Avastusõpe 2

Mis magusat kadakasuitsu
toob igast korstnast tuul!
Nii head ja tuttavat lõhna,
et vesiseks kisub suu!
Kaks taati on keset õue,
nad peavad kavalat nõu
ja sauna juurde veavad
raudvitstega kõhuka nõu.
(D. Vaarandi)

Vammist puretud keldririiulid olid lõpuks sisse varisenud ja tekitanud jäleda hunniku tolmustest ja roostes mahla- ja moosipurkidest, mille olemasolu  me olime üritanud suurema või väiksema eduga ignoreerida. Vanimad kultuurikihid võisid vabalt ulatuda eelmise sajandi seitsmekümnendatesse. Nüüd oli aeg karmi tõelusega silmitsi seista.

Kandsin purgid keset õue. Neid oli palju. Meenusid tulipalavad juuliõhtupoolikud täis moosiaure ja ärritatud herilasi. Vanaema töö ja vaev. Viska see kõik nüüd minema? Teeks veiniks, pakkusin ma lihtsalt umbropsu välja. Ema põrnitses mind umbusklikult. Kumbki meist polnud koduveini tegemisega kokku puutunud rohkem kui degusteerimise ja konsumeerimise järgus. Aga kui raske see olla saab?

Uurisin internetist õpetusi ja muutusin murelikuks. Selgus, et vaja läheb terve keemialabori jagu varustust. Mitu käärimisnõud, torud ja voolikud, korgid ja tihendid, pärm, ensüümid, toitesoolad, käärimise ergutaja, käärimise pidurdaja, käärimise lõpetaja, selitusaine, säilitusaine ja tagatipuks veel tammelaastud kah. “Buketis on musta ploomi ja vaniljet, ümaras järelmaitses aimub šokolaadi.” Neelatasin ja kratsisin kukalt.

“Jäta jutt, kus vanasti inimestel need ensüümid olid,” naeris ema mind välja:  “Mahl pandi pudelisse ja mulksus seal niikaua, kui vein oli valmis.”

Kui nii, siis nii. Kallasime keldrikülmad mahlad suurde potti soojenema. Segasime sortsukese veinipärmi hulka (selle olin ma siiski igaks juhuks soetanud). Ja kallasime kogu kupatuse suurde pudelisse. Ja pudeli veeretasime lootusrikkalt toanurka. “Kartulipaneku ajal peaks juba midagi saama,” unistasin mina.

Ma ei tea, mis mind öösel äratas. Panin tule põlema, et kella vaadata… ja leidsin, et veinipudelist on ennast välja ajanud pirakas roosa vahutort. Ilmselgelt toimisid kõhukas klaasnõus ülimalt aktiivsed bioloogilised protsessid. Ja ilmselgelt ei kuulunud need meie ettekujutusse veiniteost.

“Kas ta peabki niimoodi vahutama,” uurisin mina. Ema hõõrus uniselt silmi ja teatas, et pole õrna aimugi. “Sina oled maal kasvanud ja pead neid asju teadma,” väitsin mina nördinult, mõistes kohe, et tol ajal, kui tema maal üles kasvas, vanaemal suhkrut lolluste peale raisata küll ei jagunud. Kuivatasime põranda ja pudeli ära ning üritasime uuesti magama jääda.

Hommikul selgus, et vahtu tuleb korjata umbes iga tunni tagant. “Nagu imik oleks majas,” pööritas ema silmi. “Iga elusolend, isegi pärmseen, tahab hoolt,” itsitasin mina. Vanatädi vaatas meie üritust uskumatu peavangutusega ja teatas, et tema mäletamist mööda pidi vein algul nagu lahtises nõus käärima ja villiti alles hiljem pudelisse. Nojah. Nüüd siis öeldakse.

Kuna me pudelit enam tõsta ei jaksanud, jäi potti tagasi valamine ära. Jumal temaga. Kui sellest ei tule vein, siis tuleb sealt vahest midagi muud. Ma ei tea, marjaäädikas näiteks. Õunaäädikas pidavat ju igavesti tervislik olema, miks siis mitte sõstra oma. Positiivse poole pealt vaadates — seda äädikat saab meil palju olema. Kogu suguvõsa saab oma seedimise korda.

Mis on selle loo moraal? Avastusõpe (“kaks võhikut arutavad asja omavahel ja proovivad huupi, kas tuleb midagi välja”) võib ju mõnikord tore olla, aga kui mängus on pärmseen, siis oleks ikka kasulik varasemate põlvkondade destilleeritud tarkusega kirjasõna vahendusel tutvuda. Bioloogias ja keemias usu ja lootusega tõsiasjade vastu ei saa.