Kindlusetus

September läheneb. See tähendab, et elukindlustuse agent helistab varsti jälle. Tema iga-aastased kõned meenutavad veidi Ülemiste vanakese muistendit, ainult lootusrikkust on neist iga aastaga vähem ja nukrust aiva rohkem. Ning Tallinn ei saa ega saa valmis.

Mul on piinlik inimesele asjatut lootust anda. Aga samas pelgan ma, et kui ma elukindlustuse ära vormistaksin, hakkaks mus tööle mingi alateadlik enesehävitusmehhanism, mille loogika järgi on kindlustamisele kulutatud raha tühja maha visatud, kui mingit õnnetust ei tulegi. Ja veel rohkem kardan ma, et kui ma selge sõnaga teataks, et mulle kindlustust vaja pole, kuuleks seda praalimist iroonia jumal koos oma emase koera Karmaga.