsitööriistadega majandatav oma põld ja mets hoiavad küll naha toore, aga ei võimalda korralikku hambaravi ega lastele kõrgharidust. Ja see lähitulevik võib veel üsna pikalt kesta. Maaproletariaadi “vabadus” elada peost suhu oma peenramaaga aga ilma rahata jääb veel üsna pikalt ettenähtavas perspektiivis vähem atraktiivseks kui linnaproletariaadi märksa avaramad valikuvõimalused oma tööjõu müügil.

Küllap jääb ka tulevikus väike osa inimesi, kellele sobib eraldatud eluviis ning kes on kas piisavalt vähenõudlikud või siis nii nutikad ja heade oskustega, et keskasulatest eemal rahuldavalt toime tulla. Need on muuhulgas need legendaarsed kaugtöö tegijad vanaisa talus lairibaühenduse otsas. Aga neid lihtsalt ei saa olla rohkem kui õige natuke. Suuremal osal inimestel oleks suuremates asulates parem elukvaliteet. Täiskasvanud tahavad palgatööd, noored tahavad omasugustega suhelda. Vähesed põllu- ja metsamajanduses töötajad võivad autoga maale tööle käia linnast, kus nende lastele on kättesaadavad muusikakool, jalgpallitrenn, hambaarst, ujula ja kino.

Võib ju väita, et inimesed lahkuvad maalt, kui sealt kaovad kool, pood ja pank. Aga tegelikkus on selline, et kool, pood ja pank lahkuvad, kuna inimesed on juba läinud. Veel alles jäänud maainimestest suur osa käib tööl, koolitab oma lapsi, teeb oste ja tarbib teenuseid lähimas linnas või maakonnakeskuses. Oma valla-kodus käivad nad ainult magamas; kohalikus volikogus ja vallavalitsuses toimuv ei huvita neid.

Kohalik omavalitsus kui kogukonna oma valitsus on juba praegu muutunud suuresti müüdiks nii demokraatliku valitsemise kui teenuste majandamise aspektist. Asustus on liiga hõre, kogukonnad liiga väiksed, raha ja mõistust on liiga vähe, administreerimisele kulub võrreldes asja sisuga ebamõistlikult palju auru. Mis on kasu sellest, et maainimestele lähedal seisev volikogu saab väga demokraatlikult otsustada, kuhu külla rajada noortekeskus, kui raha selle jaoks nagunii pole ega ole ka raha maksta noorsootöötajale, et ta kolme-nelja noorega õhtuid sisustaks?

Samas ei ole mingit mehhanismi, mis paneks vallavolikogu hääletama selle poolt, et rajada ühine spordihoone või kaugtöökeskus hoopis naabervalla territooriumile. Valdade vabatahtlikust koostööst võib rääkida hääle kähedaks, aga seda koostööd praegustel tingimustel lihtsalt ei tule.

Üks 5000 elanikuga väikelinn võib ehk suuta pakkuda elatist kellassepale, kingsepale, juuksurile, tanklale, autoremondile, laenuühistule, kirstutegijale, pagarile, hambaarstile, korstnapühkijale, veterinaarile, võimlemistreenerile, kohvikule, õmblejale jne. Laiali puistatud hajaasustusega väikekülad seda ei suuda. Valdav enamus noori ei vaimustu enam/veel naturaalmajanduslikust elustiilist, vaid kipub ära. Aga mitte nõrka hõredasse kohalikku keskusse, vaid Tallinna või välismaale. Kui kohalik keskus oleks kontsentreeritum, rahvarohkem, seal oleks huvitavam ja mitmekesisem elu ja suhtlus, rohkem teenuseid ja ettevõtlusvõimalusi, jääks asustus ehk maale veidigi lähemale.

Kui hakata tegutsema kohe praegu, siis õnnestuks ehk üle noatera päästa igas maakonnas kaks-kolm tugevamat keskust (Jõgevamaal näiteks Jõgeva, Põltsamaa, Mustvee; Valgamaal lisaks maakonnakeskusele Otepää ja Tõrva). Kui venitame edasi, siis on küsitav, kas suudame praegused maakonnakeskusedki elus hoida. Siis on kontrollimatu protsessi tagajärjeks tõesti Tallinn ja tühermaa.

5 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. kaarnas said, on 09/12/2011 at 09:47

    Esimesed 2/3 oli karm, aga tõsi, ylejäänut ma ajapuudusel ei lugenud. Kommin siiski, sest mul on kah “ääremaal” vara ja sugulased, mida vaja elus ning töös hoida.
    Kuna meie turg on “ise reguleerunud” importkauba tarbimisele ja odava allhanketööstuse vajadustele, siis ongi tulemuseks just selline pilt, nagu kirjeldatud.
    Paraku on käesolevas “tyvitekstis” vähe kirjeldatud arenenud yhiskonnale vajalikke ning yhiskonna jätkusuutlikkuseks vajalikke võimalikult erinevaid loomingulisemat laadi erialasid ja inimeste oskuste rakendamist, et kogukonna kvaliteeti ja jätkusuutlikkust tõsta – vabandan väljendust, aga mõte jääb samaks. Ma ei räägi läbuturismist, vaid igat laadi koolitustest, lastega tegelemisest, et nad oma vanemate probleemidest veidigi väljapoole pääseks, erinevat laadi väiketootmistest jms, mida saab allakäiva maakoha mõnegi säilinud ärksama inimese ettevõtmisel teostada. Kuna maa ellujäämine sõltub inimeste psyyhiliste probleemide ja sõltuvuste hulgast, siis on olulisem mitte halada, et kõik ära tahavad põgeneda linna, ja et mugavustega korter ongi ainus inimlik elukeskkond, vaid et – kuidas allesjäänud inimesi alkoholi- jm sõltuvustest eemal hoida, neile mingigi haridus anda ja tunnustada selle eest, mida nad teevad. Paraku on maakad yksi jäetud, pätte ei takista eriti miski ja tekivadki nö hukkuvad kylad, kus elab kontingent, kellele miski korda ei lähe ja kelle ellujäämisest ja laste vajadustest riik sõna otseses mõttes ei hooli.
    Ning hariduses toimuv, kus tagajärjeks on kõrghariduse elitariseerumine ja pidev kaos, näitab selgelt yhte asja: pealinnas ei taheta näha, et ka mujal on inimestel vaja haridust, oma võimete rakendamist, inimlikult arenemist. Ellujäämise nimel orjatööd teha ja proletariseeruda ei saa olla yhegi poliitiku soovitus oma rahvale, see on 21. saj enam kui kohatu.
    Veel 1 asi, millest kõva häälega ei räägita – inimtyhjad maa-alad on riigi julgeolekurisk. Tyhjaks jooksnud maakonnad on naaberriigile kerge saak, kuna pole kaitsmisest huvitatud rahvast… aga linnad on samuti kérge saak, sest toru otsas elavad kerge eluga harjunud inimesed kardavad kõike, ei suuda yhtegi töö- ega sõjariista käes hoida ning on kerge saak röövijatele, inimkaubitsejatele ja muudlaadi marodööridele.

    • tavainimene said, on 12/12/2011 at 17:19

      Selle küsimuse üle olen ma varemgi pead murdnud, kas tiibrakettide, radarite ja NATO ajastul on ikka mõnisada ruutkilomeetrit inimtühja rahvusparki julgeolekurisk. Näib, et ei ole.

  2. kaarnas said, on 09/12/2011 at 09:55

    Lugesin teksti lõpulause ka ära – umbmäärane jutt “tuleb midagi teha, tuleb hakata tegutsema” jms udune pläma, mida aastaid on aetud. Mitte yhtegi konkreetset tegu ega meedet, mida tuleb teha konkreetsetes kohtades konkreetsete inimeste ja struktuuride säilitamiseks ja arendamiseks. Et midagi liiguks, ongi vaja just konkreetsete kohtade ja inimgruppide jaoks mõeldud täpseid näpunäiteid, ja sooja õhu liigutamine jätta.
    Ja ei saa unustada seda, et liiga paljudel inimestel on psyyhikahäireid ja sõltuvusprobleeme, mis on alguse saanud lapsepõlve puudulikest elutingimustest ja yhiskondlikest vapustustest. Nad kardavad kõike ja on agressiivsed nagu piinatud koerad. Neid inimesi ei aita jutt “tuleb midagi teha”, vaid nad vajavad isiklikku toetavat lähenemist ja tunnet, et neid ei visata kohe yle parda, kui ametnikul tuju tuleb. Ja seda tuleb teha AASTAID ja järjekindlalt, mitte mõnenädalaste kampaaniate kaupa a la vali mind, ma annan sulle leiba/tsirkust.

  3. notsu said, on 09/12/2011 at 12:40

    Eelmise postituse kontekstis järeldan, et selle kirja “tuleb midagi teha” tähendas haldusreformi (omavalitsusüksusi vähemaks).

  4. kahepaikne maamees said, on 09/12/2011 at 16:50

    Kas see ongi see saladuslik paradigma? Mis on nüüdseks muutunud?
    Maaelu praeguses vormis on hääbuma määratud – selles kahtlust enam pole. Aga mulle tundub, et võibolla asustavad maa siis need vähesed pensionärid, kes muretuks hajalieluks piisava kapitali koguda jõudnud on ja senine liiklus muutub vastupidiseks – nädalavahetuseks linna… Kui just asi liialt kriminogeenselt ohtlikuks ei muutu

    Aga jah – sõnastasid mu mõtted.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: