Narruse narrus

Sel nädalal juhtus niisugune lugu: internetiavarustes hakkas tsirkuleerima Youtube’i video, kus ilmsüüta näoga noor neiu tänab õnnelikult jumalat, et too on nii äge ja lahe, kuna ta Jaapani uskmatuid nii vägevalt nuhtles.

Video kogus kiiresti mitusada kommentaari, neist enamik nördinud ja vihased. Selgus, et tütarlaps on juba paari aasta vältel samas vaimus klippe üllitanud. Tegevusse asusid aktivistid. Internetis teatavasti privaatsust ega anonüümsust ei eksisteeri, nii et neiu isik tehti ülikiiresti kindlaks ja talle hakati koju saatma pitsasid: “Me teame, kus sa elad.” Kuuldavasti oli mõni ähvardus ka vähem subtiilne, igatahes võttis autor oma videod Youtube’ist maha, olles enne maha jätnud sõnumi, et “nän-nän-nää, lollitasin teid kõiki ära ja mul oli väga lõbus.”

Edasised arvamused läksid lahku: kas jaapanlaste katastroofi üle juubeldanud neiu oli a) tõsimeelne fundamentalist, kes oma elu pärast kartma hakkas, b) vabamõtleja, kes tegi vaimukat satiiri fundamentalistide arvel, c) vabamõtleja, kes tegi maitsetut ning vabamõtlejaid blameerivat satiiri fundamentalistide arvel, d) fundamentalist, kes püüdis blameerida vabamõtlejaid, tehes nende nimel maotut just-nagu satiiri fundamentalistide arvel, e) trollide kuninganna (“nagu ülikõva”) või f) midagi muud. Facebookis on organiseerunud grupid “Me toetame Pamelat”, “Me ei toeta Pamelat”, “Me toetame neid, kes ei toeta Pamelat” jne jne.

Sain teada, et eksisteerib selline asi nagu Poe’s law. Nüüd ma mõtlen ega suuda välja mõelda: mille poolest erinevad kaks netti riputatud sõna-sõnalt identset teksti, millest üks on tõsimeelne fundamentalistlik vihajutt ja teine on satiiriline trollijutt?