tavainimene

Kuhu kõnnivad kassid?

Posted in * by tavainimene on 29/08/2011

Kartulivõtupäev hakkas pärastlõunast õhtusse kalduma, kui kuulsime aia äärest rohu seest kummalist häält. Esimesena jõudis sündmuskohale meie kass, kes tardus jahmunult paigale nagu peps metroseksuaalist vanapoiss, leides oma ukselävelt korvi vastsündinuga.  Jah, hääle allikas oli kassibeebi. Nii umbes paari-kolme nädalane vääksuv pundar. Jumal ise teab, kust ta oli meie aia äärde sattunud.

Noh, teadagi, maainimeste kombed. Üheksal juhul kümnest ei peeta kassi mitte lemmikloomana, vaid inimkaaslejana, kellel pannakse aeg-ajalt, kui meelde tuleb, toitu välja, umbes nagu siilile või nastikulegi. Va kassirojude steriliseerimise või ravimise peale ei hakka keegi ilmaski raha raiskama. Jääb kass haigeks või saab viga — eks loodus parandab. Või lõpetatakse looma piinad kotiga jões. Poegadega on samamoodi — kui keegi neile aegsasti peale satub, lähevad merekooli. Aga eks kassid ole osavad oma pesakondi peitma.

Merekoolist kõrvale viilinud kassipoeg oli väike, valge-hallikirju, helesiniste silmadega ja hästi karvane. Looduse seaduste järgi oleks ta pidanud saama kohalikule rebasele või nugisele laupäevaseks õhtueineks. Ja küla seaduste järgi oleks tulnud otsida üks meesterahvas, kes kahe euro õlleraha eest oleks tapatöö ära toimetanud. (Kott ja veenõu on tuntuim meetod. Kilekott ja sumbuti on teine väidetavalt enimkasutatav.) Aga mina olen linnaelu poolt lootusetult rikutud.

Paar telefonikõnet tegid selgeks, et konstaablile pole leidu mõtet pakkuda. Hulkuvate loomadega tegelevat kohalik omavalitsus. Siis sai selgeks, et tegelikult pole mõtet kassiga ka vallamaja ukse taha minna. Helistasin maakonnakeskuse varjupaika. Telefoni võttis vastu noor naine, kes kuulas mu jutu ära ja ennustas süngelt: “Vallast saadetakse teid perse.” Ja lisas: “See teie vald. On üks sitane vald.” Kahjuks polnud mul tema ümber veenmiseks erilisi argumente.

Lõpuks pistsin kassipoja koos ühe vana kampsuniga tühja saapakarpi. Mõtlesin veidi ja lisasin sinna ümbriku rahatähega. Ja viisin karbi varjupaiga juhatajale. Too tundus olevat läbipõlemise piirini kurnatud. Ja varjupaik olevat ka lõhkemise piirini täis. Aga ühele pojale vast leiduvat siiski ammkassi juures koht.

Võib-olla oli see kõik ainult vältimatu edasilükkamine. Võib-olla ostsin ma isekalt endale ühe väikse ja rumala illusiooni. Võib-olla oleks maailmas kannatusi vähendanud hoopis vääksuva ja rabeleva kotiga jõe poole suunduv sonimütsiga külamees. Aga las ma ikka natuke unistan ühest valgekirju kassist, kes istub kunagi õhtupäikses agulimaja aknalaual lehvivate pitskardinate vahel, kõht värsket räime täis.

2 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. sol said, on 29/08/2011 at 23:40

    Kõik võib olla. Aga sa vähemalt andsid talle võimaluse.
    Ma pole mingi eriline kassisõber, aga maainimeste looma-ja loodusarmastus lööb eluvõõral linnainimesl hinge kinni. Maakohtades kahjuks ei ole kõnniteede ääres sotsiaalreklaamplakateid “steriliseeri oma kass”, “ära peksa koera” ja loomakaitse aktivistid ei kõnni raha korjates ringi, papist kass toki otsas.

  2. Mari said, on 13/03/2016 at 03:42

    Kurb :(


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: