tavainimene

“Oktoobrikuine tuuker”

Posted in * by tavainimene on 07/03/2011

Lugesin, et on ilmunud luulekogu, kus sees riimilised värsid. Kiirustasin kohemaid raamatupoodi. Suure erutusega läksid mul nii autori nimi kui raamatu pealkiri tee peal meelest ära, ainult see oli meeles, et pealkirjas sisaldus sõna “oktoober”. Aga raamatupoe müüjad on näinud igasuguseid veidrikke (“see raamat, noh, teate küll, punase kaanega, lõpus ta saab veel surma”), nii et nad ei kergitanud kulmugi ja ma sain õige kauba ilusti kätte.

Ott Kiluski “Oktoobrikuine tuuker” sisaldab tõepoolest mulle nii meeldivat kuid kahjuks väljasuremisohus riimilis-rütmilist värssi. Kui mõni erakond oleks taibanud lubada asutada Kulka juurde eraldi riimide sihtkapital, oleks minu hääl tal hoobilt taskus olnud.

Kiluski mõned värsid on natuke nukrad, mõned natuke õudsed ja mõned natuke naljakad. Tragikoomilised, morbiidsed, noortepärased ja väikse kiiksuga.

KÜTT KÕNNIB JUBA TUHAT AASTAT RABAS
ja lendu ärkab rumal rabakana
kütt aga kõnnib jälgipidi sabas
põdral kes on tuhat aastat vana

neist kumbki üksteist väga hästi teab
on tuhat korda okste vahelt näinud
kütt jälle oma püssi palge seab
kuid põder see on ammu juba läinud

No mulle meeldib. Ma ei oska öelda, kas see on hea luule või mitte. Kirjandusauhindadega seda ilmselt ei pärjata, aga mis tähtsust sellel on, kui mulle lihtsalt meeldib — erinevalt valdavast osast viimase aja auhinnatud luulest.

Mulle meeldib neid luuletusi endale valjusti ette lugeda, rõhkude ja pausidega mängida.

Jaa, jaa, see ei ole mingi õige solfedžo, aga nii põhimõtteliselt. Jambide, daktülite ja anapestidega ma ei saaks ammugi hakkama.

(Sellega seoses tuleb kahetsevalt märkida, et need luulepärlid, mida ma ETVst olen juhtunud kuulma, ei ole esituse poole pealt erilist muljet avaldanud. Mõni vuristati ette monotoonselt nagu ravimireklaami kõrvalnähu-hoiatus, mõnda venitati ülisügavamõtteliste pikkade pausidega, nii et igasugune sisemine meloodia suri ja lõppu jõudes oli meelest läinud, millest alguses jutt.)

19 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. kaaren said, on 08/03/2011 at 14:57

    luule erinebki proosast oma rytmi & kõnemeloodia tõttu.
    noh, vabavärss on ka lahe, aga riim & rytm on omaette ilu & mõnu allikas. Mind häirib väga lonkav riim & halb värss, parem olgu vaba, kui ikka head mõtet väga vaja sõnakunstivormi valada.

  2. tavainimene said, on 08/03/2011 at 19:00

    luule
    erineb proosast
    millegi tõttu
    vist
    millegi tõttu
    kellegi tõttu
    kuid
    seda mille kelle
    tõttu
    ta
    erineb
    on raske
    sõnadesse
    panna

  3. D.F said, on 09/03/2011 at 01:55

    Ma mõtlesin, et ma olen ainus, kellele meeldib ebamoodne riimluule. Pean ka siis raamatupoodi tõttama.

  4. notsu said, on 09/03/2011 at 15:46

    Ma kahtlustan, et riimide “halb maine” (kas tegelikult on halb? ilmub praegustelt korüfeedeltki riimilist luulet) tuleb sellest, et halvad riimiluuletused on silmatorkavamalt halvad kui halvad vabavärsid. Halva vabavärsi peale kehitan õlgu ja mõtlen: “ega see tegelikult luule ei ole paljalt sellepärast, et lühikesed read on üksteise alla kirjutatud,” halbade riimide peale on reaktsioon oluliselt ägedam.

    näiteid:
    “Minister, ütlen sul:
    kõrini on sinust mul.
    Jood ja istud autorooli,
    kihutad siis ümber kooli,
    ajad alla õpetajaid
    ja ka koolilõpetajaid.”‘

    Võib-olla on see tsitaat mõnes kohas veidi ebatäpne (et kus täpselt kahe lause piir jooksis, oli seal ridade vahel nüüd punkt või koma, aga muidu, jah, ilmus mõni aasta tagasi selline (mh prestiižse kunstniku kujundatud) kogu, kus see luuletus sees oli).

    Tehniliselt veidi parem, aga sisuliselt mitte eriti:

    “Elukutse otsust tehes
    Meeli valis ehitaja.
    Lugu ilmus noortelehes:
    ta on parim viimistleja.”

    (Sellele toodi juba ilmumise aegu võrdluseks: “Gavriila hakkas postiljoniks, kõik kirjad kätte viis Gavriila.”)

  5. tavainimene said, on 09/03/2011 at 16:00

    Ei tea, mulle teevad sihukesed vemmalvärsid rohkem nalja. Vilets vabavärss mõjub aga kuidagi pretensioonikamana ja seetõttu ka ebameeldivamana.

  6. notsu said, on 09/03/2011 at 23:33

    Selles see häda ongi, et mõlemad näited ilmusid tõsistes luuleraamatutes, mitte Kranaadis.

    Muide, rütmiskeemide koha pealt: kas sul läheb ülemises variandis meelega 2/4 igas teises taktis 3/4 peale üle?

    • tavainimene said, on 10/03/2011 at 06:50

      Ei lähe, ma ju räägin, et mul solfedžo longab :)

      Ministri-luuletust tõsises luuleraamatus on muidugi raske ette kujutada. Eee… äkki see on mingi eriti osavalt maskeeritud sarkasm või midagi?

    • notsu said, on 11/03/2011 at 05:48

      See oli poliitiline luule, jäi mulle mulje.

    • notsu said, on 11/03/2011 at 05:48

      …noore vihase mehe kirglik ministripõlglik poliitiline luule.

  7. notsu said, on 09/03/2011 at 23:37

    Joanna Ellmanni Za-umis olnud näidistest jäi ette selline riimiline luule, mis võtab end samuti kole tõsiselt, ilmselt aateluule (paraku):

    Teadku nad mujal sääl,
    tugevam kõigest muust
    on me rahva verehääl.

  8. notsu said, on 09/03/2011 at 23:40

    aga jah, luule, mis üritab olla rütmiline, aga ei saa sellega hakkama (siia patta lähevad ka halvad riimid, lõppeks on riim ju üks rütmi rakendamise mooduseid) häirib mind rohkem kui see, mis ei üritagi, just nagu mustalt laulvat lauljat on halvem kuulata kui seda, kes teksti lihtsalt ilma meloodiata üles ütleb. Selles mõttes, et häirib juba füüsiliselt, enne, kui ma üldse üritan vaadata, mis mõte seal sees on või kas on ja kas see mulle meeldib.

    • notsu said, on 09/03/2011 at 23:43

      Mind häirivad ka natuke üle nurga laskvad lauljad rohkem kui täiesti u-duuris laulvad, eriti, kui küsimus on selles, kellega ma eelistan koos laulda. U-duur ei lähegi nagu enam laulmise kirja või moodustab huvitava mitmehäälsuse, aga natuke üle nurga (nt nii kõige kõrgemad kui ka kõige madalamad noodid veerand tooni keskpõrandale poole) on ikka täielik piinamine.

    • notsu said, on 09/03/2011 at 23:43

      ähh, *keskpõranda poole*.

  9. notsu said, on 09/03/2011 at 23:51

    Aga eks see ole individuaalne – mul oli üks seitse aastat tagasi riimilise luulega umbes sama tunne, mis siinsel blogipidajal teatriga – et uih kui piinlik, nii ebaloomulikult räägivad. Ajapikku olen jälle hakanud riime taluma. Justkui lainetega käiks mul see asi, lapsena loomulikult oli nii, et mida rohkem riime, seda parem, ja lemmikluule oli see Koržetsi Ender Eri sari, mis Nooruses ilmus (“Jah, elab üks noormees, kes kena ja kindel, kel mõistus on jahe, ent tuline veri, hea sõbra jaoks on tema nimi vaid Endel, kuid igale teisele: seltsimees Eri”) – apropoo, see sari oli mõeldud naljana, aga ometi käis värsiga palju osavamalt ringi kui mõni tõsine tegelane.

  10. tavainimene said, on 10/03/2011 at 06:56

    Mina olen lapsemeelsesse riimilembusse pidama jäänud. Tegelikult peaaegu ainus luuletaja, kelle vabavärss minus midagi vastu kajama paneb, on Alliksaar.

  11. notsu said, on 11/03/2011 at 05:52

    Kui meetrilise luule poolt vaadata, siis on suurem osa meie riimilist luulet enivei vabavärss. A see oli nüüd puhtalt norimine. Siitpoolt vaadates, kui ei ole harjunud silpe lugema, tundub ka heksameeter vabavärsina.

  12. nodsu said, on 12/03/2011 at 04:52

    a muide, mulle nii pealt kümneaastasena meeldisid umbes ühepalju kenade riimidega Arder kui ka riimideta Ehin ja Laaban- kõik ühtviisi põhjusel et “ägedad on”.

  13. tavainimene said, on 12/03/2011 at 06:00

    Võin ainult kadestada neid, kes kümneselt Ehinit ja Laabanit lugesid. Mina olen pärit töölisperest ja luule olemasolu avastasin üldse alles keskkoolis. Eks see proletaarne maitse ongi püsima jäänud. Kunst peab ikka ilus olema. Ja veinid jagunevad valgeteks ja punasteks.

    • notsu said, on 13/03/2011 at 05:32

      äi, mitte päris kümnesena, vaid veidike pealt kümmet, seda see “pealt kümnene” tähendas – et täpselt ei mäleta, millal, aga enne, kui see kõige hullem teismelise hüpertäiskasvamus peale hakkas.

      Vaatasin praegu netiinfost ilmumisaastat: Laabani ostsin ma ise kohe, kui see ilmus, enne ei saanud ju lugeda, ja ma pidin aasta järgi otsustades olema siis 13 või 14.

      Praegu ei loe ma luulet enam peaaegu üldse :(. Kodus loeb igasugust head kirjandust peamiselt A., kes armastab sealjuures aeg-ajalt välja tulla avaldustega stiilis “tegelikult ei oska ma üldse lugeda, ma vaatan ainult pilte.”

      Aga lapsena pidi luule olema esimeses järjekorras äge, ilus võis ta muuhulgas kah olla. Noorukina läks juba ka ilu väikest viisi loosi.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: