tavainimene

“Apteekrisaar”

Posted in * by tavainimene on 16/08/2011

Kõik algas sellest, et ma lugesin Loomingu Raamatukogust (vanasti käisid siin kahed jutumärgid, nüüd enam mitte, eks?) kaasaegsete mälestusi Dovlatovist ja kuue-seitsmekümnendate Leningradi kirjanduselust. Kui palju oli seal andekaid autoreid ja kui palju nende hulgas suisa geeniusi. Väikest viisi piinlik hakkas, et ei tulnud nende geeniuste nimedki tuttavad ette, rääkimata sellest, et oleks neilt midagi lugenud. No ja ma siis guugeldasin. Ja võtsin tähestiku korras ette.

Andrei Bitovi “Apteekrisaar” on kogumik kuuest jutust, kirjutatud vahemikus 1960-1966. Lüürilise kangelase lapsepõlv, noorus ja meheiga. Kohanematus, kohatus, hõre õhk ja käest libisev aeg. Natuke nagu vene “Kuristik rukkis” koos järjega “Kakskümmend aastat hiljem”. Kas see nüüd geniaalne on, aga minus puudutas midagi lausa ootamatult valusalt. Lugesin ja klomp tõusis kurku. Ja ei tahagi ära minna.

Eestikeelse ilmumisaja (1971) kohta on see kummaliselt ebanõukogudelik kirjandus. Mitte nõukogudevastane, pigem nõukogulikkust täielikult eirav ja seetõttu võib-olla mõjusam kui mõni apell või manifest.

*

P.S. Kaks päeva hiljem. Lugesin “Lahkuva Monahhovi” ka läbi ja lähen ilmselt varsti teisele ringile. No on ikka hea. Miks Bitovit nii vähe eesti keelde tõlgitud on?

 

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: