tavainimene

Töö on töö on töö

Posted in * by tavainimene on 11/10/2011

Ma juhtusin ka lugema seda Steve Jobsi inspireerivat sõnavõttu või vaimset testamenti, mille sisu oli, et “järgige oma südant ja kuradile kõik muu”. Nojah, eks see on üks nendest paljudest iluvaledest, mida aktustel elluastujatele räägitakse, salamisi lootes, et nad seda iial järgida ei kavatse. Või siis üks paljudest õigetest aga mõttetutest nõuannetest stiilis “proletariaat investeerigu pensionisammaste asemel kvaliteetkinnisvarasse”.

Inimesed, kellele töö on ühtaegu kutsumus, kirg ja eneseteostus, moodustavad maailma rahvastikust nüüd ja edaspidi imetühise privilegeeritud vähemuse. Jah, kindlasti tunneme me kõik kedagi, kes tunneb mõnda elektroonikakoostajat, puhastusteenindajat, kassapidajat, nõudepesijat, objektijuhti, munitsipaalpolitseinikku, telefonimüügiagenti või kaugsõiduautojuhti, kes on oma ala tõeliselt nautivad säravad entusiastid, aga vaatame ikka üldist pilti. “Enne töö, pärast lõbu,” ütles vanarahvas, kellel oli veel maailma asjadest realistlik arusaam.

39 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. kaarnake said, on 11/10/2011 at 17:19

    St. Jobs soovitas oma sydant e intuitsiooni jälgida (st ta ise oli selles) eas, kui (õhtumaa) inimesel on juba kogutud märkimisväärne hariduslik, elukogemuslik, materiaalne, suhtevõrgulik jne baas. Siis tõesti nö “syda ytleb”, kuidas oma äri hästi ajada, nii et ka saab hästi aetud. Aga verinoor harimata ning õppimis/tööharjumuseta idaeurooplane jõuab oma sydame nõuannete najal orjaturupõrgu kõik 99 ringi läbi käia, enne kui mõne St. Jobsi kolleegi koristajana lõpetab.
    Kyyniline, aga tõsi. Tänane postitus sobib lausa endeliselt eelmisega, milles noortel soovitataxe tyvitexte tundma õppida. Irw.

  2. Blogielis said, on 11/10/2011 at 23:46

    Jobs (et kõik selge oleks) rääkis seda juttu ikka kontekstiga. Tema tuli kolledzist ära ja hakkas niisama enda jaoks huvitavaid loenguid võtma ja millegipärast tundus kalligraafia huvitav, õppis seda ja nääd, nüüd on meil tänu sellele võimalik arvutiga ilusat kirja teha. Tal ei olnud plaani seda kalligraafiat õppida, et siis Apple teha, ta lihtsalt kuulas oma südamehäält (kuigi see tundus kindlasti mõni hetk suht kahtlane). Nii et Jobsi kogemus oligi konkreetselt see, et järgis noore ja vaesena oma südamehäält ja hiljem oli näha, et kukkus hästi välja.
    Pealegi, südame kuulamist tuleks võtta laiemalt (mida Jobs oma kõnes ei teinud jah), ehk siis asi pole alati selles, et töö peaks olema hobi või kirg, vaid süda võibki öelda, et krt, tee tööd, ükskõik, mis tööd, aga tee. Mul on olnud mitmel noorel tuttaval selline lugu, et lihtsalt hakkavad tööd tegema, töö/raha pärast(kusjuures tihti isegi pole olnud tungivat vajadust raha järele), mitte kire pärast, aga see töö on viinud uute tuttavate, uute töökohtadeni ja lõpuks ka “selle” tööni. Samas on ilmselt palju neid, kes keelduvad justnimelt sellest südamehäälest ja ajavad oma mida-ma-küll-teha-tahan asja taga, kuigi tegelikult pidevalt kuskil südamepõhjas kripeldab, et TEE TÖÖD, aga siis ise mõtlevad vastu, et nooh, mulle ju ei meeldi see ja mul ikka lille ja värki vaja ja “südamehäält” vaja kuulata, “tee tööd” on ühiskonna pealt peale surutud jne. Nii et nad lihtsalt teesklevad oma südame kuulamist, sest see on saanud vildaka tähenduse töömaastikul: südame kuulamine = sul on su unistuste töö – SEE ON VALE!(:D) Südame kuulamine=südame kuulamine. ;)
    Ja siis on veel küünilised inimesed.

  3. notsu said, on 12/10/2011 at 01:14

    Õnneks inimesed ei ole nii üheülbalised, et igaühel leiduks ainult üks tegevus, mis naudingut ja õnne pakuks. Või õigemini, kui mõni ei leia elu otsa tööd, mis ka peale elatise midagi pakuks, siis äkki talle üldse ei meeldi mitte miski, sh lõbu? noh, et ei olegi mingit südamehäält.

    Praegu on muidugi väga palju inimesi, kes on töö otsas, mis tundub neile nõme, aga paljudel juhtudel on nende tunne õige, sest neil ongi lausa olemuslikult nõme töö, igasugute tarbetute vidinate tootmine näiteks – töö tulemusena muutub maailm halvemaks ja vaesemaks ja prügisemaks, nii et isegi mulda ühest august teise kühveldada oleks parem (vähemalt ei too kellelegi kahju). Osa inimesi on nii kehvas seisus, et neil pole valikut – kas töötad 14 tundi ööpäevas ilma pissipausideta ja toodad nulli- kuni ühekordseks kasutamiseks mõeldud mänguasju või sured nälga (ja vahel mõlemat), aga siin meie kandis on asjad siiski väheke paremad. Ja kuna üks põhjus, miks osa inimesi ei saa valida muud, kui töötada 14 tundi ööpäevas jne, on see, et ressursse on maailmas vähe, siis oleks nendest, kellel ON võimalik valida, tegelikult ausam, kui nad ei valiks mõttetut või lausa kahjulikku tööd.

    Töö mõttekus ongi number üks asi, mida rahulduse saamiseks vaja. Teine hädavajalik asi on suutlikkus seda tööd teha (Peteri printsiip, eks ole – ebakompetentsuse tasandil on kole paha) ja ausalt öelda ma ei näegi, mida kolmandat veel vaja oleks, et töö otsas õnnelik olla.

    Praegune sitt seis tuleb lihtsalt sellest, et praegu ongi suur osa töid millegipärast sellised, mille võiks parem tegemata jätta. Aga see ei ole ju mingi vääramatu maailmakord. See ei ole alati niiviisi olnud. Kuigi nt keskajal olid töötavad inimesed meiega võrreldes näljahädade ja haiguste ees palju kaitsetumad ja neil oli sedasorti kannatusi rohkem, siis töö mõttekuse koha pealt võisid nad meile kümme silma ette anda (ja kui ma meenutan “Inimsuhete ajaloo” raamatut, siis oli neil huvitaval kombel ka rohkem vaba aega).

    Praegu ei saa isegi seda öelda, et maailmas oleks vähem näljahädasid ja haigusi, aga pealekauba peavad mõned oma näljahirmu kõrvalt veel iga päev 14 tundi tegema tööd, millel erinevalt keskaja talupoja omast ei ole silmaga nähavat tulemust à la “kui me selle vilja enne vihma ära lõikame, on midagi hamba alla panna”; ja mõni, kes küll ei nälgi, arvab, et ta peab hakkama kiirlaenude telefonimüüjaks.

    St tööst rahulduse saamise tahtmist võib ju hüüda egoistlikuks, aga kui tehakse tööd, millest ei ole kellelegi kasu, või tehakse küll mõttekat tööd, aga väga halvasti, siis ei näe ma siit ka suurt kasu inimkonnale.

    ***

    Sry mammutkommentaari pärast, aga ma pmst tahtsin öelda lihtsalt seda, et 1) kõigile oleks parem, kui need, kes saavad seda vältida, EI hakkaks kiirlaenude telefonimüüjaks või millekski sarnaseks, ma arvan lausa, et riigil oleks kasulikum sellele inimesele elatisraha maksta, selle asemel, et lasta tal endasugustele kiirlaene maha müüa ja majandusmulle üksteise järel pauguga õhku lasta; 2) meiesugustel pursuidel (siin maailma keskklassiriigis elades) on tegelikult olemas alternatiivid ja enamikul juhtudel ei ole vajagi lasta riigil endale elatisraha maksta, et vältida kiirlaenude telefonimüüja õudset saatust; 3) no ja viimaks, naastes selle juurde, et rahulduse pakkumiseks peab töö olema jõukohane – ka kõigile teistele oleks parem, kui inimene jätaks minemata tööle, mida ta ei oska ega hakkagi oskama. Sest siis pääseks sinna võib-olla keegi, kes oskab ja on selle töö üle ka õnnelik.

    Ja et esiteks oskaks rohkem asju teha (nii et jõukohaseid töid oleks rohkem) ja et teiseks teaks või oskaks teada saada, mis töid on üldse olemas, selleks on kasulik muidugi haridus. rohkem haridust kõigile ühesõnaga.

  4. notsu said, on 12/10/2011 at 02:17

    muide, vaatasin su näited üle – kaugsõiduautojuhtide hulgas olen ma küll hästi palju rahuolevaid tegelasi näinud (mõnele meeldib lihtsalt sõita, mõnele võõral maal käia, mõnele istub võimalus eri riikides perekondi/armukesi pidada, pidamata samas nendega kogu aeg koos elama) ja ma olen staažika hääletajana päris palju kaugsõiduautojuhte näinud. Üks oli küll, jah, väga rahulolematu, aga ta oli seda nägu, et ta oleks ükskõik millega rahulolematu, nii isiksusehäire mastaabis juba.

    Nõudepesijate töö halbtus tuleb peamiselt sellest, et tööandjad suhtuvad neisse halvasti, annavad ebainimliku koormuse ja liiga vähe palka, et ära elada. Aga vahel ikka juhtub, et mõni noor läheb nõusid pesema, sest “süda kutsub”, nt välismaale,et ilma näha. Või kas või kodumaale, et “establishmendile koht kätte näidata”. Koht jääb tõenäoliselt kätte näitamata, aga teisest küljest saab ikkagi tööharjumuse suhteliselt mõtteka tööga, asi seegi. umbes samamoodi, nagu nõuka ajal läks osa dissidentintellektuaale uhkelt katlakütjaks. süda kutsus… mitte küll tingimata katlakütjaks, aga parteikarjäärist igatahes eemale.

  5. Viki said, on 12/10/2011 at 07:45

    Südamehääle järgimine on ainus, mida siin elus tuleb tõsiselt võtta. See on see, mis teeb õnnelikuks nii su enda kui ümbritsevad ja vahet ei ole, mis see on – kas pangajuhtimine või koristamine. Olles ise käinud kaks korda ülikoolis, on mu kõige rahuldustpakkuvam töö olnud hoopis terve koolimaja akende värvimine. Ja ma olin tõsiselt uhke kui see sai tehtud :). Mitte et ma seda terve elu teha sooviksin. Ok, töö suhtes olen ma seda südamehäält järginud väga vähe, kuid nt ma tegin omale ühe reisuportaali profiili ilma ühegi ootuseta, sest lihtsalt tundsin, et ma pean seda tegema. Ja pean ütlema, et see on mu ellu rohkem elu ja rõõmu toonud kui ükski muu otsus. Puhas intuitsioon. Kõik suured tegijad maailmas on osanud kuulata enda intuitsiooni nagu Leonardo da Vinci, Eddison, Marie Curie või Albert Einstein (eriti tema).

  6. kaarnake said, on 12/10/2011 at 12:48

    Sydamehääl on hea asi, aga seda peab toetama haridus & soov teha väärtusi loovaid tegevusi, kui kantseliiti kasutada. Olen näinud liiga palju tegelasi, kelle sydame hääl käsib kogu aeg purjus olla & teistsugustele molli anda, sest see on äge. Rumal inimene ei toimi ilma sunnimehhanismita. Haridust, nagu hyydis Notsu.

  7. tavainimene said, on 12/10/2011 at 16:24

    Eks teil kõigil on muidugi tuhat korda õigus. Ja mina olen põlastusväärne küünik nagunii. Aga iga kord, kui räägitakse edulugudest, suskab mind kerge kahtlus, et miski jääb ütlemata. Üks jätab kolledži pooleli, läheb garaažifirmasse pusima ning tõuseb multimiljardäriks ja tuhandete iidoliks. Tuhanded teised jätavad samuti kolledži pooleli ja lähevad garaaži … ning jäävadki sinna. Kas see üks oli nii palju parem või oli tal lihtsalt ühel hetkel raasike rohkem õnne? Kas lotovõitjalt on mõtet küsida elujuhiseid?

  8. notsu said, on 12/10/2011 at 22:12

    mmm… ma oletan, et kui keegi jätab kolledži pooleli ja läheb garaaži, sest ta tunneb sellest tõelist vaimustust, siis läheb tal ka hästi. Kui teine jätab kolledži pooleli ja läheb garaaži, sest ta ei viitsi õppida ja loodab, et äkki garaažis saab lihtsamalt läbi ajada, siis tõenäoliselt saab temast üks paljudest õnnetutest. St sellel, kes otsib vabadust millekski, läheb tõenäoliselt paremini, kui sellel, kes otsib vabadust millestki.

    Aga mulle tundub, et meie hinnangute põhierinevus on praegu hoopis selles, mida tähendab “hästi”. Ma arvan, et kui keegi läheb garaaži suurest vaimustusest garaažitöö vastu ja jääbki sinna ja on elu otsa rahul, et tore töö ja tuleb hästi välja, siis on ka temal väga palju õnne olnud. Ei pea tingimata suurärisse minema. Seal suuräris on ju palju suuremad võimalused ebakompetentsuse tasandile jõuda ehk õnnetuks saada.

  9. notsu said, on 12/10/2011 at 22:17

    selle purjusolemise ja molliandmise vajaduse kohta… ma kahtlustan, et see on hoopis erakordselt oskamatu neurooside lahendamise viis, mitte mingi südamehääl. Oma probleemide ebaadekvaatne lahendamine, mitte kutsumus. Alkohol on teadupärast nüristav vahend, mis pigem lülitab igasugused südamehääled (mis irisevad, et “kaua sa jamad, mine parem õppima”) välja.

    • notsu said, on 12/10/2011 at 22:19

      aga mingit sorti haridus on, jah, ka sedasorti hingehädade adekvaatsemaks lahendamiseks kasulik. Päris rumalad inimesed on reeglina ka oma psüühikaga püsti hädas. mitte et targemad ja haritumad kunagi niiviisi hädas ei oleks, aga ma kardan, et kui juba kellelgi on kaasa sündinud selline kergesti hättasattuv vaimne konstitutsioon, siis rumalus ja harimatus teeb asja ainult hullemaks.

  10. tavainimene said, on 13/10/2011 at 06:00

    Noh, ma ajan ikka oma joru: kui inimese töö langeb kokku tema kutsumusega, siis on see väga suur vedamine; südame kutse järgimine võib olla õnne ja edu saavutamiseks tarvilik tingimus, aga tõenäoliselt mitte piisav; enamikul inimestel on mõistlik püüda oma sinilindu tööst vabal ajal.

    • notsu said, on 14/10/2011 at 00:51

      Sa paistad uskuvat, et igaühel on ainult üks ja ainus õige kutsumus, ja siis on muidugi arusaadav, et sinu arust on selle leidmine väga ebatõenäoline. Umbes sama ebatõenäoline, kui paarilise leidmine maailmas, kus igaühel saab olla ainult üks ja ainus tõeline armastus. No vat, mina jälle ei usu kumbagi (vt mis ma oma esimese kommentaari alguses kirjutasin). On neid õigeid paarilisi mitu, on ka kutsumusi mitu. Kõik ei lähe lihtsalt käiku, sest meie eluaeg on piiratud. Ja muidugi kui lähtepositsioon on nadi, vanemad ei toeta ja koolist pole kah tolku, siis ei pruugi kõiki oma variante teada saadagi. Aga see ei tähenda, et teisiti ei saaks olla.

      Ma ise tegutsen praegu kahe liini peal korraga, aga n.ö sahvris on veel paar-kolm tükki, sest kuidagi on sedaviisi läinud, et need ei ole nii ette sattunud. Vahel on pisarateni kahju, et elu nii lühike on, et kõike ei jõua teha, mida tahaks.

    • tavainimene said, on 14/10/2011 at 05:36

      Aga mida sa arvad, kui teha töötavate täiskasvanute seas väike küsitlus ja uurida, kas nad teevad tööd, mis langeb kokku nende lapsepõlveunistuse, kutsumuse, südamekire ja hobiga – mitu protsenti vastaks jaatavalt?

    • Blogielis said, on 14/10/2011 at 18:40

      See unistuste töö on ka suhtumise küsimus. Väga palju otsuseid teeb meie eest ühiskond ja me lihtsalt arvame, et tegime otsuse ise.
      Võib-olla inimestel, kes on leidnud oma unistuste töö, pole mitte vedanud, vaid nad on olnud piisavalt tugevad ja järjekindlad, et hoolimata “rahva” arvamusest, on järginud oma südamehäält. Jah, sul on lihtne oma südant kuulata, kui see ütleb sulle mõne “auväärse” ameti, aga kui terve elu on meeldinud see, et tolmurulle pole ja kahhelplaat läigib, mis siis saab? Koristaja amet ei saa ju olla kellegi unistus? Ühiskond ei nooguta sellisele unistusele kaasa? Emme ja issi ei kiida takka, kui laps tahab koristajaks saada? Kuigi amet on vägagi vajalik. Aga kui sa oled 1 miljonist, kes nii arvab, siis…jama. Isegi kui saad koristajaks ja saad selle eest head palka, oleks siiski normaalne ja kõigile vastuvõetav pidevalt vinguda, et see töö pole minu kutsumus.
      Ma ei arva, et töö peaks olema hobi ja roosamanna, aga liiga kaugele oma kiunuga ka ei pea minema. Ma olen küll kindel, et suur osa inimestest, kes räägivad, et nende töö pole nende unistuste töö, on lihtsalt liiga mugavad ja pigem vinguvad, kui muudavad oma tööd või mõtteviisi.

    • notsu said, on 14/10/2011 at 22:07

      Väga palju otsuseid teeb meie eest ühiskond ja me lihtsalt arvame, et tegime otsuse ise.

      Huvitav, ma täheldan pigem vastupidist. Selles mõttes, et tegelikult teeb ju igaüks oma otsused ise. Isegi ühiskonnaga konformeerumise otsus on ikkagi otsus. Ja leidub omajagu neid, kes ei ole oma konformistliku otsusega pärast rahul, sest krt, töö ikka üldse ei meeldi ja teeb maohaavu – ja siis virisevad, et “a mis ma teha sain, ühiskond nõudis, ma ise oleks koristajaks läinud.”

      Siit tuleb muidugi teine asi välja: kui haridus kulub ära selleks, et üldse teaks, mis valikuvõimalused olemas on, ja et oskaks rohkem asju teha, siis teiseks oleks tarvis küllalt head vaimset tervist, et oma otsuste eest ise vastutada. Selline tagantjärgi kurvastamine, et näh, elu otsa on keegi teine mu eest valikuid teinud, on väga ruineeriv ja mine tea, võib-olla ei lase inimesel isegi sellisest tööst rõõmu tunda, mis ta olekski ise valinud, kui oleks endal valida lasknud. Teiste poolt kaelamääritud asjad tunduvad ju vastikud isegi siis, kui nad muidu meeldiks.

    • notsu said, on 14/10/2011 at 22:13

      Aga see mitu protsenti vastaks jaatavalt – ma ise usun kah, et kuigi paljud ei vastaks jaatavalt, aga no see tähendabki, et asjad on halvasti. Kui inimesed on töö peal õnnetud, sest nad ei saa sellega hästi hakkama või mõtlevad kõrvalt kogu aeg, et seda tööd poleks tegelikult kellelegi üldse vaja, või siis õnnetud veel totramal põhjusel, et see töö on tutvusringkonna peale surutud, siis kellele sellest kasu on? Kellele on kasu a) oskamatult tehtud tööst, b) tarbetust või koguni kahjulikust tööst, c) vastu tahtmist, st viilimisi tehtud tööst?

    • notsu said, on 14/10/2011 at 22:46

      no ja Blogielise koristaja-näite puhul on veel variant, et inimene oskab oma tööd, see on jumala mõttekas ja pakub tglt rahuldust – aga täit rahulolu segab tundmast see, et teised mõtlevad halvasti. Sel juhul aitaks muidugi ühest küljest sõltumatum mõtlemine, aga teisest küljest on ka nende “teiste” maailmavaatega midagi väga viltu, kui mingi mõttetu või isegi alatu äri pidamine on prestiižsem kui selline aus töö nagu koristamine.

  11. tavainimene said, on 13/10/2011 at 07:35

    Aga see töökohtade vajalikkuse/kasulikkuse/mõttekuse teema mind täitsa intrigeerib. N-ö ingli pilgu läbi vaadatuna diskvalifitseeruks arvatavasti kõva 80% meie askeldamistest. Kusjuures vaadata tuleb kogu väärtusahelat ja sidusharusid. Ei saa ennast õigena tunda raamatupidaja, kes korraldab arvemajandust firmale, kes tarnib porivaipu vabrikule, kus toodetakse plinkivaid põhjapõtru ja helendavaid peerupatju, või meediakontorile, kus treitakse nupukesi mõne teini-iidoli tukalõikusest, staarmeikari tissivälgutusest ja kümnest pöörasest peeniseõnnetusest.

    Tegelikult, kindlasti leidub kuskil veebiavarustes mõni test “Kas sinu tööl on ikka mõtet?”

  12. notsu said, on 14/10/2011 at 00:54

    Mind on see kogu aeg intrigeerinud, minu arust tehakse üldiselt liiga palju tööd ja siis on paratamatult suur osa sellest mõttetu.

    • notsu said, on 14/10/2011 at 00:55

      st maailmas tervikuna liiga palju (mille tulemusel osa jääb päris ilma). See, kui keegi vaimustunult hommikust õhtuni oma aias müttab, ei ole päris sama nähtus, nagu suurem osa palgatööd.

  13. notsu said, on 14/10/2011 at 02:01

    Kaudselt seotud.

  14. notsu said, on 14/10/2011 at 23:21

    Täpsustan vahepeal (täpsustamismaniakk nagu ma olen): ma ei vaidle selle vastu, et paljude inimeste elu on kole raske, töö on kannatus ja lõbu tuleb parimal juhul alles hiljem, nii et “enne töö ja pärast lõbu” on ehk liigagi optimistlik kirjeldus

    Asi, mille vastu ma vaidlen, on see, nagu see oleks kuidagi moraalne ja õige, millele vanasõnavorm justkui viitaks – et õige on töö ja lõbu eraldi sahtlites hoida. Ma arvan, et parem oleks, kui inimesed teeks tööd, mis nad oskavad, ja kui see töö on mõttekas, oskaks selle üle rõõmu tunda – ja kui teised ei mõnitaks neid sellepärast, et nad rõõmu tunnevad (“mis mõttes sa oled koristaja tööga rahul”); ja kui töö ei paku lõbu ega ole mõttekas (või on koguni kahjulik), teeks kõik, mis võimalik, et sellest tööst lahti saada. Muidu läheb selle “enne töö ja pärast lõbuga” samamoodi nagu Vargamäel – tööd tehti, vaeva nähti, aga armastust ei kuskilt.

  15. tavainimene said, on 16/10/2011 at 18:14

    Ma olen ise koristajana töötanud ja mul on praegugi mitu tuttavat koristajat. Ma kardan, et koristustöö (mitte oma kalli kodu, vaid kellegi teise tsehhi, kontori, klassiruumide, numbritubade koristamine) potentsiaal pakkuda tegijale naudingut on lihtsa-elu-romantikute poolt mõnevõrra üle hinnatud. Mõnda aega võid ju kujutleda, et see kõik on vahva mäng ja iga tolmurulli killimise eest saad punkte, aga kõik need trikid ammendavad ennast. Kempsu kraanikausis on jälle kohvipaksu-ummistus, keegi on jälle mustade tossudega linoleumile triibud vedanud — ja nii edasi, päev päeva järel, kauguses terendava pensionini. Aga nii ei tohiks vist ausat ja ühiskonnale vajalikku tööd kirjeldada?

    Noh, see selleks. Jääb siis loota, et need Wall Streeti okupeerijad lähemas tulevikus õiglasema maailmakorra kehtestavad. Sellise, kus koristavad robotid ja inimesed võivad kogu jõuga pühenduda näiteks kudumisgraffitile vms.

  16. notsu said, on 16/10/2011 at 20:42

    Muide, mul on endal veider kalduvus armastada võõras kohas koristamist rohkem kui enda kodus – oma kodus kohe üldse ei viitsi, aga teiste pool roniks või vägisi nõusid pesema. Ma oleks täitsa mõelnud kellegi juurde majapidajaks minemisest, kui ma ei kardaks majarahva enda põlglikku suhtumist – st ebameeldivus tuleb kõrvalistest asjadest, mitte tööst endast.

    Äkki tuleb ka koristajatöö masendavus ikkagi suurelt jaolt ebaprestiižsusest ja liiga väikesest palgast, mitte sellest, et töö ise jama oleks? Või siis lihtsalt konkreetne inimene ei sobi selle töö peale ja võiks midagi muud otsida? Kui koristajaid nappima hakkaks, tõuseks äkki ka nende palgad ja siis neil, kes selle töö peale jäävad, oleks parem põli ja kõrgema palgaga kaasnev kõrgem prestiiž.

    Muide, unustasin jõukohasuse juures veel ühe asja: kui töö käib üle jõu, ei paku see lõbu, aga kui ta käib liiga palju alla jõu, siis ei paku enamasti samuti. Suurem osa inimesi eelistab pingutada ja kui nad seda tööl teha ei saa, hakkab neil igav (mis võib olla põhjus, miks su tuttavatele ja endale koristajatöö tüütuks läks). Kuigi on erandeid, mu oma elukaaslane armastab näiteks ahjupottide pressimise masinaga töötada ja unistab, et jõuab selles teetseremooniameistri täiusega võrreldava tasemeni – et iga liigutus on tuhandeid kordi läbi harjutatud ja väljakutse on seda teha võimalikult puhtalt, ökonoomselt, täiuslikult. See eesmärk on mõistagi saavutatav ainult siis, kui töö on nii selge, et pingutust enam ei nõua.

    Wall Streeti okupeerijatest ei looda ma midagi (kuigi Žižeki kõne oli nii armas, et tuleb või pisar silma), ma arvan, et pigem oleks tolku, kui iga inimene vastutaks oma valikute eest ja saaks aru, et need on tema otsused, mitte ei süüdistaks oma ebaõnnestunud töövalikus ema, koolikaaslasi ja sõpru.

    • notsu said, on 16/10/2011 at 20:48

      Kuigi ma möönan, et mõnikord võib arukaks valikuks osutuda tõepoolest paremate töötingimuste nõudmine, nt ametiühingute toel. Just siis, kui töö on muidu lahe, aga makstakse nii vähe, et peab veel kaht tööd pidama, mis kurnab ära. Needsinatsed ametiühingud on Eestis kuidagi hirmus jõuetud.

  17. notsu said, on 16/10/2011 at 20:54

    A mis su enda seisukoht õieti on? Et kannatamine on õige ja annab moraalse heaolutunde? Või et kannatamine on küll halb, aga mis seal ikka teha? aga ajaloos on ometi ju näiteid nii sellest, kuidas asjad on paremini olnud (keskaja käsitööline oli arvatavasti rahulolevam kui mõne praeguse orjavabriku töötaja), kui ka sellest, et halbu asju on õnnestunud paremaks teha (võrdle 19. sajandi ja praeguse Euroopa töötingimusi). Kas sellest ei saa välja lugeda, et halbolu ei ole paratamatu?

    Aga jah, põhiline, millest ma praegu aru ei saa, on see, kas sa hindad töö juures kannatamist või pead seda lihtsalt vältimatuks hädaks.

  18. notsu said, on 16/10/2011 at 20:56

    koristamise kohta veel – lugesin tuttava blogist, et Taanis suhtutakse koristajatesse palju paremini kui siin ja koristajad on ka rahulolevamad, ei tea küll, miks.

  19. notsu said, on 16/10/2011 at 21:16

    Äh, ma klõpsutan liiga kiiresti enterit:

    pakuks, et Steve Jobsi üleskutse käib nagunii neile, kellel on üldse nii palju võimalusi, et eri tööde vahel valida. Kui sa oled hiinlane mingis külas, kus sul on 2 varianti: ei lähe sinna allhankevabrikusse ja sured kohe nälga või lähed ja sured alles viie aasta pärast – siis ilmselt paistab vähemalt esmapilgul küllalt rahulduspakkuv suvaline variant, mis võimaldab natuke kauemaks ellu jääda. Kui sa oled mingisse Aafrika kakaoistandusse röövitud laps ja sul on kaks varianti, kas vead kakaokotte või saad peksa, siis ilmselt tundub hea iga variant, kus peksa ei anta, isegi kui töö eest ka süüa ei saa. Aga siin need asjad ju nii hullud ei ole ja meil on ka küllalt palju vabadust, et midagi ette võtta, kui nad nii hulluks hakkavad kiskuma.

    Eesti üks suur probleem on üsna suur ebavõrdsus, mis tähendab, et osale inimestele ei ole valikuvõimalused kättesaadavad halva stardipositsiooni tõttu – mitte sellepärast, et need võimalused üleüldse puuduksid. Ja sellest ebavõrdsusest tuleb ka osa ametite halb prestiiž – mis tähendab, et osa jumala normaalseid töid ei taha keegi teha, sest makstakse halvasti ja mõeldakse halvasti, ja osa normaalsete tööde peale ei ole kedagi võtta, sest ei jätku piisava väljaõppega inimesi. Aga mõlemad asjad on ju kergemini muudetavad kui Hiina riigikord või mõne Aafrika kodusõjariigi riigikorratus.

  20. tavainimene said, on 17/10/2011 at 11:52

    Ma ei arva, et kannatamine oleks hea ja vajalik, aga mulle tundub, et teatud kompromisside tegemine on enamiku inimeste jaoks möödapääsmatu paratamatus. Kui keegi guru ütleb, et “iga inimene võib saata nõmeda töö kuradile ja teha midagi lahedat”, siis mul on kahtlus, et tema kontakt reaalsusega on õrnavõitu.

    Aga noh, eks see on jälle see “meelekindlust taluda asju, mida ma muuta ei suuda, julgust muuta asju, mida ma suudan muuta, ja eriti tarkust, et nende vahel ikka vahet teha”.

    • notsu said, on 17/10/2011 at 17:02

      Aga kui guru ütleks “midagi lahedat” asemel “midagi mõttekat”? Mõttekate tegevuste hulk on IMO suurem kui “lahedate” oma (lahedus implitseerib midagi poppi ja noortepärast, mis nagunii moega muutub).

      Pluss see, et mõnikord selguks mõttekuse-pilguga hinnates, et oma töö on tegelikult täitsa hea töö, suudaks pakkuda rahuldust küll, ja rahulolematus tuleb millestki hoopis muust – kas, nagu eespool välja tuli, teiste põlglikust suhtumisest või, veel hullem, oma võimetusest üldse millegagi rahul olla ja oma kalduvusest iseennast saboteerida.

  21. Blogielis said, on 17/10/2011 at 15:30

    Oh, ma olen ka koristajana natuke leiba teeninud. Töötasin küll Hispaanias hotellis, aga sealne suhtumine oli ka ilmselt parem kui Eestis. Tegelt oli see seal nö norm töö koos norm palgaga, millega võis rahulikult isegi üksi ära elada oma ookeaniäärses 2-toalises majakeses. Töö oli rangelt 8 h päevas(koos hommiku- ja lõunasöögiga, mis oli hotelli poolt loomulikult, st tööd tegid 7h), seega oli vaba aega ka küllaga, nii et sai oma asjadega mõnusalt tegeleda. Kui ikka jõuad peale tööpäeva kella 16.30-ks päikse alla basseini äärde lösutama, et näiteks kirjutamisega tegeleda, siis ei kurda väga selle poolrutiinse töö pärast. + kui oled tavaline inimene, kellel pole kalleid erihobivajadusi, siis säästad iga kuu ca 400 euri. Kui sa ei tahagi, et töö pakuks hullu vaimset pinget, siis miks mitte mingit lihtsat rutiini harrastada. Kõik ei ole ju nii suures vaimunäljas, et 24/7 seda rahuldama peab. Kusjuures väga paljude kire-tööde juurde kuulub ka palju rutiinseid tegevusi, mida PEAB tegema, et oma kirge rahuldada saaksid. Kui suur see vahe siis lõpuks on kirgliku töö ja tavatöö vahel, eriti kui tavatöö võimaldab oma hobisid nautida(ilma mingi pingeta, et kas ma teen nüüd hästi, sest kui hästi ei hobitse, siis palka ei saa). Sellisel juhul ei kõla rutiinne vajalik töö nagu mingi vangistus. Igal asjal oma head ja vead. Südamehääl peaks vist ütlema, mis sulle hea on ja selle järgi validki…

    Ps. Ennist mainisin, et ühiskond teeb meie eest paljud otsused, siis selle all mõtlesingi seda, et ühiskond ei paku võrdseid võimalusi kõikidele inimestele, seega piirab meie valikuid, tehes teatud valikud juba ette ära. + kui on inimene, kellel on rohkem kui 3 võimalust, siis ta üsna suure tõenäosusega valib sellise, mis on ka ühiskonna silmis parem. Kuigi ühiskonna silma ei saa ju alati usaldada.

  22. notsu said, on 17/10/2011 at 17:06

    mõne inimese südamehääl muide kisubki rutiinsete tööde poole. Ei ole ju kõik inimesed ühesugused, et kõik tahaks tingimata bändi teha või suurfirmat juhtida. ma tean mõnda inimest, kes on lausa sündinud raamatupidaja – meeldib asju korralikult tabelitesse sättida ja numbrid jooksevad justkui ise peas paika.

    natuke vähem rutiinse, aga samuti mitte kuigi glamuurse poole pealt – mul on tuttav, kes on nii paratamatu keeletoimetaja, et hakkab toimetama iga teksti, mis talle näppu satub, see on tema jaoks sama vältimatu kui hingamine. Kui tal õnnestub selle eest veel raha teenida, siis on see juba boonus.

    • Blogielis said, on 17/10/2011 at 18:21

      Novot, tegelt pole mittemingit põhjust arvata, et kui kõik kuulaksid oma südamehäält, siis kukuks ühiskond kokku, sest inimesed ei mahu garaažidesse ära. Tegelt võib täitsa vabalt oletada, et südamehääle inimesed jaotuksid rahumeelselt ühiskonna toimimiseks vajalikele ametitele ära ja oleksid veel boonusena õnnelikud ka. Aga noh, kas selline asi oleks üldse võimalk…

    • malle tartumaalt e kaarnake said, on 18/10/2011 at 07:56

      Blogielis, sinu utoopia on väga mõistlik. Võib arvata, et noor inimene katsub alustada lihtsama ametiga oma unistuste poole pyrgimist, aga aja jooxul suudab ennast korralikult täiendada ning leida ameti, mis on yhekorragi nii teda paeluv kui ka yhiskonnas nõutud. See on teema, mis nõuab arutlejatelt oskust näha yhiskonda kui kogumit arenevaid & vananevaid inimesi, sellest ei piisa, kui silme ees on ainult hetkeline jäädvustus inimsipelgapesast. Detailid & riigikorrad muutuvad, ajas arenevate/vananevate inimeste kogumid jäävad.

    • notsu said, on 19/10/2011 at 02:14

      Nägin täna noort inimest, kes tahab kangesti mesilasse tööle minna.

    • kaarnake said, on 20/10/2011 at 07:27

      Mesilast huvituva noore inimese kohta – päris paljud noored hakkavad lihtsalt omaenda huvist & idealismist tegelema v õppima midagi erilist, st midagi muud & täiesti selgelt mitte nii tasuvat kui nö tavalised tööstuse-teeninduse-rahanduse erialad. Kui nad ka hiljem nö hästimaxtud erialadele jõuavad, on nende mõtlemine piisavalt standardist erinev, et valdkonda uusi mõtteid tuua.
      Neid noori, kes soovivad teha teistsuguseid asju, on hädasti vaja. Kust muidu tulevad uued teadlased, luuaxe uusi suuri asju/ettevõtmisi jne, kui kõik pyyavad joosta suurte vanade tegijate (no seesama St Jobs, nt) jälgedes? Edu noorele mesilasehuvilisele.

    • notsu said, on 20/10/2011 at 16:27

      kusjuures tal ei ole see paljas romantiline huvi, õpib vähemalt teist aastat epas ja on vist korra kuskil mesilas praktikal käinud.

  23. malle tartumaalt e kaarnake said, on 18/10/2011 at 07:52

    Ahh, kui õigus teil kõigil on. Kui palju tervet mõistust siin juba kõnelnud on.
    Mis stardipositsioonidesse puutub, siis ma tooxin veel 1 momendi: paljugi määrab ära, st lõikab läbi inimeste endi tahtlik piiratus, mida toidab meedia. Meil toimub laias laastus kastiyhiskonna taastootmine, kusjuures asja halvendab see, et tegelikult me elax ime justkui yhes võrdõiguslikus yhiskonnas, paraku on gruppe, kelle seisukohad & käitumise konstruktiivsus/destruktiivsus yxteisest ohtlikult erinevad, kokkupuutepunkte välditaxe mh otsese vaenulikkusega. Ma ytlex lausa, et see on nö ametite turu moonutamine, kui pidevalt mingeid ameteid halvustataxe, sest ka “soome ehitaja” v “keelkyyste tegija” tegelikult toodavad mingeid väärtusi. Aga siin me peame tagasi minema inimeste lastetoa juurde. Jne. Nõiaringide nõiaring, kusjuures paljugi olex lahendatav elementaarse viisakusega.
    Eriti kaunis oli Notsu väide, et inimesel võib olla mitu elu armastust v sydamelähedast hobi/oskust, jätkux ainult elupäevi. Ma tunnen sama, paraku ka seda, et elust väga oluline osa on juba läbi.

  24. […] Leidsin tagantjärgi Tavainimese kaunilt sõnastatud kommentaari samal […]


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: