tavainimene

Ise ka imestan, mis jamps see on

Posted in * by tavainimene on 08/09/2011

Selle mõtte pani mulle pähe ühe raamatu vahelt leitud kolmerublane. Tri rublja. Gosudarstvennõi kaznatšeiski bilet. Rohekas ja sile, ei tea kelle poolt kunagi tallele pandud ja unustatud. Ma ei tea, miks ma seda tahtsin teha. Mul oli välja mõeldud põhjendus, mida öelda, kui minult lõpuks küsitakse. Et “ma tahan, et keegi korrakski usuks, et see on võimalik, sest ainult nii saabki see võimalikuks saada.” Aga see polnud õige põhjus. Peab siis alati mingi põhjus olema?

Rahaga oli lihtne. Ema vanas ehtekarbis olid mõned paberrahad ja paar münti. Dokumentidega oli asi keerulisem. Pärast mõningast mõtlemist otsustasin passist loobuda. Töötõend kõlbab küll, ja seda pole keeruline teha. Mõne eriti totra nimega asutuse töötõend. Glavrõbpromtorgsõrpotreb.

Portfell. See oli mul olemas. Kunstnahast, veidi pragunenud. Voodril suur lillakas tindiplekk, mille üks serv oli roosa ja teine roheline. “Orav kas ei karda värve rohelist ja roosat.” Portfelli sisse käis tavaline vormileib, kilekotist loomulikult välja võetud. See ei ole kolmekümne aastaga muutunud. Hapukoorepurgi leidsin ka keldrist. Mis värvi fooliumkaas sellel küll peal käis? Hõbedane? Kuldne oli vist vahukoorel?

Mida veel? Ajalehed. Jah. Pole iseenesest probleem, aga kuidas muuta nad värske trükivärvi järgi lõhnavaks? Trükiks terve uue lehe? Leiaks tuttava tuttava, kellel on tutvusi trükikojas? Ei, keeruline. Peab vist piirduma paari ajakirjaga, mis võivad ju mõni kuu vana olla. Kinnises kapis seisnud Nõukogude Naine ei tohiks väga luitunud välja näha.

Riietega osutus asi kõige lihtsamaks. Pööningule oli keegi suure koti vedanud – froteest pulloverid ja kulumatust teksariidest kuluvad. Ja veider vateeritud vest, pealisriie voodrisiidist ja sisemus lillelisest sitsist. Nõukogude naise liigutav katse aimata järgi ajakirjades nähtud poppe aga kättesaamatuid suleveste.

Mul oli veidralt õõnes tunne, kui trepikojast välja jahedasse hommikusse astusin. Vihm oli öösel üle käinud, tuul kuivatas asfalti ja sakutas pilvi, päike oli ebasõbralikult terav. Liiga tavaline ilm. Paremini oleks sobinud dramaatiline äikesetorm või painajalik leitsak. Aga ma olin otsuse teinud ja kartsin, et veel paar nädalat ootust kurnaks selle mõtte minust välja. Väljakurnatud mõtete dimensiooni.

Mitte keegi ei teinud mind märkama. Linn oli küllalt inimtühi ja kõigil näis omaenda asjadega piisavalt tegemist olevat. Üks habetunud kodutu sügas keskendunult kõhtu kampsuni all, ümber terve patarei taarakotte. Ju polnud vastuvõtt veel avatud. Tundsin end maailmas täiesti üksinda. Nagu näitleja laval, kus rahvamasse kujutavad maalitud kulissid ja nimega tegelasi mannekeenid. Kirusin ennast selle mõtte banaalse dramaatilisuse pärast. Kui totter. Kas sellel kõigel on ikka üldse mõtet?

Enne kui liigne arutlus võimust saanuks võtta, kukutasin ennast põlvist parajal määral nõtkudes kõnniteele. Ettevaatusest hoolimata sain päris kõvasti haiget, aga püüdsin teha võimalikult teadvusetut nägu. Kuulasin omaenda südame kloppimist. Tükk aega ei juhtunud mitte midagi. Lamada oli kõva ja ebamugav. Süda rahunes maha. Erutus asendus nördimusega.

Viimaks kuulsin, et auto peatub. “Purjus ei paista olevat,” kommenteeris mehehääl ning lisas siis, valjemini, ilmselt minu kohale kummardudes: “Kas te kuulete mind?” Lasin ennast tahtepingutusega veel lõdvemaks, nii et kui küsija mind õlast raputas, pidin ma rappuma küll päris usutavalt. Avasin silmad poolenisti ja mõmisesin midagi segast ning panin silmad uuesti kinni. Natuke aega ei juhtunud mitte midagi. Siis peatus teine auto. Uksed käisid, midagi räägiti. Tundsin, kuidas minu kohale kummardutakse. Jahe kummikindas käsi kobas mu kaela ja patsutas põski. Tegin silmad lahti ja teatasin: “Mind oodatakse koosolekule. Mul on tõend. Seltsimees Soo peavalitsusest ootab.” “Mis nimi?” küsis väsinud ilmega punaste tunkedega mees. “Seltsimees Soo,” kordasin mina. “Teie nimi?” ei jäänud punapüks rahule.

Nimi. Jah. Ka sellele olin ma mõelnud. Et mis nime võiks kanda kodanik minu vanuses pluss kolmkümmend. Selline lihtne eestipärane eesnimi, praeguseks veidi vanamoelise varjundiga. Aga perekonnanimi võiks olla vene oma. Või isegi näiteks tatari. Igatahes selline nimi, milles asjakohane ajakohatus kohe vastu kõlaks.

Jäänud minu eluliste näitajatega rahule ning veendunud, et ma jalgu alla ei võta ega mõistlikku juttu ei aja, sõidutasid punaste tunkede kandjad mind haiglasse. Seni oli kõik minu plaanidega kooskõlas. Siit pole keeruline ajaränduri-kuulujuttu lahti lasta. Lobamokkadest sanitare ja kõmunäljaseid ajakirjanikke on ju nagu kirjusid koeri.

Mind talutati läbi mitmete kahe poolega klaasuste ning pandi lõpuks ühe lühikese kinnise vahekoridori seina äärde istuma. Kui suurem osa nukrast hoonekompleksist oli kabedalt remonditud, siis siia polnud euroraha veel ilmselt jõudnud – must-valgete kiviplaatide ruudustik põrandal, õlivärviga heleroheliseks võõbatud seinad, dermatiiniga kaetud toolide rida, ümmarguste plastkuplitega lambid laes. Lambikupli põhjas olid surnud kärbsed. Säh sulle sanitaari ja hügieeni.

Istusin ja ootasin. Portfell oli hoolikalt minu kõrvale tõstetud. Kell tiksus. Toetasin kukla vastu seina. Rõske koridor lõhnas krohvi ja millegi iiveldamaajavalt meditsiinilise järgi. Kell tiksus. Süda pööritas. Kätes jooksid sipelgad. Püüdsin sügavalt hingata, kuid silmade ees kiskus mustaks nagu minestuse eel. Või olid need lambid, mis laes korraks tuhmusid?

Siis prahvatasid koridori lõpus olevad uksed lahti. Ainult et

2 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. Indigoaalane said, on 08/09/2011 at 16:00

    misasja, kõige põnevama koha peal jäi pooleli??!

  2. notsu said, on 09/09/2011 at 00:28

    no aga vihjed on ju juba antud.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: