tavainimene

“Bonsai”

Posted in * by tavainimene on 28/11/2011

Eilne film kuulutati välja kui Portugali-Prantsuse-Argentiina-Tšiili ühistöö ning läks tükk aega, enne kui ma sain aru, et tegevus toimub Santiagos. Siit jälle mõte, et kinos võiks ikka olla kavalehed, samuti nagu teatris. Ooperi  ja balleti puhul on laval toimuv ju kavas lausa stseeni täpsusega lahti seletatud, kuigi nende publik teab palju suurema tõenäosusega “mille eest küll Desdemona hukkus ja kelle tappis Juudit”. “Bonsai” puhul oleks kavas võinud olla vähemasti väike ülevaade Prousti elust ja loomingust, soovitavalt ka Macedonio Fernandezest ja miks mitte Alejandro Zambrast. Ja bonsaikunstist. Ja ehk sellest, et iga romaan või film on nagu väike bonsai, mille autor kärbib ja painutab materjali, et jäljendada päris elu.

Film iseenesest algas nii, et jutustaja teatas: filmi lõpuks on üks peategelane surnud ja teine jääb elama ning kõik, mis vahepeal juhtub, on fiktsioon. Ahah, selge, siis niisugune postmodernistlik eputamine, mõtlesin mina. Aga kummalisel kombel sellist trikitamist filmis palju rohkem ei olnudki. Võib-olla ainult see “peatükkideks” jagamine. Film oligi romaani põhjal tehtud. Romaan mehest, kes kirjutab romaani mehest, kes kirjutab romaani. Kirjanduslikke allusioone on veel üksjagu; eks noor autor kirjutab sellest, mida tunneb.

Ei, ega filmil polnud ju miskit viga, vaadata võis. Sihuke intellektuaalne ajaviide, nagu ristsõnade lahendamine. Aga käimata jäi see klõps, mis paneb tegelastele kaasa elama.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: