tavainimene

“Apteekrisaar”

Posted in * by tavainimene on 16/08/2011

Kõik algas sellest, et ma lugesin Loomingu Raamatukogust (vanasti käisid siin kahed jutumärgid, nüüd enam mitte, eks?) kaasaegsete mälestusi Dovlatovist ja kuue-seitsmekümnendate Leningradi kirjanduselust. Kui palju oli seal andekaid autoreid ja kui palju nende hulgas suisa geeniusi. Väikest viisi piinlik hakkas, et ei tulnud nende geeniuste nimedki tuttavad ette, rääkimata sellest, et oleks neilt midagi lugenud. No ja ma siis guugeldasin. Ja võtsin tähestiku korras ette.

Andrei Bitovi “Apteekrisaar” on kogumik kuuest jutust, kirjutatud vahemikus 1960-1966. Lüürilise kangelase lapsepõlv, noorus ja meheiga. Kohanematus, kohatus, hõre õhk ja käest libisev aeg. Natuke nagu vene “Kuristik rukkis” koos järjega “Kakskümmend aastat hiljem”. Kas see nüüd geniaalne on, aga minus puudutas midagi lausa ootamatult valusalt. Lugesin ja klomp tõusis kurku. Ja ei tahagi ära minna.

Eestikeelse ilmumisaja (1971) kohta on see kummaliselt ebanõukogudelik kirjandus. Mitte nõukogudevastane, pigem nõukogulikkust täielikult eirav ja seetõttu võib-olla mõjusam kui mõni apell või manifest.

*

P.S. Kaks päeva hiljem. Lugesin “Lahkuva Monahhovi” ka läbi ja lähen ilmselt varsti teisele ringile. No on ikka hea. Miks Bitovit nii vähe eesti keelde tõlgitud on?

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: