tavainimene

“Ahvid ja solidaarsus”

Posted in * by tavainimene on 01/04/2011

Maarja Kangro luuletused on minu jaoks alati lihtsalt ritta seatud sõnadeks jäänud, aga jutukogu “Ahvid ja solidaarsus” meeldis nii väga, et lugesin selle kohe kaks korda järjest läbi.

Avalugu meenutas Lilli Prometi “Primaverat” (mis mulle ka väga meeldis). Nelikümmend aastat hiljem ei pea enam Fevroniat/Cliziat vaikse ahastusega taluma, vaid võib ta julgelt trepist alla visata. Minu meelest ongi selles raamastus mingit tabamatut kättemaksuvaimu. Kohe alguses tuuakse ju kirves ja Raskolnikov mängu — et õiendame aga arved kõigi liigkasuvõtjate vanamuttide, ennasttäis eurooplaste, ärahellitatud impotentide, poliitkorrektsete ja muidu jubedikega. Ses mõttes mõjuvad need mina-vormis jutud paremini, iga lugeja saab oma isiklikku kirvest kaasa vibutada. Olla paha tüdruk. Simulaakrumis. (Ma ei tea, miks see sõna mulle pähe turgatas, ma pole tast kunagi aru saanud.)

See kättemaksu asi on muidugi irooniline. Võid olla kosmopoliitne sinisukk, kes joob raskestihäälduvate nimedega veine, tunneb vähetuntud poeete ja nopib mehi nagu riisikaid, aga Emakese Looduse (ta on arvatavasti ka üks paks ja lohakas kehaline mutt, rasvased hallisegused juuksed sorakil ja rinnad plekilise sitsikitli all ripakil) käes on ikka viimane sõna, oled ta käes hüpiknukk, kelle emantsipatsioon on ainult illusioon.

Dialoogi sai lõpuks justkui paljuvõitu. Aga võib-olla see oli mingi sokraatilise meetodi värk, ma ei tea. Ikkagi mulle meeldis.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: