Mäda kuu
Suvi saab läbi ning selle julma ja vastiku tõsiasja kõrval kahvatuvad tähtsusetuks kõik muud teemad dopinguprotsessidest presidendidebattideni. Tühine on B-staaridega aastapäevakontsert ja tühised on koolide pingeread.
Kohe hommikul vara tegi turumüüja mul tuju pahaks. Kaalus mulle õunu kasti omapoolsest otsast, kus olid pisikesed valkjad pabulad, mitte sellised prisked roosad jõmmid nagu need, mis ostja poole välja sätitud. Noh, nii see elu käib, teadagi. Vaatasin mornilt vilkaid käsi ega suutnud miskipärast kuuldavale tuua “pange ikka mõni ilusam ka”. Siis kohmerdas tädi veel tükk aega tagasiantavate müntidega, silmanurgast piiludes, et ehk tobedik lööb käega ja kõnnib minema. Lõpuks andis ta mulle ikka sendid tagasi, koogutas imeviisakalt, tänas ja soovis head päeva. Aga päev oli juba halvaks muutunud või õigemini halvaks osutunud, sest heal päeval oleks ma talle midagi nöökavat öelnud, lihtsalt ise õunad välja valinud ja kogu episoodi kolme minutiga unustanud.
Head päevad ei ole enam taeva kingitus, nende nimel tuleb tõsiselt töötada. Hommikuti võimelda ja keha karastada, juua rohelist teed, õigesti hingata, õigesti mõtelda, lugeda arendavaid raamatuid, naeratada endale peeglis kasvõi vägisi ja mõelda positiivselt. Jajah.
Õunad olid tegelikult patuselt kallid. Aga see on minu ainuke augustilõpu lohutus, pikatoimeline antidepressant. Ma tahaksin ennast suvisest päikesest, värskusest ja küpsusest pilgeni täis süüa — ainult et paljukest sa jõuad.
tavainimene 
Mul on Tartukandi inimesele pakkuda hääd moosiõuna & hoidisepirni. Tegu on tundmatute ebakaubanduslike sortidega ning loomulikult ei oota ma nende eest mingeid sente (euridest rääkimata). Juhul, kui Sa elad hoopis kaugemal, võta seda kuulutust kui päeva kaunistust.
Suur aitäh, väga armas pakkumine, aga ma usun, et on neid, kes vajaksid neid õunu-pirne rohkem kui mina.
– ja nii need õunad-pirnid vaikselt ära mädanevadki
mul praegu jälle Tartus esialgu uputab ainult valge klaariga, sedagi suht tagasihoidlikult, aga kohe varsti tuleb punase põsega määramata sorti sügisõuna uputus ja ausalt oleks mul hea meel, kui keegi tahaks – siin tänaval pole mõtet ka kastiga aia taha panna, kõigil ümberkaudsetel uputab samamoodi.
Vanaema tegi kuivatatud õunu – kooris, viilutas õhukesteks sektoriteks ja pani paberi peal soojale pliidile kuivama. Osad ajas sukanõelaga jämeda niidi otsa ja riputas soemüüri külge. Küll neid sai talvel jõhkutada.
Teeks talgud?
ma tegin mullu kuivatatud õunu ja vaat mis talvel selgus – jahukoid armastavad neid ka, kõik tuli minema visata. Suhkrustatud õunad, niipalju kui järele jäi, seevastu seisavad siiamaani, koidele suhkur ei maitse.
Suhkrustatud õunad — see on midagi uut. Kuidas sa teed neid?
Ma tegin “Õunaraamatu” retsepti järgi,et esimene päev valad leige siirupi peale ja siis kaks päeva järjest valad siirupi pealt ära, keedad uuesti paksuks (sest õunad ajavad ta vedelaks) ja paned tagasi. Ja siis paned kuivama. Kahjuks ei jäänud sellised värvilised, nagu nad esimesel siirupipäeval olid. Nüüd lugesin netist, et võib ka lihtsalt suhkruga linasesse kotti panna ja nõrguma jätta ja pärast kuivama. Tundub lihtsam, äkki jääb ka värvilisem – aga mine tea, kuidas säilib.
viiludele/sektoritele siirup peale, mitte tervetele muidugi.