tavainimene

“One Day”

Posted in * by tavainimene on 20/09/2011

Puud said kuuri veetud ootamatult kiiresti, nii et aega jäi ka vedelemiseks ja lugemiseks. Võtsin David Nichollsi “One Day”, mis mul suvel kuidagi edeneda ei tahtnud, ja lugesin läbi. Viimased peatükid läksid küll diagonaalis, aga tundub, et autori ambitsioon polegi olnud luua kõrgkirjandust, kus iga lause ja lõigu juures mekutada nagu kallist konjakit tipsutades, nii et erilisi süümepiinu ei tekkinud. Sain teada, “mis neist lõpuks sai”, ja olen rahul sellega.

Tegu on moodsa ajaviiteromaaniga, mis jälgib kaht peategelast ühel kindlal kuupäeval läbi kahekümne aasta — nende karjääri, suhteid, elumuresid ja -rõõme (rohkem ikka muresid), vastastikust tõmmet ja tõukumist. Meespeategelane on selline, kellele elus kõik kergelt kätte tuleb, ja naispeategelane on see, kellele elus jälle kõik läbi suurte pingutuste kätte tuleb. Elu ei ole õiglane. Melodraamat on üksjagu, vahepeal saab nalja ka, aga lõpp ei ole õnnelik.

Kõige värskem mõte, mille see raamat pakkus, on paraku üpris mõru: meil kõigil on lisaks sünnipäevale igal aastal ka tagurpidi surmapäev.

Esimese klassi rehkendus

Posted in * by tavainimene on 20/09/2011

Huvitav, kas vastus “esimese ja kolmanda, kusjuures esimese puhul jääb üks kuup veel üle” loetaks õigeks? Mina sain omal ajal matemaatika esimese kolme selle eest, et ütlesin “kaks pluss kolm on võrdne viiega”, kui õpetaja meelest olnuks õige “kaks pluss kolm on viis”. See solvumine on mul siiamaani meeles.

Uus ilm

Posted in * by tavainimene on 11/09/2011

Juba teine inimene muretseb laulupeo pärast, mis kütvat üles ohtlikke natsionalistlikke kirgi ja loovat soodsa pinnase marurahvuslastest massimõrvarite kujunemiseks.

Seesama inimene jagab oma muljeid lastele mõeldud teatrietenduselt ja leiab, et putukatest tegelased jäävad arusaamatuks tänapäeva lapsele, kelle maailma kuuluvad hoopis barbid ja zombid, digimonid ja bakuganid.

Jah, selles on kahtlemata tõetera. “Juss oli väike peremees / talu liivaaugu sees, / adraks kõver kapsaraud, / äkkeks silgupüti laud” — kes teab üldse tänapäeval, mis on kapsaraud ja mis on silgupütt? Kellele on tarvis seda arhailist jura maailmas, kus tõesti eluliselt olulisi teadmisi lisandub iga sekundiga petabaitide kaupa? See kahandab meie sirguva noorsoo rahvusvahelist konkurentsivõimet.

Kui üldse mingit lasteluulet vaja on (mis on tõesti vaieldav, arvestades seda, kui palju on turul tõeliste professionaalide loodud arvutimänge, veebisaite, filme jm moodsat meediat), siis oleks ülim aeg käivitada selle radikaalne kaasajastamine. Kolmkümmend aastat tagasi võisid sovjetivõimu poolt ajupestud pioneerid ju laulda, et “tok, tok, tok, rähn see telegramme toksib”, aga tänapäeva last see selgelt ei kõneta. Mis mõttes rähn? Ja mis see telegramm veel on? Telepoes kasutatav massiühik? Parem olgu “piip-piip-piip, Barbie SMSe toksib” ja kõik on selge.

Aga laulupidu iseenesest pole vaja karta. Nagu Euroopa Liidu vanasõna ütleb: “Wo man singt, dort lass’ dich ruhig nieder, böse Menschen haben keine Lieder.

Järelsõna

Posted in * by tavainimene on 11/09/2011

“Ainult et …”. Siinkohal lõin ma kõhklema. Nüüd peaks tulema puänt. Või siis hoopis sõlmitus, kust hakkaks arenema edasine intriig. Aga ma ju ei tea, mis edasi saab. Selge on ainult üks — kui jutustaja räägib mina-vormis, siis ta järelikult “lived to tell the tale“. Võib-olla ta avastab, et ongi sattunud aastasse 1981, ja tekitab seal väikest viisi furoori, ennustades ette tulevaid sündmusi. Kas ta pääseb ka tagasi? (Kas teda on vahepeal minevikus kaks eksemplari, noor ja vana?) Või jõuavad meie aega ainult tema memuaarid? Võib-olla arvab ta end olevat sattunud aastasse 1981, aga tegelikult teevad kaasaegsed talle vingerpussi, minnes tema mänguga kaasa? Võib-olla peetakse mängu-ajarändurit olevikus ehtsaks ja paigutatakse ta uurimise mõttes 1980ndaid simuleerivasse keskkonda, tekitades talle mulje, et ta ongi ajas tagasi liikunud? Või hoitakse lugejat pidevas ebaselguses, andes mõista, et mineviku ja oleviku vahel polegi vahet?

Ainult et. Ainult et ma ei ole ju, jumal hoidku, mingi autor. Ikka lugeja olen. Mõttetuid tekste on eeter niigi täis nagu varjupaik kassipoegi, alatu oleks neid veel juurde produtseerida. (Tuttav vene intelligent märkis pärast ühe kohaliku noorluuletaja omakirjastusliku värsivihu sirvimist kuivalt: “Puškiniga üles kasvamise hea külg on see, et sul ei teki iialgi mingit soovigi luuletada proovida.”) Blogimine on isegi paras hybris, jutukeste sepitsemine on aga juba selgelt liig mis liig.

Ise ka imestan, mis jamps see on

Posted in * by tavainimene on 08/09/2011

Selle mõtte pani mulle pähe ühe raamatu vahelt leitud kolmerublane. Tri rublja. Gosudarstvennõi kaznatšeiski bilet. Rohekas ja sile, ei tea kelle poolt kunagi tallele pandud ja unustatud. Ma ei tea, miks ma seda tahtsin teha. Mul oli välja mõeldud põhjendus, mida öelda, kui minult lõpuks küsitakse. Et “ma tahan, et keegi korrakski usuks, et see on võimalik, sest ainult nii saabki see võimalikuks saada.” Aga see polnud õige põhjus. Peab siis alati mingi põhjus olema?

Rahaga oli lihtne. Ema vanas ehtekarbis olid mõned paberrahad ja paar münti. Dokumentidega oli asi keerulisem. Pärast mõningast mõtlemist otsustasin passist loobuda. Töötõend kõlbab küll, ja seda pole keeruline teha. Mõne eriti totra nimega asutuse töötõend. Glavrõbpromtorgsõrpotreb.

Portfell. See oli mul olemas. Kunstnahast, veidi pragunenud. Voodril suur lillakas tindiplekk, mille üks serv oli roosa ja teine roheline. “Orav kas ei karda värve rohelist ja roosat.” Portfelli sisse käis tavaline vormileib, kilekotist loomulikult välja võetud. See ei ole kolmekümne aastaga muutunud. Hapukoorepurgi leidsin ka keldrist. Mis värvi fooliumkaas sellel küll peal käis? Hõbedane? Kuldne oli vist vahukoorel?

Mida veel? Ajalehed. Jah. Pole iseenesest probleem, aga kuidas muuta nad värske trükivärvi järgi lõhnavaks? Trükiks terve uue lehe? Leiaks tuttava tuttava, kellel on tutvusi trükikojas? Ei, keeruline. Peab vist piirduma paari ajakirjaga, mis võivad ju mõni kuu vana olla. Kinnises kapis seisnud Nõukogude Naine ei tohiks väga luitunud välja näha.

Riietega osutus asi kõige lihtsamaks. Pööningule oli keegi suure koti vedanud – froteest pulloverid ja kulumatust teksariidest kuluvad. Ja veider vateeritud vest, pealisriie voodrisiidist ja sisemus lillelisest sitsist. Nõukogude naise liigutav katse aimata järgi ajakirjades nähtud poppe aga kättesaamatuid suleveste.

Mul oli veidralt õõnes tunne, kui trepikojast välja jahedasse hommikusse astusin. Vihm oli öösel üle käinud, tuul kuivatas asfalti ja sakutas pilvi, päike oli ebasõbralikult terav. Liiga tavaline ilm. Paremini oleks sobinud dramaatiline äikesetorm või painajalik leitsak. Aga ma olin otsuse teinud ja kartsin, et veel paar nädalat ootust kurnaks selle mõtte minust välja. Väljakurnatud mõtete dimensiooni.

Mitte keegi ei teinud mind märkama. Linn oli küllalt inimtühi ja kõigil näis omaenda asjadega piisavalt tegemist olevat. Üks habetunud kodutu sügas keskendunult kõhtu kampsuni all, ümber terve patarei taarakotte. Ju polnud vastuvõtt veel avatud. Tundsin end maailmas täiesti üksinda. Nagu näitleja laval, kus rahvamasse kujutavad maalitud kulissid ja nimega tegelasi mannekeenid. Kirusin ennast selle mõtte banaalse dramaatilisuse pärast. Kui totter. Kas sellel kõigel on ikka üldse mõtet?

Enne kui liigne arutlus võimust saanuks võtta, kukutasin ennast põlvist parajal määral nõtkudes kõnniteele. Ettevaatusest hoolimata sain päris kõvasti haiget, aga püüdsin teha võimalikult teadvusetut nägu. Kuulasin omaenda südame kloppimist. Tükk aega ei juhtunud mitte midagi. Lamada oli kõva ja ebamugav. Süda rahunes maha. Erutus asendus nördimusega.

Viimaks kuulsin, et auto peatub. “Purjus ei paista olevat,” kommenteeris mehehääl ning lisas siis, valjemini, ilmselt minu kohale kummardudes: “Kas te kuulete mind?” Lasin ennast tahtepingutusega veel lõdvemaks, nii et kui küsija mind õlast raputas, pidin ma rappuma küll päris usutavalt. Avasin silmad poolenisti ja mõmisesin midagi segast ning panin silmad uuesti kinni. Natuke aega ei juhtunud mitte midagi. Siis peatus teine auto. Uksed käisid, midagi räägiti. Tundsin, kuidas minu kohale kummardutakse. Jahe kummikindas käsi kobas mu kaela ja patsutas põski. Tegin silmad lahti ja teatasin: “Mind oodatakse koosolekule. Mul on tõend. Seltsimees Soo peavalitsusest ootab.” “Mis nimi?” küsis väsinud ilmega punaste tunkedega mees. “Seltsimees Soo,” kordasin mina. “Teie nimi?” ei jäänud punapüks rahule.

Nimi. Jah. Ka sellele olin ma mõelnud. Et mis nime võiks kanda kodanik minu vanuses pluss kolmkümmend. Selline lihtne eestipärane eesnimi, praeguseks veidi vanamoelise varjundiga. Aga perekonnanimi võiks olla vene oma. Või isegi näiteks tatari. Igatahes selline nimi, milles asjakohane ajakohatus kohe vastu kõlaks.

Jäänud minu eluliste näitajatega rahule ning veendunud, et ma jalgu alla ei võta ega mõistlikku juttu ei aja, sõidutasid punaste tunkede kandjad mind haiglasse. Seni oli kõik minu plaanidega kooskõlas. Siit pole keeruline ajaränduri-kuulujuttu lahti lasta. Lobamokkadest sanitare ja kõmunäljaseid ajakirjanikke on ju nagu kirjusid koeri.

Mind talutati läbi mitmete kahe poolega klaasuste ning pandi lõpuks ühe lühikese kinnise vahekoridori seina äärde istuma. Kui suurem osa nukrast hoonekompleksist oli kabedalt remonditud, siis siia polnud euroraha veel ilmselt jõudnud – must-valgete kiviplaatide ruudustik põrandal, õlivärviga heleroheliseks võõbatud seinad, dermatiiniga kaetud toolide rida, ümmarguste plastkuplitega lambid laes. Lambikupli põhjas olid surnud kärbsed. Säh sulle sanitaari ja hügieeni.

Istusin ja ootasin. Portfell oli hoolikalt minu kõrvale tõstetud. Kell tiksus. Toetasin kukla vastu seina. Rõske koridor lõhnas krohvi ja millegi iiveldamaajavalt meditsiinilise järgi. Kell tiksus. Süda pööritas. Kätes jooksid sipelgad. Püüdsin sügavalt hingata, kuid silmade ees kiskus mustaks nagu minestuse eel. Või olid need lambid, mis laes korraks tuhmusid?

Siis prahvatasid koridori lõpus olevad uksed lahti. Ainult et

Termin loob tegelikkuse

Posted in * by tavainimene on 07/09/2011

Kui vallavalitsus kutsub lektori rahvamajja esinema joodikutele loenguga karskuse eelistest, siis projektimaailmas loetakse kasusaajateks joodikud. Kuigi pärismaailmas on ainukeseks kasusaajaks lektor.

Idanaabrite köögist

Posted in * by tavainimene on 06/09/2011

Pidin täna ühes postkontoris aega parajaks tegema ja sirvisin seal ajakirju. Lõpuks läks sirvimine nii pikaks, et pidin ühe žurnaali ära ostma. See oli Burda kirjastuse venekeelne üllitis «Добрые советы. Люблю готовить!», kus lugejad jagavad üksteisega toiduretsepte.

Tõlkisin mõned naljaviluks väga vabas vormis ära. Tõenäoliselt rikun ma sellega praegu vähemalt kahe riigi autorikaitseseadusi ning tosinat rahvusvahelist konventsiooni ja lepet, aga elada tuleb ohtlikult. Tõlgetes võib vabalt olla vigu, nii et mingit vastutust ma võimalike kulinaarsete katastroofide eest endale ei võta. Jällegi — elatagu ohtlikult. Kolesteroolist ma ei hakka rääkimagi.

Vorschmack

kahe heeringa fileed
1 viil leiba
piima
1 sl lauaäädikat (lahjendatud söögiäädikas)
2 keedumuna
1 hapukam õun
100 g pehmet võid
1 sibul
maitserohelist
1-2 sl õli

Heeringafileesid leotada pool tundi piimas, leiba leotada äädikas. Munad koorida, õunad puhastada. Kõik koostisained purustada ja segada  köögikombainis ühtlaseks massiks.

Baklažaanid brõnsaga

2-3 baklažaani
200 g brõnsat
3-4 muna
kimp peterselli
musta pipart
jahu
praadimiseks õli

Brõnsa riivida peenelt, segada 1-2 lahti klopitud muna ja hakitud peterselliga, maitsestada pipraga, hoolikalt segada. Baklažaanid lõigata pikuti õhukesteks viiludeks, asetada igale viilule 1-2 tl täidist, keerata rulli. Paneerida jahus ja munas, praadida pannil õlis kuldpruuniks,tõsta majapidamispaberile, et liigne õli paberisse tõmbuks.

Paprika tatratäidisega

5-6 valkjasrohelist maguspipart
1 klaas tatratangu
2 sibulat
1-2 porgandit
õli praadimiseks
3-4 sl hapukoort
1-2 kl puljongit
soola, pipart maitse järgi

Tatratangud keeta pehmeks. Sibul ja porgand tükeldada peenteks ribadeks, praadida õlis pehmeks. Lisada aedviljale tatar, maitsestada, praadida veel paar minutit. Piprakaunadel lõigata ülemine ots ära, kaunad puhastada seemnetest, asetada 2-3 minutiks keeva vette, nõrutada sõelal, kuivatada. Kaunad täita tatra-aedviljatäidisega, katta “kaantega”, asetada püstiselt kastrulisse, valada üle puljongi ja hapukoore seguga, hautada kaane all tasasel tulel 15-20 minutit.

Baklažaanilootsikud

2 baklažaani
300-400 g juustu
2 küüslauguküünt
200 g majoneesi
tilli
soola, pipart, soovi järgi ürte
õli panni määrimiseks

Baklažaanid lõigata pikuti pooleks, õõnestada ettevaatlikult ja võtta sisu välja. Sisu tükeldada kuubikuteks, täita nendega baklažaanipooled. Juust jämedalt riivida, küüslauk pressida. Segada kokku riivjuust, küüslauk ja majonees, maitsestada, tõsta segu baklažaanipooltele. Küpsetada lootsikuid õliga määritud pannil, kuhu on lisatud veidi vett, 180-200 kraadi juures 40 minutit. Serveerimisel puistata peale hakitud tilli.

Täidetud kapsas

1 keskmine kapsapea (mitte noor ja roheline, pigem valge ja paksemate lehtedega)
500 g hakkliha
2 sibulat
2 küüslauguküünt
100 g saia
150 ml piima
70 g juustu
1 muna
soola, pipart, maitserohelist
riivsaia

Sibul ja küüslauk puhastada ja peenestada, sai leotada piimas, maitseroheline hakkida. Segada hakkliha hulka leotatud sai, sibul, küüslauk ja maitseroheline, maitsestada. Juust riivida jämedal riivil. Kapsal eemaldada pealmised lehed, tõsta kapsapea 10-15 minutiks kastrulisse keeva vette, nõrutada sõelal. Tõsta kapsas tööpinnale, juurikas allpool. Ettevaatlikult tõmmata lehed ükshaaval laiali. Südamik lõigata välja, täita õõnsus hakklihatäidisega. Hakata täidist järjest lehtedega katma, määrides igale kihile samuti hakklihatäidist, kuni kapsapea on uuesti koos. Määrida kapsast lahti klopitud munaga, raputada peale soolaga maitsestatud riivsaia ja määrida veel kord munaga. Keerata kapsas fooliumisse, küpsetada 200 kraadi juures 45 minutit. Võtta välja, eemaldada foolium, kallata vedelik ära, raputada kapsale riivjuust ja küpsetada veel 10 minutit.

Kalakotletid

1 karp sardiine õlis
1 sibul
1 klaas riisi
1 muna
soola, pipart
2 sl jahu
praadimiseks õli

Riis pesta, keeta 1 klaasi veega tasasel tulel pehmeks. Sibul peenelt riivida. Sardiinid purustada kahvliga, segada keedetud riisi ja sibulaga, lisada muna, segada, maitsestada. Vormida kotletid, kasta jahusse, praadida pannil õlis kahelt poolt kuldpruuniks.

Heeringarullid

800 g heeringafileed
2-3 küüslauguküünt
200 g šampinjone
1 klaas piima
kimp tilli ja peterselli
2 sl sidrunimahla
soola, pipart
riivsaia
praadimiseks võid

Heeringafileed loputada, leotada piimas 2 tundi. Küüslauk ja maitseroheline hakkida peeneks, kuumutada võis 1-2 minutit, lisada kuubikuteks tükeldatud seened ja praadida veel 2-3 minutit, maitsestada. Määrida segu fileedele, keerata need tihedalt rulli ja kinnitada tiku või niidiga. Asetada rullid võiga määritud pannile, kallata peale piim, piserdada sidrunimahla ja sulavõiga, raputada peale riivsai, küpsetada 180 kraadi juures 20 minutit.

Kala-juusturull

200 g hapukoort
200 g majoneesi
1,5 kl jahu
4 muna
0,5 tl soola
400 g mintaifileed
2 sibulat
100 g hapukoort
100 g juustu
soola, pipart, tilli, peterselli
pradimiseks õli

Munad kloppida lahti, lisada hapukoor ja 150 g majoneesi, segada, lisada jahu ja sool. Tainas kallata küpsetuspaberiga kaetud pannile, küpsetada 200-210 kraadi juures 15 minutit. Maitseroheline tükeldada. Sibul hakkida ja õlis klaasjaks kuumutada, lisada hapukoor ja hakitud maitseroheline, hautada 5 minutit. Saadud massil lasta veidi jahtuda ja valada jahtunud rullipõhjale. Kalafileed loputada, kuivatada, tükeldada, maitsestada soola ja pipraga, praadida õlis. Tõsta kalatükid põhjale, puistata peale riivitud juust, keerata rulli. Rull määrida majoneesiga, küpsetada 200 kraadi juures 10 minutit. Lasta jahtuda, lõigata viiludeks.

Rammus vormiroog

400 g kartuleid
300 g veisehakkliha
pool purki konservmaisi
100 g kirsstomateid
1 muna
1 sibul
50 g juustu
2 sl õli
soola, pipart, basiilikut
1 muna
100 ml rõõska koort
1 sl ketšupit
soola, pipart

Kartul koorida, lõigata kuubikuteks, praadida vähese õliga. Sibul koorida, peenelt tükeldada, hatada õlis klaasjaks. Juust riivida jämedalt, mais nõrutada vedelikust. Segada hakkliha sibula, ühe muna ja poole koguse juustuga, maitsestada. Ahjuvormi põhja panna praetud kartulikuubikud, sellele hakkliha ja mais. Tomatid poolitada ja laduda vormi pinnale. Koorest, munast ja ketšupist segada kaste, valada vormiroog sellega üle, küpsetada 20 minutit 200 kraadi juures. Riputada peale ülejäänud juust ja küpsetada veel 10 minutit.

Hakkliharull munaga

700-800 g rasvast seahakkliha
1 muna
1 viil piimas leotatud saia
2 küüslauguküünt
3 keedumuna
rohelist sibulat, maitserohelist
soola, pipart
riivsaia

Hakkliha segada lahti klopitud muna ja peenestatud leotatud saiaga, lisada peenestatud küüslauk, maitsestada soola ja pipraga. Keedumunad hakkida, segada hakitud maitserohelise ja rohelise sibulaga. Lauale laotada mitmekordne toidukile, sellele riputada riivsaia, riivsaiale laotada nelinurkse kihina laiali hakklihasegu. Hakklihale tõsta täidis, kile abil rullida kõik tihedalt kokku, servad vajutada kinni, tõsta rull, serv allpool, määritud küpsetuspaberile ahjupannile. Küpsetada 1 tund 200 kraadi juures, valades aeg-ajalt üle eralduva leemega.

Kanasuflee peekonimundris

700 g kanafileed
1 sl võid
2 munakollast
2-3 tl jahu
0,5 kl piima
100 g puhastatud pistaatsiapähkleid
250 g õhukesi peekoniviile
soola, pipart

Kanafilee pesta, kuivata, lasta kaks korda läbi hakkmasina või peenestada köögikombainis hästi peeneks. Lisada kanahakklihale või, piim, munakollased, jahu, sool ja pipar, segada hoolikalt, lisada segule pistaatsiapähklid. Pikliku ahjuvormi põhjale laduda risti peekoniviilud, nii et need vormi põhja tihedalt kataksid ja viilude otsad ulatuksid üle vormi külgservade. Peekoniga vooderdatud vormi tõsta hakklihamass, keerata selle ümber kahelt poolt peekoniviilud, nii et moodustuks rull. Küpsetada 180 kraadi juures 25-30 minutit, lasta veidi jahtuda, kummutada salatilehtedega kaetud liuale, viilutada.

Küpsetatud õunad kohupiimatäidisega

4 õuna
200 g kohupiima
1 muna
4 sl suhkrut
serveerimiseks keedist või marjasiirupit

Õunad lõigata pooleks, puhastada südamikest, õõnestada veidi sisu välja. Kohupiim vahustada muna ja suhkruga, täita seguga õunapooled. Asetada ahjupannile, piserdada veega, küpsetada 180 kraadi juures 15-20 minutit, serveerida keedise või siirupiga.

Lehtede kolletumise aegu

Posted in * by tavainimene on 03/09/2011

Näljasena vähegi sisukama ajakirjanduse järele olen ma viimasel ajal hakanud lugema Õpetajate Lehte. Peaaegu igas numbris on midagi, mis mõtteid ärgitab. Seekord näiteks Jaak Urmeti ja Vilja Kiisleri arvamused küsimuses, kas tänapäeva lapsed mitte liiga vati sees üles ei kasva. Intervjuu Irina Arzamastsevaga oli väga tore.

Aga segadusse jättis mind seekord artikkel kehalisest kasvatusest ja selle hindamisest. Täpsemalt järgmised laused: “Võimalik, et keha- või liikumiskultuuri kaudu antavad hinnangud peaksid kajastama ka õpilase lähiümb­ruse, sh pere vastavust avalikule ideaalile vmt. Olgu näiteks mõnes kohas proovitav kehamassi indeksi arvestamine kehalise kasvatuse mõõdikute seas.” Mida see küll tähendada võiks? Mitte üksnes paks laps ei saa kehkas kehva numbrit, vaid ka paksu ema laps?

Suvise lugemispäeviku tagantjärgi täiendus

Posted in * by tavainimene on 02/09/2011

Mario Vargas Llosa “Kapten ja külastajannad” — üle võlli huumorit, satiiri ja groteski Lõuna-Ameerika kastmes.

Asne Seierstad “Kabuli raamatukaupmees” — Valge Inimene ja Teine. Ei suutnud kahjuks millegagi üllatada.

Margaret Atwood “Teenijanna lugu” — tekitas mõtte, et antiutoopiad tunduvad iga kümnendiga vähem utoopilised.

Enn Vetemaa “Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus” — huvitavat materjali umbes kolm korda liiga palju kokku kuhjatud, tulemus seetõttu hõre ja haraline. Ei meeldinud. Minu meelest kannatas ka vaegtoimetamise all. Võimalik, et ühe lõigu kordumine identses sõnastuses kahes eri kohas oli võimas kunstiline võte, aga minule jäi küll mulje copy-paste näpuveast.

Daniel Dennett “Darwini ohtlik idee” — suutsin unega võideldes sada lehekülge lugeda, siis jäi pooleli paremaid aegu ootama.

David Nicholls “One Day” — jäi samuti pooleli, kuigi on kõikvõimalikes müüvikute ja lemmikute edetabelites. Ju siis polnud aeg õige või pole mina õige.

G. Zotov “Mõrvad põrgus” — korralikult välja rehkendatud lobe ajaviitekirjandus, millest igaüks saab ennast üle olevana tunda, nt on ilmselt sihilikult järjekindlalt liblikateadlast etümoloogiks nimetatud. Muiata sai siiski küll.

Patrick Süskind “Parfüüm” — jälle hästi kalkuleeritud tükk, mis “balansseerib kõrgkirjanduse ja meelelahutuse piiril” või kuidas see annotatsioon kõlaski. No eks ta kukub viimaks ikka meelelahutuse poolele, aga tekitas mõtteid ka. “Parfüümi” soovitas muuseas Daniel Pennac oma essees “Nagu romaan” kasutada noortes lugemishuvi tekitamiseks. Ma ise kõhkleks küll väga enne templi “keskmisele ja vanemale koolieale” peale löömist.

David Lodge “Väike maailm” ja “Väärt töö” — täitsa mõnus kvaliteetmeelelahutus. Autor tunneb nii kõrg- kui kergkirjanduse tehnikaid ja kasutab neid vaheldumisi suure lustiga. Mitmes kohas itsitasin ikka kohe päris südamest. Hirmus kiusatus on poststrukturalislikust ja dekonstruktivistlikust kirjandusteooriast mõni eriti tark lause pähe õppida ja sobival hetkel pahaaimamatuid vestluskaaslasi rabada.

 

Tänan kõiki blogijaid, kes raamatusoovitusi, -arvustusi ja muid lugemisvihjeid jagavad.