Introspektsioon

Jõudsin äratundmisele, et ainuke emotsioon, mida ma näost näkku suhtlemisel veel olen suuteline kaasinimestes esile kutsuma, on hirm. Abitust segadusest halvava paanikani, sõltuvalt sellest, kas minu sõbralikkuseüritusi tõlgendatakse pugemise, nuhkimise või külgelöömisena. Hmm. Kuidas seda küll positiivse nurga alt näha? Panna CV-online’i eelistatud töökohtadeks “režiimikorrapidaja parandusliku töö koloonias” ja “diktaator mõnes väiksemas Aafrika riigis”?