tavainimene

“Ükskord Anatoolias”

Posted in * by tavainimene on 19/11/2011

PÖFFimaraton läks lahti. Filmivalikut teha oli jälle raske; välistasin lühikeste sisututvustuste põhjal pooleldi kõhutunde järgi liiga koledad, liiga kunstilised ja liiga hilisõhtused filmid ning enamiku Athenas linastuvatest, sest mulle too saal miskipärast ei istu. No ja ajaliselt kattuvate vahel tuli ka lõpuks valik teha.

Nii et siis “Ükskord Anatoolias” hakatuseks. Türgi film, kaks ja pool tundi kestev draama. Esimesed pool tundi ma ootasin, et tuleks mingi sõlmitus, aga midagi ei juhtunud; siis ma lihtsalt lasin ennast lõdvaks ja läksin filmiga kaasa. Ega  midagi väga suurt ei juhtunud kuni filmi lõpuni, õieti olid kõik suured sündmused juba ära toimunud. See oligi film sellest, mis saab siis, kui film on läbi. Selline omamoodi postkrimi — kiredraama on aset leidnud, keegi on tapetud, juurdlus on läbi viidud ja käerauad kahtlusaluse randmete ümber kinni klõpsatanud. Aga mis edasi?

Et mis siis saab? Kolm autotäit väsinud ametnikke — prokurör, politseinikud, arst — veavad kahtlusalust mööda Türgi kõrvalise maakolka öiseid mägiteid, et ta saaks prokurörile kätte näidata koha, kuhu ta oma ohvri laiba peitis. Aga kõik mäed ja teekäänud tunduvad neetult ühesugused. Pimedus. Tuul. Autolaternad ja põuavälgud. Vahepeal filosofeeritakse, vahepeal näägeldakse. Kõik on surmani väsinud ja tülpinud, ometi ähvardavad emotsioonid sellest koorikust läbi murda.

Lõpuks jõuab hommik, hall ja vihmane. Laip leitakse ja kaevatakse üles, toimetatakse linna, tehakse lahang ning vormistatakse protokoll nagu kord ja kohus. Süüdlase pihta visatakse kivi. Kui ta ikka on süüdlane. Vahepeal on nimelt veel mõned patuteod üles kaevatud saanud. Nende kohta ei tehta protokolli, aga nad võivad jätta pleki ja plekkidest võivad lõpuks saada armid. Patt, süü ja surm veavad inimest enda poole nagu gravitatsioon mööda mäekülge alla veerevat õuna.

Aeglane ja lihtne film, laiuv nagu Anatoolia künkad. Öö ja päev, vana ja uus Türgi olid visuaalselt kenasti esitatud. Telekast seda filmi ilmselt lõpuni vaadata poleks viitsinud, aga kinos ta kuidagi võlus ära.

2 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. notsu said, on 20/11/2011 at 03:06

    Ma seekord täitsa tõsiselt mõtlesin, et vahel teeb rahapuudus elu oluliselt lihtsamaks. Muidu loeks praegu samuti paaniliselt kava ja põeks, et äkki peaks mingi filmi järele Tallinna minema.

    Pealegi tulevad nad lähema aasta jooksul suures jaos nagunii telekasse ka.

  2. tavainimene said, on 20/11/2011 at 08:20

    Mina pean seekord tänama lahkeid inimesi Piletilevi kinkekaartide eest.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: