Võlg võõra oma

Lugesin seda laenamisejuttu. Nähh, ütle veel, et linnas pole elu kallim. Maal nad küsivad ikka enamasti kaks eurot (kes hakkaks “kopikat” tagasi nõudma?). Jutt on küll sama: tööandja jäi palga võlgu. Tõenäoliselt jäigi. Ega neist laenajatest ju suurt kohtuskäijat pole ja omakohtu algatamiseks jääb ka kuraasi napiks. No ja kui põletadki va vereimejal saekaatri maha — ega raha sellest ei sigine.

Nende saekaatriomanike mõttemaailm on muidugi omaette teema. Üks külamees töötas kolm kuud ilma palgata (kogu aeg käis mingi ebamäärane jutt, et “küll saab”) ja kui ta siis lõpuks kogu söakust kokku võttes teatas, et tahaks nüüd ikka palka kah saada, kergitas peremees kulme: “On sul seda siis kohe praegu nii väga vaja? Mis teed sellega?” No ega ei ole jah nii väga vaja, sai enne ema pensionist elatud, saab ka edaspidi. Ega ärimeheks muidu ei saagi, kui iga sendi välja andmine füüsiliselt valu ei tekita.

Kaks-eurot-ülehomseni meeste finantsmatemaatikal on ka omad eripärad. Nimelt: kui sa talle üks kord raha laenamast keeldud, siis tühistab see automaatselt kõik tema varasemad võlgnevused.

Ma olen maal vanadele turvakaalutlustel karmid instruktsioonid kätte jaganud: sularaha kodus mitte hoida ja raha üldse mitte välja laenata, isegi väikseid summasid. Ei ole vaja mingeid intsidente. (Üks tühjade kätega minekule pöörduv küsija oli pool-imestamisi kurtnud: “Näet, tuu euro om inemise nii vaesess tennü…”) Aga vanatädi kõhkleb ikka. No kuidas sa ei aita. Teinekord on endal häda käes ja vaja midagi laenata — olgu pikka redelit või vesiloodi. Mis näoga sa lähed siis küsima. Kogukond ja värk.

Ega see mõte on endalgi vahel, väikse ebauskliku kirvendusena. Et võib-olla olen mina ühel päeval dokumentideta võõras linnas, ilma sendita taskus…

P.S. Või mis, pole võõrast linna vajagi. Täna käisid torumehed, jäin neile arvukate vabandustega kolm eurot võlgu (selgus, et tuli ikka välja vahetada üks ja teine ja kolmaski jupp), lubasin homme ära viia.