tavainimene

Ikka kirjandist mõteldes

Posted in * by tavainimene on 26/04/2011

Mõtlesin veel kirjanditeemade peale.

“Minu Eesti” — no see on kindla peale minek, isamaa ja emakeele teemal on juba kümme proovikirjandit kirjutatud. Siia annab kirja panna kõik, mis eesti kirjandusest vähegi meelde on jäänud, “Tõest ja õigusest” kuni “Piiririigini”. Ja noh ikka et kestmine ja. Kuigi aus olles kirjutaks 25% noortest täna vist hoopis “Minu Austraalia”…

“Sotsiaalmeedia mõjust inimsuhetele” — see on lõks. Olgem ausad, me lihtsalt ei tea veel sotsiaalmeedia mõjust inimsuhetele suurt mitte midagi.

“Ühiskonna arengu võti on haridus” — jälle kindel kullaprooviga värk. Ise oleksingi vist kirjutanud sellel teemal. Miinus — raske on öelda midagi uut ja värsket teemal, mis on nii piinavalt enesestmõistetav. Et lugu ei jääks klišeede ja truismide rappa tuiama, oleks vaja üpris palju konkreetset faktimaterjali, mida ainult pastaka ja ÕSiga relvastatud eksaminandil kuskilt guugeldada pole.

“Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda. (Iiri vanasõna)” — ei meeldi mulle nii kategoorilised pealkirjad. Ma ei oska neisse kuidagi suhtuda. Olen nõus, et üksteisele toe pakkumine on elus oluline, aga et lausa elu mõte, see on küll ilmne liialdus. No ja kuidas ma siis kirjutan, kui ma ei usu? Miks ei võiks teema natuke rohkem hingamisruumi jätta? See “võid tõlgendada ka muul moel” on antud juhul küll mõttetu sõnakõlks.

“Igal ajal on oma nägu” —  jälle oht hakata püüdlikult tõestama igavalt päevselgeid asju. Siin nõuab värske vaatenurga ja originaalsete mõtete leidmine tõelist suurmeistri taset.

“”Kui palju on asju, mida ma ei vaja.” (Sokrates)” — lahtiseletus soovitab kirjutajal käsitleda tarbimisühiskondade iseloomulikke jooni ning tuua esile oma seisukoht tänase tarbimiskultuuri kohta. Minu meelest on siin jälle iseenesest põnev ja paljupakkuv teema tarbetult kitsendavalt sõnastatud. Selge see, et kui ma oma arvamusloole niisuguse tsitaadi pealkirjaks panen, pean ma tsiteeritavaga üldjoontes ühel meelel olema, ma ei saa võtta lähtepunktiks seda, et “kusjuures Sokrates ei teadnud veel pooli asjugi”.

“”Ajaloost õpime seda, et inimene ei õpi ajaloost.” (Georg Wilhelm Friedrich Hegel)” — et sellel teemal edukalt kirjutada, peaks minu meelest Hegelit hästi tundma. Võib-olla tänapäeva abituriendid tunnevad, sel juhul neile palju õnne. Noh, saab ka muidugi niisama targutada sellest, kui kurb on, et inimesed sõdadest ja kannatustest midagi ei õpi. 80 punkti saab ikka kätte.

“Kultuur meis ja meie ümber” — siin on taas kitsa ojasängi asemel rohumaade laiuv ääretus. Oht heietada umbmäärast juttu sellest, et “kultuur on ikka inimesele eluks väga vajalik” jne jne.

“Kuidas kirjandus on mõjutanud minu tõekspidamisi?” — saab jälle Tammsaare letti laduda. Tee tööd ja näe vaeva jne. Ma natuke kahtlen, kui palju tegelikult kirjandus 19aastase noore tõekspidamisi saab muutnud olla. Kas minu enda tõekspidamisi on kirjandus muutnud? Kui, siis vahest mingeid mikrotõekspidamisi?

“”Eesmärk on see, mis annab elule tähenduse.” (Theodore Parker)” — kuna mul pole, jumal paraku, halli aimugi, kes on  Theodore Parker, siis ei julge ka tema tsitaadist kinni hakata. Seda enam, et siin on jälle vähe võimalusi polemiseerimiseks. Võib-olla ma leian, et elude tähendusrikasteks ja tähendusetuteks jagamine on juba iseenesest ohtlik — aga siis ma oma tööle ju sellist pealkirja ei pane.

Avatud ja suletud teemade asi vaevab mul, jah, natuke hinge peal, vene koolide eesti keele eksamist saadik. Nemad pidid kirjutama lühikese arutluse teemal “Inimene võib saavutada kõik, mida ta tahab”. Lõpus oli punkt, mitte küsimärk. Ma ei tea, kas kirjutajad taipasid täiendada: kui ta oskab tahta seda, mida ta suudab saada. Noh, igatahes on see nüüd möödas. Aamen.

Mõtlesin veel selle peale, et paberile kirjutamine ikka distsiplineerib kõvasti mõtlemist. Kui sule paberile paned, peab ju terve lause olema juba peas moodustatud. Võib-olla isegi terve lõik. Ja üldistes joontes tegelikult kogu teksti struktuur. Arvutis tipid koos uitleva ja tuigerdava mõttega, kustutad, parandad ja tõstad ümber. Aga kirjutamine on ilmselgelt kaduv kunst. Ülikoolis konspekteerivad vist kõik juba elektrooniliste vidinatega, keskkoolis tehakse pikemad kirjatööd arvutis, nüüd trügivad e-tahvlid juba algkooligi. Võib-olla on viimane aeg hakata kollektsioneerima ilusaid käekirju?

15 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. Rents said, on 26/04/2011 at 10:42

    Kirjandus muudab maailma küll. Ma küll mäletan, kuidas pärast “Röövlitütar Ronja” lugemist röövleid sai mängitud, mingi jälje see ju jätma peab. :D

    • tavainimene said, on 26/04/2011 at 14:18

      Kas sinu tõekspidamised nt röövimise kui sellise kohta ka muutusid? :)

  2. notsu said, on 26/04/2011 at 15:58

    “Ühiskonna arengu võti on haridus” – siin saaks vähemalt Rousseauga polemiseerida ja eks perioodiliselt tõstab pead ka uus-rousseaufiile.

    “Kultuur meis ja meie ümber” annab väga palju huvitavaid võimalusi, kui kultuuri natuke harjumuspäratumalt defineerida. nt intelligentse inimese arutelu bemmikummivingutamise kultuuri aspektidest võiks ju huvitav olla.

    Mis paberile kirjutamisse puutub, siis pastakapõlvkonnas üles kasvanud mina olen küll eluaeg lauseid poole pealt ümber teinud, mis tähendas, et mu mustandid olid ikka tõelised mustandid, paksult soditud ja vahelekirjutusi täis; ja puhtandis oli reeglina üks häbelik mahakriipsutus, mis võttis hindamisel punkti maha. Isegi matemaatikaeksamil läks mul üks punkt sodimise eest maha.

  3. tavainimene said, on 26/04/2011 at 16:44

    Heheh, mina pidin kirjandile alati kaks mustandit tegema. Esimene oli täielik segapuder, teist lugedes sai juba õigekirjale ja sõnastusele ka tähelepanu pöörata. Ja puhtandis oli ikka ka veel mõni parandus sees. Aga õnneks meie õpsid sellise asja pärast ei norinud.

    Bemmivingutamine kisub minu silmis rohkem natuuri kui kultuuri poole. Meenutab mingit Animal Planeti stiilis dokfilmi, kus näidatakse, kuidas sigimisvõimeliseks saanud noored isased oma eeliseid demonstreerivad. Hmh, peab endale sagedamini seda mantrat meelde tuletama: kogu keemia on redutseeritav füüsikale ja peaaegu kogu bioloogia on redutseeritav keemiale, aga mitte kogu psühholoogia ei ole redutseeritav bioloogiale ja kaugeltki mitte kogu sotsioloogia ei ole redutseeritav psühholoogiale.

    • notsu said, on 26/04/2011 at 22:39

      Kui noorte isaste tunnused, mida nad demovad, on õpitud, mitte kaasasündinud, siis on minu arust ikka kultuur. Ja inimestel on neid käitumismalle, mida ei õpita, kole vähe.

      Juba kangastubki lahtikirjutamisvõimalus: “oma auto lõhkumine kui potlatch-rituaal”.

    • notsu said, on 26/04/2011 at 22:41

      Juba ongi kultuuri piiride üle arutelu tekkinud, panid tähele? Päris hea teema niisiis.

    • tavainimene said, on 27/04/2011 at 06:07

      Kosmosest vaadates on kogu õhtumaine kultuur üks suur potlatch :)

    • notsu said, on 28/04/2011 at 00:15

      selle varakogumisele suunatud fraktsioonid, nt protestantismi eetika ikka ei ole, see on lausa anti-potlatch.

  4. sol said, on 26/04/2011 at 21:53

    Ma olen ilmselt liiga leebe ja kui ma oleksin õpetaja, saaksid minu õpilased ainult viisi, aga kui originaalne ja sügavamõtteline saakski olla üks 18-aastane keskkoolilõpetaja? Selles vanuses inimene, kellel on juhuslikult omaenda mõtted saab tavaliselt palju kriitikat. Noor põlvkond on küll harjunud end kirjalikult väljendama ja teeb seda üllatavalt hästi. Aga kas selles vanuses ei ole klišeelik mõtlemine normaalne? Ma mäletan, et ise mõtlesin selle eas väga stampselt, ent kuna ma olin kõik need stambid just äsja avastanud, siis tundusid kõik elu elementaarsed põhitõed mulle äärmiselt värsked ja äsja avastatud asjad, millest ainult mina ja teised noored inimesed oleme võimelised aru saama.

    • tavainimene said, on 27/04/2011 at 06:04

      Täpselt enam ei mäleta, aga 18aastaselt tundusid maailma asjad väga selged, lihtsad ja ühetimõistetavad. 25selt tundus, et “kõik võib olla” ja “kõik on lõpmata keeruline”. Nüüd, jumal paraku, kisub jälle sinnapoole, et lõppkokkuvõttes on kõik ikkagi lihtne. Tõekspidamised puituvad. Ma ise täitsa pelgan seda protsessi, aga mis parata.

  5. V.A. said, on 27/04/2011 at 07:58

    Pean ütlema, et ma ei kujuta enam ette, kuidas ma võisin omal ajal üldse lõpukirjandi kirjutada. Kuidas ma sellesse nii rahulikult suhtusin. Rain Kooli kirjutas, et ta ei mäleta enam, mis teemal ta lõpukirjandi kirjutas. Ka mina ei mäleta enam oma kirjanditeemat. Ükskõik kui palju ma oma mälu ka pingutan. Mäletan ainult, et kasutasin seal kusagil ühes kohas sõna “konglomeraat”. Ilmselt oli see mul mingi uus sõna.

    Aga, noh, ei tea. Ilmselt pole mul lihtsalt enam seda hasarti mingeid selliseid pealkirjaks ülendatud väiteid kinnitada või ümber lükata või nendega polemiseerida, midagi tõestada jne. Ilmselt peaks olema aga kuidagi võimalik ennast sellisesse hasartsesse seisundisse ajada. Kirjanditeemasid on muidu seltskondliku ajaviitena küll täitsa lõbus genereerida.

  6. tavainimene said, on 27/04/2011 at 08:42

    Mina kirjutasin lõpukirjandit kõrge palavikuga ja ajasin tõenäoliselt kokku uskumatut jama (teema oli midagi selles laadis, et “Aeg ootab meilt tegusid” vms), aga sain halastusviie, sest muidu tubli lapse tunnistust ei tahetud ära rikkuda. Tõenäoliselt oli rajooni haridusosakonnast koolidele sotsialistliku võistluse viieliste plaan ette antud. Võib-olla sealt pärit süümepiinad genereerivadki mulle tänaseni õudusunenägusid teemal “ENSV aegsed haridust tõendavad dokumendid tunnistatakse kehtetuks ja ma pean uuesti keskkooli minema”.

    Aga praegusi kirjanditeemasid vaadates — jah, ausalt kirjutada oleks väga raske. Aga oleks võimalik (ja ehk isegi lõbus) kujutleda enda 19aastaseks abituriendiks, kes usub, et “elu mõte on teistele tuge pakkuda” või “eesmärk annab elule tähenduse” ja siis kirjutadagi selle fiktiivse abituriendina, natuke nagu ilukirjanduse võtmes. Siin on muidugi oht paroodiasse kalduda.

  7. iibis said, on 27/04/2011 at 19:52

    Ma arvan kah, et kirjandus võib maailma muuta. Kooliajal loetud lõpututest (peamiselt inglise) romaanidest jäi miskipärast arusaam, et õiglus seatakse alati lõpuks jalule. Alles praegu, umbes kakskümmend aastat hiljem, olen lõplikult aru saanud, et nii see nüüd küll pole. Ei ole nii, et oled kannatlik ja siis saabubki õnn. Kannatlikkus toob enamasti ennekõike kannatusi, v.a mõned erandid.

  8. sol said, on 27/04/2011 at 21:51

    Jah, kas me mitte ei eeldagi, et noor inimene peaks olema idealist ja uskuma ilusatesse klišeedesse, headuse võitu ja õiglusesse? Kuidas oleks ette kujutada noort läbilõhki küünikut, kes on abituuriumi lõpuks juba suure hulga elukogemusi omandanud ja elutõed läbi kaalunud?
    Imelik küll, aga isegi need noored, kes kasvavad üles tingimustes, kus purjus isa iga päev purjus ema peksab ja süüa tuleb juba alates 7 eluaastast ise muretseda, on nii idealistlikud. Need veel eriti.

  9. Rents said, on 27/04/2011 at 22:57

    Tunnistan (häbita), et mina ei uskunud juba gümnaasiumis klišeedesse. Edasi olen järjest küünilisemaks läinud, aga veidi idealistlik olen ikka – usun, et teatud tingimustes võib ka üks inimene midagi muuta (näiteks Paul Farmer, kes rajas Partners In Healthi) ja armastusse usun ka ikka veel (iseasi, kas igavesse, sest inimesed muutuvad). Muutmisega on ainult see jama, et endale tuleb reaalselt aru anda, et enamusi inimesi ei koti muu maailm, kui neil endil kõht täis on (eriti kui nende täis kõht suures osas nälgijate arvelt tuleb). Väikevend on mul veel küünilisem. Nii et julgeks öelda, et need noored, keda vati sees ei kasvatata, ikka väga idealistlikud ei ole. Tean, et paljude meelest on seda kole vaadata, aga ehk on realism siiski kasulik.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: