tavainimene

Uus ilm

Posted in * by tavainimene on 11/09/2011

Juba teine inimene muretseb laulupeo pärast, mis kütvat üles ohtlikke natsionalistlikke kirgi ja loovat soodsa pinnase marurahvuslastest massimõrvarite kujunemiseks.

Seesama inimene jagab oma muljeid lastele mõeldud teatrietenduselt ja leiab, et putukatest tegelased jäävad arusaamatuks tänapäeva lapsele, kelle maailma kuuluvad hoopis barbid ja zombid, digimonid ja bakuganid.

Jah, selles on kahtlemata tõetera. “Juss oli väike peremees / talu liivaaugu sees, / adraks kõver kapsaraud, / äkkeks silgupüti laud” — kes teab üldse tänapäeval, mis on kapsaraud ja mis on silgupütt? Kellele on tarvis seda arhailist jura maailmas, kus tõesti eluliselt olulisi teadmisi lisandub iga sekundiga petabaitide kaupa? See kahandab meie sirguva noorsoo rahvusvahelist konkurentsivõimet.

Kui üldse mingit lasteluulet vaja on (mis on tõesti vaieldav, arvestades seda, kui palju on turul tõeliste professionaalide loodud arvutimänge, veebisaite, filme jm moodsat meediat), siis oleks ülim aeg käivitada selle radikaalne kaasajastamine. Kolmkümmend aastat tagasi võisid sovjetivõimu poolt ajupestud pioneerid ju laulda, et “tok, tok, tok, rähn see telegramme toksib”, aga tänapäeva last see selgelt ei kõneta. Mis mõttes rähn? Ja mis see telegramm veel on? Telepoes kasutatav massiühik? Parem olgu “piip-piip-piip, Barbie SMSe toksib” ja kõik on selge.

Aga laulupidu iseenesest pole vaja karta. Nagu Euroopa Liidu vanasõna ütleb: “Wo man singt, dort lass’ dich ruhig nieder, böse Menschen haben keine Lieder.

37 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. kaarnake said, on 12/09/2011 at 07:33

    Vabatõlge: sel ajal, kui mats laulab, ei tee ta kurja.
    No kuulge! Toppida kõik lapsed mingisse virtuaalreaalsuse-raami ning välistada & keelata igasugune reaaleluga siduv inff – sygavalt meditsiiniline juhtum. Krt, laps peab ikka teadma, kuidas käib elu väljaspool bettonbarakke 6 juhtmete otsast lahtipäästetult. kuidas on oma kätega asju teha 6 oma suuga laulda. & et tegudel on reaal-materiaalsed tagajärjed, & et ilu ei panda padaje, kui pole enne sepistatud pada.

  2. Rents said, on 12/09/2011 at 10:09

    Mina näen ohtu ka selles, et laulus “Juss oli väike peremees…” on täiesti brändivaba – ei mingit alateadlikku reklaami selle kohta, millise kapsaraua ema ilmtingimata ostma peaks ja et pärast mängu minnakse ikka Mäkki sööma. Tänapäeval reklaamivad ikka korvpallimeeskonnad õlut ja mänguautodele on nagu juhuslikult coca cola märgikesed uksele tehtud.

  3. mnjah said, on 12/09/2011 at 11:26

    “talu liivaaugu sees, / adraks kõver kapsaraud, / äkkeks silgupüti laud”, milline ebahügieenilisus! Laps kokkupuutes loodusliku liivaga, mille sanitaarset seisundit mitte keegi (MITTE KEEGI!) ei ole eelnevalt kontrollinud! Rääkimata “kapsaraual” ja “silgupüti laual” leiduvatest roiskunud toidujääkidest, väkk. Ja kapsaraud – see on ju terariist!!! Kes vastutab, kui laps end sellega vigastab!?!?!?!?!?!

  4. tavainimene said, on 12/09/2011 at 12:38

    Väga õiged märkused! Tarbimine on majanduskasvu mootor. Mahitades lapsi voolima puupulgakestest lehmi ja lambaid võtame ju töö ja elatise kümnetelt virkadelt kätepaaridelt. Rääkimata sellest, et niisugused primitiivsed “mänguasjad” ei ole läbinud mingeid uuringuid hügieeni, ohutuse ja pedagoogilis-psühholoogilise toime osas ega vastaks tõenäoliselt elementaarsetelegi rahvusvahelistele standarditele.

  5. Rents said, on 12/09/2011 at 15:35

    Huvitav, kas oleks juba põhjust lastekaitsesse pöörduda, kui laps ütleb sulle, et tahaks Barbie’ga mängida ja sina vastad talle naeratades:”Muidugi kullake, pead endale ainult enne Barbie ehitama…”?

    • tavainimene said, on 12/09/2011 at 16:26

      Kardan, et see läheks läbi ainult mõnes ökokommuunis sügaval metsa sees. Tavalises kogukonnas saaks veidra isetehtud Barbiega lapsest kaaslaste poolt tõrjutud paaria. Ma ei tea mitte ühtegi lapsevanemat, kes oleks suutnud kinni pidada oma nooreea tõotusest mitte osta tütrele roosat nänni ega lubada pojal mängida mängurelvadega.

  6. mnjah said, on 12/09/2011 at 16:10

    Üldsegi, kas lapse vanematel on olemas taimsete ja loomsete toiduainete koduse käitlemise luba, et nad nii suure hurraaga kapsast hapendavad ja silku soolavad?

  7. tavainimene said, on 12/09/2011 at 16:22

    “külvas kivikildusid, maltsa väikseid marjasid” — see on ju lausa südantlõhestav. Ilmselgelt on tegu multiprobleemse riskiperega, kus last ei ohusta üksnes antisanitaarne ja ebaturvaline mängukeskkond, vaid ka akuutne toidupuudus.

  8. sol said, on 12/09/2011 at 20:07

    Minu arust ei olnud kapsaraud mõeldud kapsaste hapendamiseks, vaid nii kutsuti S-kujulist rauda, millega sigadele taimset toitu peenestati. Aga ma võin ka eksida. Igaljuhul peaks laps enne viinerite söömist kindlasti nägema, millest viinereid tehakse. Kuna tänapäeval pole paljudel inimestel enam võimalik siga pidada, siis nt. 5-6 klassi loodusõpetuse programmis võiks olla sea üleskasvatamine põrsast alates, lihaloomaks nuumamine (võtab aega 8-9 kuud) ja looma hooldamine ning kooliaasta lõpus toimuks seatapp ja kodundustunni raames traditsiooniliste liha-vere.ja rupskitoitude valmistamine.

  9. kaarnake said, on 13/09/2011 at 07:30

    Mina jään oma põhimõtete juurde – kõike elux vajalikku peab oskama maa seest võtta. Kui ikka puudub inimesel arusaamine, et lendava ahju ainus prototyyp oli aint Loll-Ivanil & rahapadasid puhta kullaga leidub ainult kurjade lohede maal, siis on vahelduvvooluga sarnanev majandus paratamatu. Mina olen tuntud pervert – lapsed mängivad õues saviga kaevandust & Sahara datlipalmikasvandust, putukatega loomaaeda, taimedega gurmeekokandust; vanarauast saab ehitada Carl-Gustavi, pizza tuleb oma praeahjust… ei mingeid männe ega monne… Raisk, tööd on niigi palju, et metsistunud muinsusesesmest korralikult haljastatud vähemalt talutav majapidamine teha, ning nemad tahavad, et ma lapsed arvutimängude & solkmeediaga hukutax! Selle asemel, et neile õpetada ellujäämise oskusi juhux, kui keegi enam tasuta syya & eluaset ei anna. Siis järsku ei piisa teadmisest, mis videokaart ning kes moderaator.

    • tavainimene said, on 14/09/2011 at 18:31

      Mina usun ka, et mõnede traditsiooniliste tehnoloogiate valdamisest on elus kasu. Võib-olla peaks mõnes maagümnaasiumis olema üheks õppesuunaks ellujäämisoskused?

  10. sol said, on 13/09/2011 at 21:51

    Lisaks arhailisele võiksid lapsed omandada teadmisi ka kaasaegsest majandusest. Kui mu tütart lasteaias riiete pärast narriti, siis tuli küll mõte, et keegi võiks neile lastele rääkida, kust riided päriselt tulevad. Et nende ilusad uued riided on õmmelnud väikesed kollased lapsed, keda hoitakse vangis suurtes koledates vabrikutes, et need lapsed ei saa koolis käia, nad saavad peksa, vähe süüa ja kurjad kollased ülemused teevad nendega koledaid asju, millest valged lapsed isegi teada ei tohi.

    Kardetavasti seda kõike ei tohi. Kui lapsed teaksid, millest (kellest?) viinereid tehakse, hakkaksid nad kõik taimetoitlasteks ja riiete päritolust kuuldes nudistideks.Jäägu siis parem juba Juss oma kapsarauaga.

  11. muhukadri said, on 14/09/2011 at 00:38

    Njah, taunitavast brändivabadusest veel nii palju, et tänasel e-raamatu seminaril TY raamatukogus lõpetas yks e-raamatu-ärimees oma jutu mõttega, et eksemplaripõhise autorihyvitise rakendamisraskuste tõttu e-raamatute puhul võiks kirjaniku äraelamismudel tulevikus olla selline, et teda võiksid ylal pidada need ettevõtted, kelle brände ta oma teoses nii muuseas hea sõnaga ära mainib. Mees oli siiras, ei mõelnud ilmselt musta huumorit teha.

  12. notsu said, on 14/09/2011 at 16:39

    See “böse Menschen haben keine Lieder” on küll liiga optimistlik või noh, ajalugu on selle korduvalt tühjaks teinud.

    • notsu said, on 14/09/2011 at 16:59

      mitte, et ma arvaks,et laulupidu on iseenesest mingi kuri asi, aga ühislaul on väga võimas asi, mida saab enesestki mõista kasutada nii heaks kui kurjaks.

      Laul ühendab.
      okei, see on fiktsionaalne näide, aga siin on nt praegu üles riputatud laul, iseenesest ju kena ja armsa sisuga, aga ühendab enda all peaasjalikult kommentaatoreid, kes õhkavad, kui kahju, et NSVL kokku varises ja et NL invasioon sinna ja tänna oli ju puhtalt vabastamine rõhujatest (dialoog:

      – I’m from Hungary, the socializm there was not too hard, so i like to be a pioneer
      – The Soviet Invasion in your country was for the working people in Hungary. For freedom and socialism, against capitalism and imperialism.)

      ja sisu hästi kokkuvõttev kommentaar: “The Pioneers kick the fat asses of Hitlerjugend!” st kogu point on selles, kes on kõvem.

      Mu isa mäletab oma õõva kaheksakümnendate lõpu öölaulupidudelt, kui Edgar hüüdis “ja nüüd hüüame kõik: “Üks rahvas! Üks rinne!” ja keegi onu haaras mu isal käest kinni ja hakkas seda vägisi taeva poole kiskuma – tema tunne oli just see, et sel hetkel võiks osav demagoog panna seda rahvamassi tegema mida iganes. st sellisel juhul taandub asi sellele, mida demagoogid tahavad.

    • tavainimene said, on 14/09/2011 at 18:26

      Lingid on kuhugi jalga lasknud.

      Aga ma siiski ei suuda kohe kuidagi ette kujutada, et laulupeol roniks pulti mingi provokaator ja möirgaks isamaaliste lauludega härdaks köetud rahvamassile “ja nüüd kõik […] nottima!” ja et see toimiks. Mis laulupeost rääkida, isegi jalgpallimatšid on meil minu meelest suhteliselt vagurad.

  13. notsu said, on 14/09/2011 at 22:46

    Proovin uuesti, fiktsionaalne näide
    ja päris elu näide.

    Võib-olla oleneb ka provokaatorist – kui uskuda seda, et ühtlaste ja ennustatavate protsesside vahel on ajaloos aeg-ajalt plahvatusemomendid, kus sündmused võivad ükskõik kui ebatõenäolises suunas ajama panna ja kõigest üks erakordselt mõjuv ja sarmikas provokaator suuri masse suunata – kuigi enamasti üksikisik ajalugu kuigipalju ei mõjuta.

  14. mnjah said, on 15/09/2011 at 07:16

    Täitsa õige. Provokaator ja sarmikas demagoog Jannsen pani juba esimesel laulupeol massid täiesti ebaadekvaatselt liikuma. Ideoloogiliselt valvsatel kodanikel on õigus: see võib uuesti juhtuda. Laulupidu on ohtlik.

  15. notsu said, on 15/09/2011 at 17:55

    mm… kui ma kirjutasin “oleneb ka provokaatorist”, siis pidasin silmas “oleneb tema kavatsustest”.

    Milgrami eksperiment näitas ju kenasti ära, et selle peale ei maksa loota, et “normaalsed inimesed ju selliseid jubedaid käske ei täidaks, ju need natsid ikka mingid värdjad olid”. Valdav enamik on valmis tegema jubedusi paljalt selle peale, kui kästakse.

  16. notsu said, on 15/09/2011 at 18:03

    Meenutagem, millega ma polemiseerisin – ikka selle “bösen Menschen haben keine Lieder” tsitaadiga.

    • notsu said, on 15/09/2011 at 18:33

      ja miks mul oli isu postitusest ühe tillukese tsitaadiga polemiseerida – tundub, et sellepärast, et mulle on veebielu jooksul silma jäänud kuidagi liiga palju lauseid, mille õigsus oleks justkui absoluutselt kinnitatud sellega, et nad on riimis või Pratchetti raamatust pärit. siis on vahel isu norima hakata.

  17. tavainimene said, on 15/09/2011 at 19:19

    Noh, jah, tunnistan end süüdi pealiskaudses vaimutsemises. Olen nõus tunnistama, et pahad inimesed võivad ka laulda.

  18. notsu said, on 15/09/2011 at 22:16

    noh, vaimutseda võib ju ikka, eriti oma territooriumil, aga ma vaatasin, et ka kommentaarium kisub nii ühte auku, et keegi peab vastuhääli ka kuuldavale tooma, muidu hakkab asi kambakat meenutama.

    • notsu said, on 16/09/2011 at 02:37

      … eriti veel, et see käis ajakirjaniku kohta, kes tegelikult ju kiitis putukatest meeskonnaga laevukesega etendust ja kurtis, et ei saa isegi oma lapse virtuaalmaailma-elust aru.

    • notsu said, on 16/09/2011 at 02:45

      Terve kommentaariumi peale tekkis ju selline olukord, et artiklist, kus öeldi “suur asi on juba ka see, kui lapsed etenduse lõpuks tajuvad, et „hea” või „paha” olemine ei ole olemuslik, vaid suhteline ning sõltub keskkonnast ja muudest mõjuteguritest” sündis kokkuvõte, nagu oleks seal öeldud “Parem olgu “piip-piip-piip, Barbie SMSe toksib” ja kõik on selge”, lastele tahetaks “keelata igasugune reaaleluga siduv inff”, ja justkui arvustaja oleks etendusele brändireklaami puudumist ette heitnud. Mida seal Sirbi-nupus ju ei olnud.

  19. kaarnake said, on 20/09/2011 at 15:14

    Vaidleme edasi.
    Ma ei tea, mis selles Sirbi nupus täpselt oli, sest netis virtuaalkultuurielu jaox on mul öp-s loetud minutid ning enamust mistahes linke textides ma ei ava, vaid suhestun põhitextiga. Mu päriselu kulub mitme alaealise lapse, päris majapidamistööde sh ahju, pesumasina, elusate koduloomade, mitme inimese toidu & varustuse hankimise ning tehnika korrashoiu peale, pluss õues võsavahelisest pommiaugust keskkonna loomine (vrdl Piiblis Jumala töid maailma ehitamisel, kus ta pidi ka mh pinnaseteisalduse ning suuremahuliste haljastustöödega tegelema) ning vähesel määral elumajade koostisainetega (puit, kivi, erinevad soojustusmaterjalid & kinnitusvahendid)tegelemisele. Ma võin vägagi õigustatult väita, et sotsiaalmeedias jm tundide kaupa istuv laps on täiskasvanux saades millestki väga olulisest ilma jäänud ning ylitõenäoliselt ei taju ta oma tegevuse materiaalsust & tagajärgi, kuna kasvav närvisysteem on harjunud teatud väga kitsa impulssidevalikuga ning kõike muud välditaxe & põlataxe. Sest vaadake ise, kuipalju praeguses meedias räägitaxe sellest, kust & kuidas tekivad majad, milles elame, mööbel, millel istume-magame, toit, meditsiin ning turva, kuidas said meie maale maanteed, elektriliinid & muud mugavused. Kõik me teame, kuidas Paris Hilton võõrutusravil käib v kuipalju toredaid vidinaid emt´i netipoest osta saab v millist telekanalit oma elukaaslasex valida, aga kuidas pysib korras sinu barakist väljaspool asuv maastik ning kes käib sinu maxurahade eest hiinamaal orjakaubandust edendamas, see meid ei huvita, onjä.

  20. tavainimene said, on 20/09/2011 at 19:03

    Ega keegi vast tahagi vastu vaielda. Ainult lisatakse “kahjuks, arvestades meie ühiskonnas kujunenud realiteete, peame leppima sellega, et…”

    • notsu said, on 21/09/2011 at 17:36

      seda too Sirbi-artikkelgi ütles – et milline armas etendus, aga kas tnp virtuaalreaalsusest rikutud lapsed sellest aru saavad? ja kurvastas selle üle, et lapsed ei tea enam paljusid füüsilise maailma asju. Kui ta midagi etendusele päriselt ette heitis, siis seda, et kõik huvitavad küsimuseasetused (stiilis kui lihtne ja kas üldse on võimalik jagada maailma heaks ja kurjaks pooleks) olid adresseeritud pigem lapsevanemale kui lapsele.

    • notsu said, on 21/09/2011 at 17:45

      …ja et lapsed vajaksid selliste küsimuste esitamist rohkemgi kui suured, eriti just massikultuurist rikutud lapsed, kes on cartoon networki materjali peal ära harjunud, et igas loos on head ja pahad (seal oli juttu tollest etendusel olnud lapsest, kes murelikult küsis: “aga kes on siin head ja kes on halvad?” – mis teeb etenduse muidugi selles mõttes kiidetavaks, et seal ei olnud sellist selget must-valget jaotust.)

      Vahepealse vaidluse kohta veel – ma tean ise väga hästi, mis tunne see on, kui suvaline artikkel toob mingi asja meelde, mis nagunii kogu aeg põletab ja tahab väljaütlemist – ja ma olen ka ise niiviisi suvalisest artiklist vms repliigist sarkastilise või koguni vihase postituse lahti põrgatanud – ainult et tolle artikli või repliigi autori suhtes ei ole see ikkagi õiglane. Ma arvan, et tolle vaidluse käigus sai vähemalt selgeks, et vaidluse objekt on mingi muu asi, kui see õnnetu kolumnist, kes õlgmehe pähe peksa sai, või noh, see võiks olla see kasu, mida ma sellest lootsin.

  21. tavainimene said, on 21/09/2011 at 18:39

    Ma jään pigem oma algse emotsiooni juurde. Minus tekitab kibedust see, kui kergekäeliselt, isegi väikse uhkusega ollakse valmis aegunuks kuulutama idealistlikku lapsepõlvemudelit ning leppima sellega, et moodsa lapse argipäeva kuulub pigem zombidele inimeste ajude söötmine kui putukad-mutukad ja puupulkadest lehmad. Kuigi ma olen nõus tunnistama, et lisaks antud artiklile toidavad seda kibedust paljudest muudest allikatest tulnud teated selle kohta, et lapsed guugeldavad netist Lindgreni raamatute sisukokkuvõtteid, kuna nad ei viitsi seda jama lugeda.

    • notsu said, on 22/09/2011 at 04:54

      puupulkadest lehmad ei pärine ju idealistlikust lapsepõlvemudelist? lapsed tegid neid, sest nad olid nagunii karjas ja pidid loomadel silma peal hoidma ja eks tuttavaid asju tehakse ikka järele. Mitte vanemate idealismist.

    • notsu said, on 22/09/2011 at 05:08

      Sirbi-artikli ja tolle laulupeoartikli viga oli muidugi see, et mõlemad olid kaunis segaselt väljendatud – ühes artiklis korraga niipalju vastukäivaid mõtteid, et lõpuks oligi raske aru saada, mida ta nüüd õieti öelda tahab. utreeris mingi seisukoha äärmuseni ja siis ütles, et ta ei mõtle nii. Vbla selles mõttes sai isegi põhjusega peksa – kes utreerib, peab arvestama, et see äratab lugejates tundeid ja kui tunded on äratatud, võib ka peksa saada. ja kes esitab ühes artiklis mitu ideed, millele ta vbla ühelegi 100% alla ei kirjuta, võib peksa saada nende kõigi eest, sest alumisse ritta kirjutatud “kahju, et nii on” või “ma tegelikult ei” jääb tähele panemata.

      Kas need teated Lindgreni-raamatute sisukokkuvõtete lugemisest on uhkusega kirjutatud?

      Muide, ahaa, tänapäeval siis guugeldavad – minu ajal sellised, kes nüüd guugeldaksid, painasid oma lugevaid klassikaaslasi (või mõjutasid vägivaldsemate vahenditega) ,et “jutusta ümber, mis seal juhtus”. Ma käisin justkui eliitkoolis ja mõnel oli ometi veel kolmandas klassis funktsionaalse lugemisoskusega (ja ilma hääleta lugemisega) raskusi. Keskkooli nad küll välja ei vedanud, aga ikkagi. Oot, need guugeldajad järelikult oskavad vähemalt lugeda, nii et kõige hullem veel ei olegi.

      Kolmanda nurga alt on laste lugemisoskus üldse üks moodne ja tsiviliseeritud maailma tilulilu, mida vanasti ei olnud, hea kui täiskasvanudki oskasid. Mida näitab ka see, et oma ilmumisest saadik süüdistati lugemis- ja kirjaoskust kõiges selles, milles tänapäeval internetti või televisiooni. Halvendab mälu, rikub silmi ja lisaks ei lase inimesel reaalses maailmas elada – don Quijote teadis peast, milliseid sõgedustegusid Gallia Amadis tegi, aga see, et öetütar on mehele panemata, jäi puha kahe silma vahele. ja Tom Sawyer oma romantiliste raamatute vaimustuses oleks lasknud Jimil äärepealt surma saada, sest raamatute järgi tegutsemine oli tema jaoks rohkem “päriselt” kui päris elu. Virtuaalreaalsus ei tekkinud koos arvutustehnikaga.

  22. tavainimene said, on 22/09/2011 at 06:34

    “Puupulkadest lehmad” võiks vast tähendada seda, et laps mõtleb ise endale mängud välja ja valmistab mänguasjad, rakendades sealjuures fantaasiat (“teeme nii, et see puupulk on lehm”), selle asemel, et tarbida valmis mängutooteid.
    Aga lugemisharjumuse teema väärib vist omaette lugu.

    • notsu said, on 22/09/2011 at 18:26

      mis ma silmas pidasin, oli see, et vaevalt need lapsed endale vanemate idealistlike pedagoogiliste ideede pärast ise mänguasju tegid, rohkem ikka sellepärast, et vanematel polnud neile muud kätte anda.

  23. notsu said, on 22/09/2011 at 18:07

    Ma ise olen varase lugejana lugemise ohtudest mõistagi teadlik (kõik need silmade rikkumise ja virtuaalreaalsuses elamise probleemid väljenduvad mul väga selgelt), aga olles samapalju teadlik, kui raske on tänapäeva maailmas hakkama saada neil, kes tegelikult ei oska lugeda, hindan ma igasuguseid “Videvikke” vähemalt selle eest, et lapsed õpivad lugema. Isegi kui on kehvasti kirjutatud, siis pärast raamatu läbilugemist on neil tehnilisi lugemisprobleeme kindlasti vähem. ja nii paljudel seisab lugemine ju just lugemistehnika taga.

    • notsu said, on 22/09/2011 at 18:08

      (oleks vanasti olnud perekool, oleks mu vanemad postitanud sinna ahastavaid küsimusi “kuidas hoida last liiga vara lugema õppimast?”)

    • notsu said, on 22/09/2011 at 18:16

      st lugemisharjumus kätkeb enam-vähem kõiki samu probleeme, mis internetiharjumus – kiiresti võib välja kujuneda lugemis-/interneti-/videomängusõltuvus, irdutakse reaalsest maailmast pluss füüsilised probleemid (kuigi füüsilisemad videomängud (nt tantsu- ja tennisemängud) võib-olla võtavad seda riski natuke maha) See, millised on boonused (kui palju infot ja millist infot hangitakse, kui palju uusi sõnu õpitakse jne), oleneb rohkem juba sisust.

      Algkooli lõpp ja suurem osa põhikooli möödus mul, paljulugeval lapsel, nii, et ma praktiliselt ei suhelnud omavanustega, ainsaks erandiks sugulased ja mõned koolivaheaja-sõbrannad. Oleks siis internet olemas olnud, oleks mul võib-olla vähemalt mõned veebi-kirjasõbrad olnud.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: