Muna või kana?

Küsimus sai alguse hiljuti Postimehes ilmunud Rein Veidemanni kolumnist, õieti ühest kommentaarist, kus sarjati kapitalismi selle kohutava raiskamistõve eest. Kuna rikkuse mootor on tarbimine, siis tuleb seda pidevalt reklaamiajupesuga tagant kütta. Samuti peavad asjad piisavalt kiiresti rikki minema. Nende remontimine peab olema kas suisa võimatu (ühest tükist korpus) või nii keeruline ja kallis, et igal juhul on mõttekam osta uus. Ending is better than mending. The more stitches, the less riches.

Aga mispidi see asi siis õigupoolest käib? Kas tarbijad on sunnitud külmkappe-pesumasinaid-muruniitjaid sageli välja vahetama, kuna ahned kapitalistid on nad ehitanud kiiresti lagunema? Või on nn kestvuskaupade kvaliteet langenud enneolematult madalale sellepärast, et rikas ja edev turg tahab neid nagunii iga paari hooaja tagant välja vahetada ning pole mõtet ehitada masinat, mis seisaks täies töökorras kakskümmend aastat prügimäel?

Jutt kohvilauas jõudis sinnamaani, et raiskamine on hind, mida tuleb maksta innovatsiooni eest. Järgmine küsimus oli, et milleks seda innovatsiooni siis üldse vaja on, kui inimkond tervikuna muutub sellest järjest õnnetumaks. Mis rõõmu on pikast elueast, mille viimased viisteist aastat veedetakse hooldekodu hüljatuses? Mis oli viga elul enne teflonpanne ja mikroahjusid? Seepeale pakuti välja hüpotees, et innovatsioon ei saa olla valikuline, ehk “sa ei saa antibiootikume ilma saastavate reaktiivlennukiteta ega puusaproteese ilma idiootlike videomängudeta”. Planeedisõbraliku majanduse hind oleks valmidus surra teetanusse, kui juhtutakse oma mahepeenraid kõblates kogemata roostes naela otsa astuma. Järgnes süngevõitu vaikusehetk ja ettepanek teemat vahetada.