Edutainment

Põllumajandusmuuseumi auhinnatud ja kiidetud uus püsiekspositsioon ei jätnud mulle kahjuks nii sügavat muljet, nagu ootasin. Kõik on küll kenasti ja südamega tehtud, aga minu meelest väiksel pinnal liiga tihedalt koos. (No rahapuudus, teadagi.) Ma oleks tahtnud näha suuremat liigendatud ruumi ja kronoloogilist lähenemist — et kui ma sisenen ühte ruumi või boksi või nišši, siis ma olengi tervenisti kas muinasaegses alepõllunduses või esimeses stalinlikus kolhoosis, mitte igal pool korraga.

Ilmselgelt olen ma disniländi-ajastu rikutud produkt ja see, mida mina tahan, on teemapark, mitte tõsine mäluasutus. Aga ma tõesti tahaksin filmilikult ette kujutada, millal ja kuidas hakati Eestis esimest korda porgandit või kapsast kasvatama. Et kuidas mõni Sakala mees tõi endale Kuramaalt nooriku, kellel olid seemned riidenutsakuga kaasas. Või käis grupp jogentaganalasi Novgorodis lillelaadal.

Muuseum iseenesest on ikkagi tore koht nii teadmisjanusele külastajale (jälgige programmi!) kui lihtsalt laupäevasele piknikupidajale, kellel pole linnas kohta, kus paljajalu muru peale astuda. Järgmine suurem üritus on kuuldavasti 11. juunil.