tavainimene

“Saul”

Posted in * by tavainimene on 25/09/2011

Käisin Jaani kirikus kuulamas Händeli “Sauli”. Lihtsalt imeline. Barokkoratoorium pole nüüd kindlasti muusika, mida ma vabatahtlikult pärast tööd tugitoolis raadiost kuulaks, aga suure professionaalse kollektiivi elav esitus on alati huvitav ja nauditav.

Lugu lühidalt järgmine. Iisraeli rahval on “demokraatlikult” (ehk prohvet Saamueli poolt liisuheitmise teel) valitud kuningas Saul, kelle vaieldamatu liidriomadus on see, et ta on ülejäänud rahvast peajagu pikem. Ta sõdib agaralt moabiitide, ammonlaste, edomlaste, vilistite, amalekkide ja muude arvukate vaenlaste vastu, kuid mõned küsitavad juhtimisotsused (nt sõjasaagiks saadud loomade säästmine ohvrianniks, selmet neid niisama maha tappa, nagu Jehoova oli eeldanud; kaunis otsitud põhjus, kui te minu arvamust küsiksite) on ta viinud taevasesse ebasoosingusse. Jehoova on oma valikut kahetsenud ning juba otsustanud, et Lähis-Ida ajaloo areenile peab astuma uus peategelane.

Taavet on tagasihoidlikust soost noor sõdalane, kelle vaieldamatu liidriomadus on see, et ta on väga ilus ja oskab hästi kannelt mängida. Kui ta Sauli õukonda satub, armuvad temasse kohe nii kuninga tütar Miikal kui poeg Joonatan. Taaveti võit vilistite üle toob kaasa laiade rahvamasside üpris mõõdutundetud ülistused, mis teevad Sauli armukadedaks ning panevad ta oma võimu pärast muretsema. Saul lubab Taavetile oma tütre Meerabi ja kavatseb saata noormehe taas sõtta vilistite vastu, kus ta loodetavasti langema peaks.

Siin läheb piibli tekst natuke oratooriumi libretost lahku. Piiblis keeldub Taavet Meerabi käest, põhjendades seda oma madala päritoluga. Tema tunnetest Miikali vastu pole vanas testamendis sõnagi, küll kirjutatakse aga pikalt Joonatani ja Taaveti lahutamatust ja kustumatust… hmm… sõprusest. Händeli/Jennensi variandis põlgab hoopis Meerab tõusikust abikaasakandidaadi ära ja Taavet eelistab ise vaga hingega Miikali.

Igatahes käib Sauli ja Taaveti leeri/sugukonna/partei kemplus mõnda aega (vahepeal tapetakse veel gesurlasi, girsalasi ja amalekke), kuni lahingus vilistitega langevad hoopis Saul ja Joonatan. Kui Taavet tunnebki mõningast kergendust, siis ei näita ta seda igatahes välja, vaid laseb hoopis hukata õnnetu amaleki, kes Sauli palvele vastu tulles oli aidanud tollel piiramisrõngasse sattununa enesetappu sooritada. (Mina kaldun kahtlustama, et vilistite küüsi juhtiski sõjasalga Joonatan, kellel poleks olnud elu ei Sauli juures ilma Taavetita ega Taaveti juures oma soo reeturina ja pehmelt öeldes küsitavate perspektiividega suhtes.) Igatahes, Iisrael rahvas juubeldab jälle ning ülempreester salvib Taaveti kuningaks. II Sa 3: “Sõda Sauli soo ja Taaveti soo vahel kujunes pikaks; aga Taavet läks üha vägevamaks, Sauli sugu seevastu üha nõrgemaks.”

Kui see oleks ooper, siis annaks siia kindlasti igasuguseid pikantseid tõlgendusi sisse lavastada. Aga kui Taavet tänapäeval tahaks, et teda Iisraeli tulevase kuningana tõsiselt võetaks, siis peaks ta oma rolli esitama oktaav madalamalt. Hoopis Joonatan peaks olema kontratenor või isegi ümberriietatud alt.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: