tavainimene

Jutustav

Posted in * by tavainimene on 17/07/2011

Miskipärast intelligentse planeedi nime kandev lõbukeskus oli hilja õhtul veel avatud ning rahvas vooris sisse ja välja. Sees põlesid heledad tuled,  väljas hämardus ja tibutas vihma. Salkkond varateismelisi saatis üht tüdrukut bussi peale, lärmitses lõbusalt ja tegi talle läbi akna näovigureid. Tüdruk itsitas ja näitas neile – samuti läbi akna – keskmist näppu.

Kõnniteel seisis veel üks saatja. Pealt neljakümne naine – päevitunud, kõhn ja šikilt riides. Vist veidi purjekil. Temas oli ühtaegu midagi lapselikku ja kulunut. Naisel oli huul katki, nagu näkku saadud hoobist, nii et ta ei saanud õieti naeratada, kui püüdis juba bussis istuva sõbrannaga läbi akna suhelda.

Buss sõitis läbi õhtuse vihma ja inimtühjade äärelinnade. Tagaistmel istusid kaks poissi ja tüdruk. Tüdruk oli juba miniatuurne beibe, poisid aga ikka alles parajad konnapojad, ühel häälgi murdumata. Tüdruk lobises teise poisiga ühistest tuttavatest ja tühjast-tähjast; lapsehäälne püüdis ka vahele mehist nalja visata, aga nähtamatu mull tema kahe kaaslase ümber oli halastamatult sulgumas.

Rand oli tuuline ja inimtühi. Männiokkad torkisid talla all, käbid olid öisest sajust pehmeks vettinud. Pilvepiir järgis jonnakalt rannajoont — eemal mere kohal oli taevas sinine, kuid maa kohale tõi tuul üha uusi lillakaid pilvi. Viimaks hakkas jämedate piiskadega sadama. Trudging back over pebbles and sand / And a strange dust lands on your hands

Linn oli kahvatu ja uimane nagu peale halvasti magatud ööd. Jaama ees laperdas parv priskeid tuvisid, paar sammu eemal kõhutas päikesesoojal roostetanud plekil kaks kõhna ja armilist uulitsakassi. Kumbki pool oli teise olemasolust pooleldi teadlik, jõudude vahekord oli ammu paika loksunud. Hatuses putkas haigutas müüja venekeelsete raamatute leti taga. Kell hakkas kolm saama.

Tuul oli vaikinud ja seisev õhk soojenes. Rong loksus pöörangukohtadel, rööbastee kõrval liivasel pervel õitsesid kollased karikakrad. Aknast peegeldusid tumedate puude taustal vastasseina aknad ja neist avanev vaade heinamaale, kus loog maas. Aknale oli kleebitud Kalev Kesküla luuletus Platoni riigist. Kui palju kordi olen ma küll juba sellesama akna all sõitnud ja teise poole peegeldust vaadanud?

Leidsin vaksali ees jakitaskust käkrunud viieka ja võtsin takso. Aknad olid lahti ja tuul tõmbas. Juht vaikis. Postkast oli tühi, nagu enamasti, ja trepikoda vaikne. Tegin aknad lahti ja toppisin pesu masinasse. Sõin ära kotis lömmi läinud pooliku võileiva ja jõin peale leiget kraanivett, maldamata oodata, kuni see külmaks jookseb. Homseks lubatakse jälle vähese ja vahelduva pilvisusega ilma, tsüklon on liikunud üle Eesti kirdesse, lähipäevil ilm oluliselt ei muutu.

5 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. Tõnn Sarv said, on 18/07/2011 at 15:03

    Nii ilus. Luuleline.

  2. tavainimene said, on 19/07/2011 at 11:20

    Tänan. Mõtlesin, et prooviks vahelduseks natuke ilukirjanduslikumat stiili, aga ega ma ennast selles ikka mugavalt ei tunne.

  3. sol said, on 20/07/2011 at 23:21

    Väga kaasahaaravalt kirjutad.

  4. tavainimene said, on 21/07/2011 at 21:26

    Aitäh, pai kulub alati ära.

    • Morgie said, on 03/08/2011 at 23:05

      jah, nii see ongi,


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: