Nii ja naa
Guugeldasin ringi, et leida kinnitust oma kõhutundele, mille järgi võime, oskus, harjumus ja harrastus süveneda pikkadesse lineaarsetesse seotud tekstidesse ning neid ajus töödelda arendab inimest ainulaadsel viisil, mida ei võimalda liikuvatel piltidel surfamine. Midagi ma ikka leidsin ka.
Paraku, paraku. Valdavalt tunnistavad moodsad pedagoogikateadlased, et a) tänapäeva lapsed loevad teistmoodi ja teistsuguseid tekste kui täiskasvanud harjunud on, b) see on paratamatus, mida tagasi pöörata ei saa, c) kui kool tahab üldse lapseni jõuda, peab ta kasutama samasuguseid tehnikaid nagu populaarsete arvutimängude disainerid.
Et siis ongi nii. Ma pööritasin varem ikka silmi, kui kuulsin soovitusi, et gümnasistid võiksid kirjandustunnis Tammsaarele Facebooki fännilehe koostada jms — Henrietta Pastorfield tuli vaimusilma ette.
Aga äkki koitis selgus. Nägin kuskil lehes kuulutust, millega üks Põhja-Eesti kool otsis “poiste tööõpetuse õpetajat”. No ja tõesti. Miks ei võiks üks kool võtta oma filosoofiaks, et nemad toetavad õpetuses traditsioonilist tööjaotust, mille kohaselt puidu- ja metallitehnoloogia ning elektroonika on meeste ala ja tekstiilkäsitöö ning kodundus on naiste ala. (Mitte et see mulle isiklikult tunduks väga produktiivse valikuna ühiskonnas, mis üritab olla teadmistepõhine ja tehnoloogiamahukas, aga no mis ekspert mina ka olen.) Ühesõnaga: haridusreformatsiooni käigus võikski tekkida reformeeritud ja klassikalised koolid. Peaasi, et orientatsioon oleks teadvustatud ja selgelt välja öeldud, et lapsevanemad saaksid valida: kas kool, kus loetakse raamatuid, või kool, kus klientide soovidele vastu tulles piirdutakse Powerpointi slaidide ja filmidega.
tavainimene 
Ma olen täpselt sama meelt. Lisaks klassikalisele lugemise/tuupimise jne teemale kurvastab mind ka see, et paljud noored ei saa uue PGS järgi ka klassikalist üldharidust st ei õpetata enam kõigile keemiat, ajalugu, füüsikat jne, Vaid need on asendatud põnevate valikainetega a la filosoofia, ladina keel, riigikaitse, religiooniõpetus jms. Tean konkreetset tibinat, kelle 9. klassi järel tehtud otsus valida humanitaarsuund lõikas sel kevadel läbi võimaluse astuda arstiteaduskonda. Nõutavat keemia-bioloogia ja mate riigieksamit polnud saadud teadmistega lihtsalt võimalik sooritada.
Et siis võiks jääda ka klassikalist üldharidust andvad gümnaasiumid vs valikainetega gümnaasiumid.
oot, kas juba põhikoolist kaob keemia, füüsika jne ära?
Meil osa selliseid aineid ainult põhikoolis loetigi: geograafiat enam keskkoolis ei olnud ja füüsikat oli vähemalt viimases klassis ainult kaks veerandit, üks kord nädalas (ülejäänud 2 veerandit oli astronoomia kord nädalas). See oli veel vanade õppekavadega, umbes 20 aastat tagasi.
Filosoofiaõpe peaks iseeneest parandama tekstist üldise arusaamise oskust ja tekstidesse kriitilise suhtumise võimet. Üldine filosoofiline kirjaoskamatus ajab mulle sageli masenduse peale – mulle, kes ma isegi olen sel alal ainult poolharitlane – aga seda õudsem, et suurem osa on veel lollimad.
oot, ladina keel ja filosoofia peaks ju olema see eriti klassikaline üldharidus ju? ammu enne õpetatud, kui mingeid füüsikaid ja keemiaid? umbes sada aastat tagasi oli minu arust see süsteem, et absoluutselt kõik gümnaasiumid õpetasid ladina keelt jne, aga mõni reaalkool õpetas kõvemini ka reaalaineid. need olid otsapidi kutsekooli staatuses.
muide, huvi korral saab igasuguseid aineid järele õppida. Ma tean üht humanitaari, kes pärast folkloristika magistri tegemist leidis, et tal on doktoritöö jaoks vaja matemaatikat ja statistikat ja läks matemaatikute aineid võtma. ja sai hakkama, koos “päris” matemaatikutega õppides. Kui kohe keskkooli lõpetades ei ole vajalikke oskusi, saab kooli lõpetades teha mingid muud eksamid, mis õnnestuksid hästi, seejärel aastake õppida ja siis teha ikkagi.veel parem, kui veel hiljem – veidi vanemast peast on õppida kergem.
internetist ja lugemisest – on teatav šanss, et pikemate tekstide lugemise oskus imbub tagauksest sisse, mingite eriti populaarsete tekstidega, mida internetis levitatakse. Üks nähtus on fanfic, mida on muidugi igasugusel tasemel, aga mis on vaieldamatult väga loetav – ja mille maht venib sageli väga pikaks. Reeglina on see muidugi samal tasemel lektüür nagu vanasti Cartland jt, aga igatahes pikad tekstid. Ja no laiad massid on alati lugenud pigem Cartlandi jt samal tasemel tegelasi – st väikese kirjaoskajate seltskonna kõige suurem osa on alati lugenud saasta. Ja väikese kirjaoskajate seltskonna väiksem ja peenem osa, kes loeb ka muud kui saasta, loeb suurem osa ajast ikkagi saasta.
Kui paljud teie klassikaaslased PÄRISELT kohustusliku kirjandusklassika läbi lugesid?
Isegi mina, paljulugev inimene, olen kirjutanud reipalt kirjandeid raamatutest, mida ma pole lugenud, vahel koguni teiste inimeste kirjandeid.
Mina lugesin kõik kohustusliku läbi … enamik oli kodus olemas.
Mul oli ka kodus olemas, aga parajasti tahtis näiteks mingi teine raamat läbilugemist. Mingis vanuses on “Sada aastat üksildust” palju erutavam lektüür kui “Tõde ja õigus”.
a sellest, mispoolest Tammsaare fännileht tegelikult halb on, ma ei saagi aru – teeb ju ometi kirjandusklassikale reklaami ja meelitab lugema?
Ma lihtsalt olen protestantliku tööeetika vimmast läbi imbunud õel ja kitsarinnaline vanainimene, kes kardab, et viimati on lastel koolis lõbus.
No mitte päris nii. Aga mul on miskipärast hirm või eelaimus, et intellektuaalset pingutust hakatakse koolist tasapisi välja puksima ning asendama lõbusate ja noortepäraste mängudega. Et kool püüab laste tasemele laskuda, selle asemel et püüda neid enda tasemele tõsta.
Kui palju selle Tammsaare-lehe tegemise käigus ikka tegelikult õpitakse? Mul on tunne, et see oleks nagu sama, kui sportlane hakkaks raske ja tüütu treenimise asemel kuldpaberist tähekesi välja lõikama ja oma suusaninadele kleepima.
Olen üsna kindel, et mu klassikaaslased ikka lugesid — meil oli selline õpetaja. Ise ma kohustusliku kirjanduse lugemist veidral kombel üldse ei mäleta. Aga — oo õudu ja häbi — mul on alles 9. ja 11. klassi kirjandite vihikud. Neid sirvides selgub, et läbi võeti “Kalevipoeg”, “Isa Goriot”, Juhan Liivi luule, “Hamlet”, “Ülesküntud uudismaa” ja Kuusbergi “Vihmapiisad”. Kindlasti oli ka “Libahunt”, ilmselt siis 10. klassis või mõnes teises vihikus (seda ma mäletan sellepärast, et minu arvamus läks õpiku autorite omast üpris järsult lahku, aga õpetaja kirjutas kirjandi lõppu lihtsalt “võib ju ka nii mõelda”).
Tänapäeval väärib ehk märkimist, et iga kirjandi järele pidime kirjutama vigade paranduse ja õpetaja kontrollis neid ka alati.
Selline kontrollimine on ilmselt mõeldav ainult siis, kui õpilasi on klassis piisavalt vähe või õpetajal ei ole ülearu palju tunde – muidu põleb ta ruttu läbi. Praegu vist paljud õpetajad teevad veel kooli kõrvalt lisatööd, et ots otsaga kokku tulla.
Läbi said ka meil igasugused asjad võetud. Ma muutusin selle käigus väga ülbeks ja osavaks lugemata raamatutest kirjutajaks ja rääkijaks. Mis on muidugi elus hädavajalik võime, sest kõiki raamatuid (st kõiki tähtsaid raamatuid, teised nagunii ei lähe arvesse) ei jõua keegi läbi lugeda.
Teie kirjandusõpetajast jääb mul hea mulje – et lubas ka teisiti mõelda. Mul endal oli samuti hea õpetaja, kes julgustas mõtlemist, aga mul on tuttavaid, kes said halbu hindeid, sest nad mõtlesid õpetaja arust valesti.
Aga mul on kuri kahtlus, et juba siis sõltus intellektuaalse pingutuse hindamine vedamisest – kui oli hea õpetaja, siis muutis see intellektuaalse pingutuse populaarseks. Suuremas osas tundides nühiti materjal lihtsalt nürilt läbi, tuubiti kontrolltöö ajaks selgeks ja unustati kohe pärast seda. Selle pärast pean ma aeg-ajalt murelikult mõtlema, et äkki oleks minust kui magistrikraadiga inimesest viisakas tagantjärgi põhiharidus omandada ja oma käe peal põhikooli füüsika jms ära õppida.
Feispuuk, nagu ma oletan (ei ole ise kokku puutunud), on lihtsalt kanal, kuhu saab igal tasemel infot ja igal tasemel tekste üles riputada. Kui õpetaja arvab, et tema õpilaste jaoks ei ole asju, mida feisspuugis ei ole, lihtsalt olemas, on ju temast mõttekas sama sisu selle kaudu edastada lasta. umbes et las kirjutavad oma kirjandid sinna, sest muidu nad arvavad, et keegi neid nagunii ei loe.
***
à propos – ma ei usu absoluutselt, et keegi saaks edukalt teha intellektuaalseid pingutusi nii, et need lõbu ei paku. Ma olen oma lugemuse jm eruditsiooni omandanud puhtalt lõbu pärast, ma käisin ülikoolis lõbu pärast ja tööd, mida ma teen, on sellised, mida ma tegin lõbu pärast vahetevahel juba varemgi, ilma rahata.
Okei, siinkohal ütleks osa, et mul on ebaõiglaselt hea mälu ja mis mul viga rääkida. Aga mu elukaaslane, kes on üks neid, kes mulle mu mälu ette heidavad, on ootamatult omandanud tõenäosusteooria alused tasemel, mis käib mulle-mäluvärdjale hetkel üle jõu, paljalt sellepärast, et ta saaks pokkerikombinatsioonide esinemise tõenäosusest aru. pmst sellel tasemel matemaatika, mida põhi- ja keskkkoolis enamasti ei õpetata – puhtalt lõbu pärast intellektuaalpingutab.
ma armastan hullult ühte Wiredi artiklit linkida, kus räägiti koolidest, mis suutsid nohikluse lahedaks teha. Teismelistel on laheolemine eluküsimus, aga kui õnnestub nohiklus laheduse staatusesse tõsta, siis läheb teadagi hirmsaks õppimiseks.
NB: igasugustel edulugudel, kus lapsed on huviga õppima pandud, on palju vähem pistmist sellega, mitu matemaatikatundi neil täpselt on, kui sellega, kui palju täiskasvanud lastega tegelevad. st kui kool pole lihtsalt koht, kuhu lapsed iga päev teatud ajaks kinni panna, et nad jalus ei oleks.
Ei ole kasu rohkematest tundidest, kui seal lihtsalt molutatakse, nagu meil suurem osa ajast oli – kusjuures need molutamistunnid väsitavad ju rohkem kui päris õppimise tunnid.
“Teachers work nonstop to stamp out youth culture” — noh, jah, minu nooruses toetas koolidistsipliini muidugi terve vägivallaaparaat, kus ei tuntud sõnapaari “lapse õigused”. Oleks keegi üritanud väga “youth culture’t” panna, oleks ta end üpris kiiresti miilitsa lastetoast leidnud.
Aga kirjanduse õpetaja küll ei pingutanud, et õppimist lahedaks ja lõbusaks teha. Ma ei oskagi seletada, milles tema fenomen oli. Ta kohtles meid, nagu oleks me mõtlemisvõimelised inimesed, ja kuidagi me iseenesest püüdsime pingutada, et seda kohtlemist mingilgi määral õigustada. Kuigi õppeedukuse poolest olime me täiesti keskpärane klass.
See ju teebki lahedaks.
Suur osa õpetajaid lihtsalt ratsutab läbi materjali; halvem osa saab kurjaks, kui keegi ülearu palju mõtleb või mis kõige hullem, osutub õpetajast targemaks. Mis on halvema osa puhul muidugi kerge juhtuma.
aa, muidugi töötab see mõtlemisvõimelise inimesena kohtlemine siis, kui õpetaja ise on mõtlemisvõimeline. Õpetaja autoriteedis on ju üks oluline punkt see, et ta üldjoontes siiski oskab oma asja paremini kui õpilased ja on üldse laias laastus targem (sellised ei ole reeglina ka ülearu hellatundelised, kui õpilane juhtumisi mingid detaili paremini teab, vaid hoopis rõõmustavad – pole põhjust põdeda, sest oma üldise taseme üle võivad nad ikka uhked olla).
Aga meie hea kirjandusõpetaja, kes kohtles kõiki mõtlemisvõimelisena ja saavutas uskumatu autoriteedi isegi nende hulgas, kes teda ei sallinud, kasutas selle kõrval, et esitas üldiselt kõrgeid nõudmisi, ka neid n.ö meelelahutusülesandeid. Võtke gruppi ja koostage kreeka komöödia kondikava. Paneme laua peale viis eri stiilis esemetest hunnikut ja igaüks teeb vabas vormis töö oma valitud hunniku kohta. oleks tollal olnud internet, oleks ilmselt ka seal avaldamist soosinud. See, kui õpilased saavad “päris maailmas” oma asju avaldada, on ju üldse kasulik.
“päris maailmas” vastandina kitsale kooliuniversumile, kus tegudel pole mingeid tagajärgi peale mõne harva juhu, mil nende eest saab hindeid ja arvestusi.
“võib ju ka nii mõelda” – sellega meenus mulle oma noor ja särasilmne (seda suhteliselt, tausta arvestades) eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Ma panin talle suuri lootusi. Mida nimelt lootsin, ei osanudki välja mõelda, lihtsalt midagigi. Mõtles teine vahel huvitavaid ülesandeid välja, kuigi ei midagi väga ekstreemset. Ja sai malbele välisilmele vaatamata klassi tööle, lihtsalt tasakaaluka ja viisaka olekuga – aega läks, aga möll ja kisa vaibusid.
Kui lõpuklassis eesti keele tunnis ametlike kirjade vormistamist nuusutasime ja meie klassi ainus rebell (mis sest, et ta enamasti vait ja paigal oli, paremat rebelli polnud võtta) luges ette oma seletuskirja (“Seletuskiri. Miks ma oma vanaema kirvega ära tapsin. /…/”), kommenteeris õpetaja aga sõnu valides ja rõhutud toonil:
“Jaa… Teate, alati on inimesi, kes… ei mahu raamidesse.”
(pikk mõtlik pilk aknast välja, veelgi leinalisem toon:)
“Neil on elus väga raske.”
Siis ma enam ei lootnud ja zombiparaad võis rahus jätkuda. Muidugi võib ju ka nii mõelda, et kooli ülesanne ongi naiivsetele noortele vihjata, kuidas asjad reaalses elus käivad. Või mis te arvate? Ometi pole minus siiani surnud too igavusest tige teismeline salamässaja, kes pidas sellist leebet näidispoomist üheks masendavaimaks mõeldavatest variantidest. Kummaline.
Tekstteooria (Fish, Iser) annab väga selge vastuse, miks liikuvate piltide vaatamine ei ole samaväärne lugemisega. Lugemisel tuleb lugejal “pilt” ise luua, täita mõttelised tühikud, seetõttu on iga lugeja tegelikult teksti kaasautor. Filmivahtija on aga lihtsalt… filmivahtija.
Kohustusliku kirjandusega on natuke teised lood. Minu meelest ei ole võimalik, et keskkooliõpilane saaks nt “Anna Kareninast” samasuguse elamuse nagu 40-aastane inimene. Lihtsalt elukogemus ei võimalda. Samas on iga teksti esmalugemine kordumatu elamus, mida ei ole võimalik uuesti kogeda. Mõne raamatu lugemine liiga noorelt võib selle elamuse tõesti ära rikkuda.
selle klassikaline näide on “Väike Illimar” imho
Sellega, et mõne raamatu liiga noorelt lugemine võib esmalugemise elamuse alatiseks ära rikkuda, olen täiesti nõus. Mina ei tundnud ennast veel ülikooliski paljude klassikute jaoks piisavalt küpsena.
Küllap kirjandus kui eraldi õppeaine nagunii peagi koolidest kaob. Kirjanduse ajalugu hakatakse põgusalt käsitlema ajaloo tunnis üldise kultuuriajaloo raames, tekstide analüüsimine ja produtseerimine jääb emakeele tundi ja eetilis-filosoofiliste probleemide lahkamine inimeseõpetuse, eetika, filosoofia vms aine alla.
Ma olen nõus, et lugemisel ja kirjutatud tekstil on oma spetsiifika, mida ei saa filmiga edasi anda, küll ei ole ma nõus sellega, et filmivahtimine on alati lihtsalt filmivahtimine. Seda kinnitab see, et kui mõni vähegi keerulisem film vahepeal tähelepanu saab, tuleb alati nuttu ja hala “keskmiselt vaatajalt”, kes viriseb, miks tehakse nii keeruliselt, miks ei võiks olla lihtsalt hea vaadata.
Lotman on filmi spetsiifilisest keerukusest omajagu kirjutanud.
Facebooki lehekülje tegemisse see muidugi ei puutu.
Muide, kas keegi on uurinud, kas interneti mõjul on suurenenud suvalise, mitte kuigi haritud inimese tekstitarbimine? ma pean silmas seda sihtgruppi, kellest vahepeal kardeti, et nad saavad kogu oma info televisioonist ja lugeda enam ei oskagi. Praegu on internet massimeediumina televisiooni suurelt jaolt asendanud ja noh, televisiooniga võrreldes on seal kirjutatud teksti osakaal võrreldamatult suurem. Vahitakse küll ka netivideoid, aga mul on mulje, et isegi väheharitud inimesed liiguvad siiski ka tekstipõhistel saitidel. Ja vahetult netiajastule eelneva ajaga võrreldes on arvatavasti suurenenud ka kirjaliku suhtlemise osakaal – netiajastule eelnes telefoniajastu, mil enam ei viitsitud kirjutada, sest võis ju helistada.