tavainimene

Teedelagunemine

Posted in * by tavainimene on 13/03/2011

Tahtsin reede õhtul kirjutada paar lõiku virinat selle üle, kuidas ma pidin järjekordselt siplema ebavõrdses heitluses suure ja võimsa vene keelega (sedapuhku teemaks väärteomenetlus ning vastaspoolel liitlaseks ärritatud meesterahvas, kellel oli äärmiselt, khmm, reljeefne arusaam sellest, kuhu ma võin toppida selle oma kolm korda äraneetud väärteomenetluse). Aga siis ma vaatasin AK uudistest purustatud Jaapanit ja häbi hakkas. Kobisin hoopis ära magama.

Laupäeva varahommikul sõitsin maale. Kui lume alt välja sulav linn jätab räpase ja troostitu mulje, siis maal on isegi pori kuidagi ilus. Lumi on puhtam, vesi vuliseb rõõmsamalt, linnud on hakanud häält tegema. Kaevasin kasvuhooneni raja sisse, kühveldasin ukse eest lume ära; lihtsalt seisin seal sees ja hingasin mulla lõhna sisse. Murulauk on hakanud rohelisi ninaotsi välja ajama, kuigi pealmise kihi all on maa muidugi veel külmunud.

Isegi bussisõit oli kuidagi… kevadine. Juht pööras ennast istmel ümber ja küsis, kummas küla otsas ma peatust soovin. Olin seesugusest ootamatust kliendikesksusest nii rabatud, et hakkasin üsna puterdades seletama, kus ma kõige parema meelega maha läheks. „Vana vallamaja juures siis,“ täpsustas bussijuht, ja lisas, et ta on ise samast kandist pärit. Lisades nukralt, et tema ajal töötasid veel algkool ja rahvamaja. Aga nüüd…

Mõtlesin selle peale tükk aega. Jah, maaeluga on läinud nii ja naa. Aga kuidagi piinlik on nuriseda. Nagu astuksid automaatselt nende leeri, kes korrutavad, et „Laar lasi põllumajanduse põhja“. Pealegi trehvab uudistesaadetesse ikka aeg-ajalt reipaid lõike sellest, kuidas siin või seal on avatud uus lasteaed, kiigeplats või külamuuseum. Järelikult ikka on kõik võimalik, ainult ette võtmise ja endasse uskumise asi? Jälle kisub sinnapoole, et mu kõrvad kuulevad üht, aga silmad näevad teist.

Maalehes kirjutas Jussi Jauhianen, et Eesti on liiga vähe linnastunud. Kui inimesed paiknevad liiga hõredalt, siis ei ole nende vahel piisavalt interaktsioone, mis looksid uut väärtust. Võib-olla ongi selles mingi tõetera. Võib-olla üks kuuesaja elanikuga alevik suudaks ülal pidada kohalikku juuksurit ja pagarit, kui kaks kolmesaja elanikuga küla viieteistkilomeetrise vahega seda ei suuda. Aga ilmselt on meil piisavalt halbu mälestusi majade sunniviisilisest kolhoosikeskustesse kokku vedamisest. Pealegi, maal elavad õilsad matsid, linnas kahtlased vurled. Ja nüüd siis veel see „küüditage, jah, proledest orjad linna barakkidesse kokku, siis saate nende palka veel saja euro võrra alla lasta“.

Jauhianen arvab veel, et kõige kehvem on see variant, mis pole ei linn ega maa. Ehk siis see Arengufondi tulevikustrateegiasse sisse raiutud hajalinna doktriin. Noh, teisest küljest on ülivähe ohtu, et uus valitsus kavatseks seda strateegiat kuskiltki otsast arvestama hakata.

Ma olen vahel ironiseerinud, et meil on regionaalarengu strateegia ja poliitika asemel vaja juhitud taandarengut. Et mõned külad tulebki lihtsalt maha jätta ja metsale tagasi anda. Kuidas see luuletus oligi: „Hoidkem võsa, las ta vohab, las ta olla. / Ükskord jälle põletame alet.“

Paistab, et loodus hakkabki tasapisi peale tungima. Bussiaknast nägin kährikut ja kahte rebast, kellest üks istus päris maantee ääres, nägu tõsine ja valvas. Naabrinaise aias olla ringi uidanud metskits. Ja meie õunapuude alumised oksad on konsumeerinud keegi ettevõtlik Näksip. Õhus on koledad kättemaksuähvardused, köögilaual on kokaraamat kummuli leheküljelt „Jänesepraad küüslaugu ja rosmariiniga“.

3 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. kaaren said, on 14/03/2011 at 00:50

    (hypleb yhelt jalalt teisele ning kolistab kolkapatriootlike plakatitega): Nohh! Mix Sa seal juba ei ela?
    Ka mina olen veendunud, et teatud asju saab teha v toimima alles siis, q on koos kriitiline mass oskusteavet, tööjõudu vm taolist ainest. Samas peab jääma eluvormide mitmekesisus, et olex tagatud arengux vajalik seisukohtade mitmekesisus & informeeritus.
    Soomlase jutt oli valus, aga põnev. Samas, see tõi jälle ereda valguse kätte meie valitsuse lollakalt argpyxliku regionaalpoliitika, st piirialade hylgamise, mis on juba tõsine julgeolekurisk.
    Jne jne. Ääremaastumine ja julgeoleku liigid on mu lemmikteemasid.

  2. Indigoaalane said, on 14/03/2011 at 16:00

    njahh, ühest oma aknast näen maju, milles elab ca 600 inimest… Naljakas on mõelda, et kusagil on ühel korteriühistul oma vallamaja, kauplus ja lasteaed:)

  3. tavainimene said, on 14/03/2011 at 20:30

    Võib-olla mingis tuleviku kapitalismijärgses ühiskonnas ongi igal korteriühistul oma kauplus ja lasteaed :) Või on nt igal linna korteriühistul maal oma põllulapike ja metsatukk, kust tuleb ühisel jõul toit ja küte hankida. Mida iganes.

    Mis puutub piirialade hülgamise julgeolekuriski, siis ma pole ausalt öeldes kunagi täpselt aru saanud, milles see seisneb.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: