tavainimene

Vimmakas lubjakas

Posted in * by tavainimene on 02/05/2011

Päevalehes hargnes üpris huvitav diskussioon küsimuses, kas Vabaduse väljakule peaks lubama trikitama noori rulatajaid ja rattureid. Kokkuvõtlikult olid vastandlikud seisukohad umbes järgmised:

A: Sportimise jaoks on spordipargid ja mänguväljakud. Linna esindusväljaku materjalide ja konstruktsioonide jaoks on ekstreemsport  liiga lõhkuv ja kulutav, samuti võivad hoogusattunud rataskaaritajad-uperpallitajad ohustada ilmsüüta kõrvalseisjad.
B: Ekstreemsportlaste tekitatud kriimud ja täkked on normaalne amortisatsioon. Avalik ruum tulebki ehitada purunemiskindel. Rulaparke on vähe, need on hooldamata ja asuvad kõrvalistes kohtades, kus trikitajad ei saa soovitud tähelepanu. Noorus peab saama ennast välja elada. Või te tahaksite, et nad hakkaksid igavusest narkootikume tarvitama? Pealegi on välismaal ka igal pool tänavatel rulasõitjad ja rullitajad, see on osa moodsast urbanistlikust tänavakultuurist.

Kuivõrd ma Tallinna satun harva, siis praktiliselt mind see vaidlus ei puuduta. Aga teoreetiliselt paneb ikka kaasa mõtlema. Loomulikult tahan ma olla tolerantne ja moodne inimene, mitte mingi vana krääksuv vinguviiul, seega püüdsin ennast veenda, et B argumendid on  tugevamad, aga sees sisiseb ikka kahtluseuss. Esiteks “purunemiskindel ruum” — miskipärast tuli silma ette eurovangla kong. Teiseks see “muidu nad hakkavad süstima”, väide demagoogia ja šantaaži piirimailt. Ega ikka ei hakka küll. Tõelistel riskinoortel ei olegi kalleid vidinaid, millega kesklinnas eputada. Muide, mida teha, kui noored vibulaskurid nõuavad samuti süstimahakkamisähvardusel õigust Vabaduse väljakul oma kunsti harjutada? Kõige ebameeldivams õigustus on aga “mujal maailmas”. Minu meelest on see nii kirjeldamatult popslik. “Aga mujal maailmas on ka seinad graffitit täis” — ja see peaks nagu neid sikerdusi kuidagi õilistama.

Tegelikult on mul veel üks kahtluseuss. Et siin on tegemist krüptodiskursusega, mille varjatud olemuslik küsimus on “oled sa Savisaare poolt või vastu?”.

À propos graffitist — jah, funktsiooni, vormi ja tekstuuri eitav seintele vägistatud ornament on minu meelest kole. Kunsti alla mahub ta ainult kõige laiemas mõistes, koos vanglatätoveeringutega ning laatadel müüdavate “Vahitorni” stiilis maastikupiltidega plastmassist kuldraamis. Hüva, linnaraamatukogu seinale maalitud kerjav Tammsaare on omajagu vaimukas, aga sellega erandid piirduvad.

Ähh, ei ole ma ikka tolerantne ja noortepärane, pole mõtet ennast petta. Veel mõned aastad ja hakkan puhtast õelusest ühistranspordis noortele kepiga vastu sääri äsama.

 

25 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. kaaren said, on 02/05/2011 at 11:06

    Mujal maailmas (st vaikimisi Vana Euroopat tavaliselt) kaitsevad valitsused oma tootjaid & kaupmehi 1) välisturule minnes & 2) asukoha riigi oludes kohatult odava importkauba eest, meil mitte. Mujal maailmas tahavad & suudavad paremal järjel ettevõtjad algatada olulisi sotsiaalseid ettevõtmisi & abikampaaniaid, meil mitte. Mujal maailmas toidab tööl käiv mees & naine ka yksi oma pere ära, meil mitte. Mujal maailmas ei põletata lõkkes oma olmejäätmeid, autokumme & vana akryyl-vinyyl-mööblit, meil kyll
    Kas soovite veel näiteid, lugupeetud tsivilisatsiooni & progressimullis viibijad? Yhe eesti äärelinna, mis siis et päälinnax nimetatava, platsil sõitvad v mittesõitvad rulatajad on yldises kontextis ainult detail.

  2. V.A. said, on 02/05/2011 at 14:48

    Grafiti (ja muu tänavakunsti ning mänguliste/kunstielementidega sotsiaalsete aktsioonide) osas ei nõustu, aga argument, et avalikku ruumi ei tohiks lõhkuda, on minu meelest väga OK argument. Ja ega reeglina tänavakunstnikud ju mingit lõhkumist taotlegi. Noh, kuhugi Niguliste seinale teeb oma pildi ikka üsna süüdimatu inimene.

    Aga, jah, tõepoolest, võiks leiutada mingi n-ö noortepärase harrastuse, mis seisnekski, ma ei tea, ütleme, kõnniteeplaatide jne mõne vasaraga tampimises, mille puhul purustus ongi enam-vähem ootuspärane. Veel parem, kui see oleks lasteharrastus, sest siis oleks sellele midagi vastu väita juba väga keeruline üritus, sest “kõik maailma võim võiks olla” ju teadagi kelle käes, nagu üks vana rousseauistlik (ja veelgi vanem) igatsus kõlab.

  3. tavainimene said, on 02/05/2011 at 20:31

    Sanktsioneeritud lõhkumine ei pakuks ju mingit pinget. Asja teebki huvitavaks vahelejäämise risk. Hmm, võib-olla tuleks vandalism koolide õppekavva võtta? Ja ühtlasi kuulutada Tammsaare alaealistele keelatud kirjanduseks, mida hoitakse raamatukogu eririiulil?

    • V.A. said, on 02/05/2011 at 21:30

      Välja arvatud siis muidugi “Tõe ja õiguse” 3. köite valitud osad. Näiteks see lause, mis kiirel lehitsemisel silma hakkas: “Indrekki tundis kogu selles purustusmöllus midagi ahvatlevat ja hurmavat.” Või: “On lõpuks ükskõik, kellele kuulub hävitatav varandus, joobumus hävituses on seda suurem, mida kallim varandus hävineb.”

    • tavainimene said, on 03/05/2011 at 14:32

      See oleks just keelamisele paslik ettekääne. Kindlasti on 4. köites ka midagi amoraalset. Ja härra Maurus oli üks kahtlane mees. Pandagu lukku! Et mässumeelsel noorusel oleks võimalik keeldude vastu mässata.

  4. notsu said, on 03/05/2011 at 00:11

    Kuskilt selle vaidluse kommentaaridest jäi silma, et “uue Vabaduse väljaku” kavandamise aegu lubatudki sinna rulaplatsi, kas keegi teab lähemalt?

    Üldiselt kaldun arvama, et parem noored silma all kui silma alt ära – ja kuni tegemist ei ole agressiivsete kampadega, kes möödujatele kaussi sõidaksid, näen ma neid linnapildis heameelega – ja rulatamine, kui see üldse destruktiivne on, siis kividele, mitte mulle. pealt vaadates on igatahes mulje jäänud, et need noored ei ole kurjad. mõned teised jälle on kurjad (aeg-ajalt möödun hingevärinal mõnest sellisest seltskonnast kuskil pargis), nii et ma eelistaks, et linnapildis hoitaks n.ö positiivse eeskujuna neid sõbralikumaid. ei taha peksa saada suvaliselt kambalt, on selline iseäralik seisukoht.

    • notsu said, on 03/05/2011 at 00:17

      Siin lööb muidugi välja minu üldine hariduseusk – et rohkem haritud inimesed on vähem kurjad ja ka rohkemate hobidega inimesed on vähem kurjad, järelikult tuleks hobitegevusi julgustada.

      Mul on ka kahtlus, et olgu süstimisega kuidas on, aga vähemalt joomisele võib piisavalt adrenaliinikas hobitegevus küll konkurentsi pakkuda – alternatiivse võimalusena laheolemiseks. Kui ma koolinoorte blogisid loen, siis paistab lahedusjoomine täiesti epideemiline olevat (oluliselt levinum kui süstimine, viimane puudutab jah pigem riskirühmi, aga joovad kõik, ka “paremast perekonnast” lapsed). Ma olen ise näinud inimesi, kes kuueteistaastaselt arutavad, et äkki peaks oma joomist kuidagi vähendama hakkama, aga et küll on raske.

    • notsu said, on 03/05/2011 at 00:18

      ja esimesed mälukakogemused on neil umbes kolmeteistkümnendast eluaastast. korralike perede targad, andekad lapsed.

    • V.A. said, on 03/05/2011 at 09:34

      Mulle meenus üks vestlus, mida aasta esimestel päevadel bussis kuulsin. Vestles väike reibas seltskond 12-13-aastasi lapsi. Kirjutasin selle pärast üles, siin lõiguke sellest:

      „ [—] Poiss, kes oli ennegi rääkinud, hakkas nüüd meenutama eelmist õhtut: „Ei, ikka lahe oli eile õhtu viskit juua, Ilona juures.“ Teised kuulasid huviga. Pikkade valgete küüntega tüdruk küsis: „Kuule, mis ma tahtsin sult küsida, et kas sa käi … tud selle Ilonaga?“ Seltskond itsitas. Poiss lõbustatult: „Jaa, ma käitun Ilonaga väga hästi!“ Tüdruk, kes oli Ilona kohta küsinud, selgitas veidi kohmetult: „Sorry, mu eesti keel on täiega p…“ Sain alles nüüd aru, et tüdruk on venelane, ta pöördus enda kõrval seisva tüdruku poole ja ütles talle midagi vene keeles, midagi selgitavat. Suurem tüdruk oli eestlane. Ta kandis peas valget karukõrvadega mütsi. Poiss, kes oli ennegi rääkinud, jätkas pingilt mälestusväärse õhtu meenutamist: „See oli Ilona vanemate viski, segasime sellest kokteile.“ Teised kuulasid suureneva huviga. Poiss: „Ja hüppasime siis pea ees lumehange. Teiselt korruselt.“ Teised naersid. Poiss selgituseks: „Igav hakkas!“ Veelgi suuremad naerupahvakud. „Скучно было,“ kordas tüdruk, kelle eesti keel oli täiega p…, itsitades oma naabrile, kes oli seni vaikinud. [—]“

  5. tavainimene said, on 03/05/2011 at 14:40

    Jah, lastel on valu kiiresti suureks saada. Tagahoovides luurekat või mädamuna mängida on ju nii titekas, joome parem viskit ja kräunutame tüdrukuid. Tagahoovil on ka nagunii eravalduse silt aia küljes ja hoidku, kui pall juhtub mõne kallima auto pihta lendama.

  6. kaaren said, on 03/05/2011 at 16:11

    värk selles, et praegu teleka-ajastul vanemad ei õpeta lastele mingeid huvitavaid tegevusi. elud on läinud raskemax, nõudmised on kurnavamad ning inimestel, kui isegi fyysilist jõudu jätkux, on vaimsed jõud ära kulutatud ja närvid haiged, lapsed kannatavad selle all päris märkimisväärselt.
    kortermajade lapsed oskavadki rõhuvas enamuses ainult niisama jõlkuda, ei mängita enam mingeid rolli-, seiklus- noh, misiganes m’nge. Rulatamine &m sportlik värk on igatahes parem kui niisama jõlkumine & asendusjoobe otsimine. Rulatamist vms näidataxe vähemalt telekast möllufilmide & vägivallaexponeerimise vahel, ju see siis on äge. Olgu nyyd täiskasvanutel tarkust oma järeltulevat põlve suunata koos elama, mitte sallimatuid monokultuurseid gruppe ja getosid moodustama.

  7. Morgie said, on 03/05/2011 at 20:55

    Noortel vibulaskuritel on muide Vabaduse väljaku lähedal, keskaegse linnamüüri vastas, oma pesake juba aastaid olemas, niipalju siis analoogiast ja demagoogiast.

    Mis senisel süsteemil küll viga oli? Et ei korralda ega keela, iseregulatsioon ja kord aastas Üritused?

    • tavainimene said, on 04/05/2011 at 06:40

      Ma saan nii aru, et keelajate põhimure on ikka see, et miski läheb katki või keegi saab viga. Loodetavasti vibulaskurid said oma pesakese pärast seda, kui nad olid ära näidanud, et nende tegevus pole kellegi elule ega varale ohtlik, mitte pärast argumenti “või muidu me hakkame jooma, suitsetama ja süstima”.

  8. V.A. said, on 04/05/2011 at 09:24

    Minul pole mõne rulatamise kui sellise vastu midagi, ja nagu narrgi oleks toriseda ja viriseda, aga veidi kurvalt ma vaatan küll Tartus näiteks uute üldkasutatavate treppide astmeid või mingite skulptuuride aluseid, millest on peagi tükid väljas jne, ja mõtlen, et kes nad ära remondib etc.

    Aga eks siin ole ka see Eesti kesklinnade (vanalinnade) teemapargistumine (nagu seda nähtust vist nimetatakse), või siis kulissistumine – nagu olen mina seda omas peas nimetanud: argine elutegevus (kaasa arvatud ülikooliga seonduv) taandub näiteks Tartu kesklinnast väga jõudsasti, vana ja paljuski muinsuskaitse alla võetud linnasüda on viimastel aastatel muutumas lihtsalt üheks hubaseks kulissiks kohvikulistele ja ringiuitajatele, mänguväljakuks lastele, mingiks Disneylandiks, kus peetakse aeg-ajalt suuremaid kostüümipidusid, näiteks hansapäevi, või mängitakse võrkpalli – eks nende vanade majade vahel ole tõesti ilusam ja esteetilisem olla kui kusagil Annelinnas. Tartus on Raekojaplatsile ka mulda veetud ja seal kündmisvõistlust peetud vms.

    Torin, jorin, porin :)

    • V.A. said, on 04/05/2011 at 10:47

      P.S. Ausalt öeldes tundub mulle, et kogu see probleem pole mingi eriline probleem üldse. Ehkki ma ei tea, võib-olla Tallinnas on ka. Ma mõtlen selle nn probleemi all avaliku ruumi lõhkumist mingite n-ö noortepäraseks arvatud lõõgastavate ja eneseväljenduslike harrastuste käigus.

      Kui ma täna läbi Tartu kesklinna jalutasin, siis, noh, oli see üpris tühi ja kõle, eks ta oleks olnud rahvarohkem, kui oleks ilus soe ilm, siis istutaks ka kohvikutes. Polnud ka mingeid rulatajaid egai mingeid trikitajaid. Lõhutud treppe ei tea ma ka kuigi palju (Wildede kuju aluse graniitplaadid on küll üpris purud juba ammu, Raekoja platsi purskaevu äärekivid on ka sakilised, aga muud ei tule pähegi). Tartu kõnniteed on enamasti viletsad, trepid ka üsna vanad ja lihtsakesed, nii et kus sa seal nii väga sõidadki. Ja grafitit/stencileid pole kesklinnas ka märkimisväärselt (otsi teisi tikutulega taga).

      Mis toimub Tallinnas Vabaduse väljakul, mis näib olevat Päevalehe artikli ja järgnenud arutluse põhivaidluskoht, ma eriti ei tea. Väga suurt huvi ma selle vastu tõtt-öelda ka ei tunne, sest satun sinna harva, ja too monument, mille pärast (või mille virgutusel) see plats seal põhjalikult ringi tehti, oleks minu pärast võinud olemata olla nagunii. Noh, ta juba laguneb ka, iseeneslikult. Jääb üle loota, et keegi klaasitükiga pähe ei saa, olgu ta rulataja või mitte-rulataja.

    • notsu said, on 04/05/2011 at 16:44

      üldiselt mõtlen sama asja, ainult et kohvik on üks asju, mis kuulub minu maailmapildis argise elutegevuse hulka, mitte ei vastandu sellele. Kui see nt rahalistel põhjustel tänapäeval paljude jaoks nii ei ole, on ka see üks kole ja hale lugu.

    • V.A. said, on 04/05/2011 at 17:14

      Mulle tundub, et Tartu kesklinna uuema aja kohvikud ei ole mõeldud niivõrd argielu osaks, vaid pigem ikka (õhtuse või suvise) lõõgastuspaigaks kenas esteetilises keskkonnas. Kes läheb kohvikusse, kes Emajõe äärde parki, kes rulatab, kes teostab end mänguväljakul jne. Ülikooli ja poodide kesklinnast taandudes ei leiakski ju vist kesklinnast enam nii palju inimesi, et neid üsnagi arvukaid kohvikuid nii möödaminnes, loengute vahel (või ka ajal) või seal lihtsalt ööpäevaringselt elades (umbes nagu “Lõputus kohvijoomises”) täita. Sinna tuleb ikka ekstra minna.

      Ma mõtlen ka ühele Küütri tänava kohvikule, mis asub otse ülikooli peahoone kõrval ja kust paar aastat tagasi üliõpilasi välja aeti, sest nad ei teinud piisavalt suurt arvet, vaid istusid seal ühe-kahe kohvitassi juures (ja muu hulgas õppisid – just nii nagu see üliõpilastel on kombeks igal pool maailmas).

      Minu jaoks oli päris naljakas, kui Tartu linnaarhitekt hiljuti väitis seoses ümberehitatava postimajaga, kuhu kolivat üks arvutimänge tootev firma, et “paarsada kesklinna tööle tulevat IT-inimest aitavad stabiliseerida ja ülal hoida Tartu kesklinna kohviku- ja klubikultuuri”. Ma ei tea … minu kogemus ütleb, et “patsiga poisid”, kogu respekti juures, ei ole just erilised kohvikuinimesed (klubide koha pealt ei oska ma midagi öelda).

    • notsu said, on 04/05/2011 at 20:27

      mm… ma tean inimesi, kelle argielu peaasjalikult lõõgastumisest koosnebki. Õigupoolest käib mul endalgi enamasti nii, et paaritunnisele tööspurdile järgneb paaritunnine lõõgastumine.

      Lõõgastumise hulka võib vabalt käia ka kohvikus tundide kaupa õppimine – ega too loll kohvikupidaja ju sellepärast tudengeid välja ajanud, et lõõgastujatele rohkem ruumi jätta, pigem esindas mingit kapitalismi vaimu, mis ütleb, et kui klient enam raha ei kuluta, tuleb ta ruttu välja visata, mis niisama lõõgastumine see siin olgu.

    • V.A. said, on 05/05/2011 at 19:07

      Nojaa, see võib-olla ei vii väga kaugele, kui neid sõnu niimoodi harutama hakata. Lõõgastuma. Kindlasti pole see optimaalne sõna. Vaatan, et EKSS seletab seda nii: pingest vabanema (eks ta olegi vast konstrueeritud saksa “sich entspannen” vasteks). Lõõg on EKSS-i järgi (kaheharuline) nöör, kett vms. vahend hrl. veise kinnitamiseks (v. talutamiseks), kütke, aga ka poomisnöör või ike, ikestus, kellelegi allumine, alistumine v. kuuletumine. Aga see selleks. Võib kasutada ka muid sõnu: logelema, passima, kükitama, aega veetma, hängima – igal on omad varjundid ja konnotatsioonid.

      Hea küll, inimene on pinges ja siis tahab sellest lahti saada. Läheb näiteks kohvikusse.

      Aga ma mõtlesin seda, et Tartu kesklinn muutub tasapisi monofunktsionaalseks (keegi tahtis üsna hiljuti Küütri tänava üldse klaaskatuse alla viia). Ja kui Alexander Mitscherlichi mõtet kasutada (“Die Unwirtlichkeit unserer Städte”, 1965), siis on kasumiahnus üks selle alusideid. Ka need Tartu kesklinna kohvikud on orienteeritud järjest enam pigem jõukatele klientidele, nende meele lahutamisele, nad ei ole ülikoolilinna südame kohvikud – millele viitab ka seegi, et viimastel aastatel on kesklinna kohvikud silmatorkavalt palju investeerinud oma sisekujundusse, nii et igale teisele võiks anda eripreemia vastaval võistlusel. Seda laadi kohvikut, nagu oli näiteks ülikooli vana kohvik (ja seda laadi kohvikud vanades ülikoolilinnades kesklinnas ju on väga levinud, kus kohviku võlu sünnib suuresti inimestest, kes seal käivad, mitte kujundusest ja kohvi-kookide sortimendi küllusest), pole enam õieti kusagil, minu arust. Ma ei näe Tartu kohvikutes enam seda, mida võib näha näiteks kusagil Marburgis või Jenas, mis on võrreldava suurusega vanad ülikoolilinnad.

      Monofunktsionaalseteks piirkondadeks lagunev linn kaotab tervikuna sidusust, väheneb kommunikatsioon, ja selline linn muutub ka tervikuna ebaturvalisemaks jne (hoolimata parematest lukkudest ja politseivalvest ja valvekaameratest), millest on ilusti kirjutanud Jane Jacobs 1961. aastal oma raamatus “The Death and Life of Great American Cities”, mille keegi võiks ka kunagi eesti keelde tõlkida.

    • tavainimene said, on 06/05/2011 at 06:20

      Üks iseäranis nukker näide: ülikooli kohviku esimesele korrusele tuleb jäägripubi…

  9. notsu said, on 04/05/2011 at 16:45

    (viimane kommentaar reageeris sellele “hubaseks kulissiks kohvikulistele”-repliigile.)

  10. tavainimene said, on 04/05/2011 at 17:39

    Nojah, aga mis see linna argine elutegevus avalikus ruumis üldse veel olla võiks? Kaubitsemine, kupeldamine jms huvitavad asjad on ju kõik valdavalt seadusega keelatud.

    See, et ülikool kolib järk-järgult mingitesse lõunakeskustesse kuskil linnapiiri ääres, on muidugi väga nukker. Ilmselt tulebki turistidele mõeldes EASi toetusega kesklinna eraldi libaülikool-teemapark tekitada. Selline “suurem kui elu”. Et oleks lehviva habemega põlevasilmsed professorid, kes üksteist ägedate dispuutide käigus kepiga udjavad. Ja roosapõselised buršid, kes peavad duelle, laulavad Püssikas neljahäälselt õllelaule ning viskavad voorimehele viis eurot ja nõuavad, et “lase otse läbi Emajõe”.

    • V.A. said, on 04/05/2011 at 17:51

      Nojaa, eks kaubavahetus olegi üks linnade tekkepõhjuseid. Pole juhuslik, et ka Baltikumi linnades on kesksed kohad ikka turu- ja laadaplatsid. Aga lisaks kaupadele, mille vahetamise käigus eri taustaga inimesed kokku saavad, on vahetatud linnades muudki, näiteks mõtteid, ka ülikool on olnud ikka üks selline koht. Ka kohvik on üks selline koht. Ja linn on pakkunud igas mõttes kaitset, paremat õiguslikku ruumi, suuremat sotsiaalset kindlust jne. Linna on maalt alati kiputud, ehkki linna on alati ka materdatud kui patupesa jne.

      Aga Tartu ülikooli teemapark on väärt mõte. Eks tuleks vaikselt alustada. Alguses üks teaduskond, siis teine jne. Ma arvan, arstiteaduskond oleks põnev, kõik need lahkamised ja muu.

    • tavainimene said, on 04/05/2011 at 18:24

      Heheh, jah. Ja (al)keemikud. Ja miskipärast mulle tuleb ikka silma ette kaks riiakat teologi või filosoofi, sellised karikatuursed kujud, üks hästi paks ja bassihäälega, teine pikk kiilaspäine kõrend. Nad muudkui vaidleksid kõiksuse isesuse, nõelasilmal tantsivate inglite jms esoteeriliste teemade üle, läheksid alati koledal kombel tülli ja viskaksid kordamööda üksteist aknast välja ja leppimine toimuks lähimas kõrtsis suure koguse veini ja õllega.

    • V.A. said, on 04/05/2011 at 18:26

      Jah. Ja teoloog võik tindipotiga kuradit ka loopida.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: