tavainimene

Kolm miinus

Posted in * by tavainimene on 17/02/2011

enamik inimesi
enamik inimesi
enamik inimesi
enamik inimesi

Kas jääb ükskord meelde või ei jää? Täiesti lootusetu olen.

Veel juhuslikke jutukatkeid

Posted in * by tavainimene on 16/02/2011

– Lastetud inimesed ei pidavat tulevikus pensioni saama, sest nad on rikkunud ühiskondlikku kokkulepet sigitada uusi maksumaksjaid…
– Mhh, see-eest peaksid nad praegu preemiat saama, et ei ole sajatuhandesele töötute armeele omalt poolt näljaseid suid lisaks sünnitanud.

Nii lihtne see ongi

Posted in * by tavainimene on 16/02/2011

Filmiasjandusest veel. Uurisin ka seda stsenaariumi kirjutamise õpetust. Põhimõtteliselt koorub välja umbes selline kondikava:

lk 1 – avastseen määrab ära kogu filmi üldise tonaalsuse ja kirjutatakse kõige viimasena
lk 2-9 – näitab ära loo maailma, peategelase ja tema status quo
lk 10-12 – toimub lugu käivitav sündmus, peategelane kohtub probleemiga, mis muudab tema elu
lk 13-18 – näitab ära, milles seisneb vastasseis, ja annab aimu, millised on takistused peategelase teel
lk 19-22 – kerib üles pinge
lk 23-25 – toimub üllatav areng, mis sunnib peategelast tegevusse asuma, et oma eesmärk saavutada
lk 26-30 – peategelane kohtub esimese takistusega
lk 31-33 – toimuvad maailma ja tegelaste viimased tutvustused
lk 34-38 – algab peategelase võimaluste järkjärguline elimineerimine
lk 39-44 – saab selgeks,  et peategelane ei saa olukorrast lihtsalt minema jalutada
lk 45 – stseen, mis tuletab meelde keskse konflikti
lk 46-54 – pinge kasvab, takistused suurenevad
lk 55-56 esimene kulminatsioon, mis on lõpplahenduse vähendatud peegeldus, peategelasel õnnestub saavutada väike võit
lk 57-60 – tähtis õnne pöördumine või asjaolude ilmsikstulek, mis muudab loo arengusuunda, tagasiteed vana juurde enam ei ole
lk 61-64 – pinge kasvab
lk 65-69 – korraks astub lavale kõrvalliin
lk 70 – romantiline hetk
lk 71-72 – oht läheneb, pinge kasvab
lk 73-74 – peategelane leiab mingi uue võimaluse või plaani
lk 75-76 – teine meeldetuletusstseen, mis on seotud esimesega (lk 45) ja tuletab uuesti meelde keskse konflikti olemust
lk 77-80 – peategelane alustab uue plaani elluviimist, pinge kasvab haripunktini
lk 81 – kõrvalliini ja pealiini ühendamine
lk 82-85 – peategelane on täiesti vastu seina surutud ja näiliselt kaotanud
lk 86-87 – hakkame saama esimest aimdust uutest jõujoontest, mis viivad lahenduseni
lk 88-89 – peategelane teeb viimase otsustava eesmärgile suunatud pingutuse
lk 90-99 – kiire sündmuste areng
lk 100 – otsustav pööre, mis juhib loo lahenduseni
lk 101-107 – lahenduse ja selguse saabumine, lugude ja liinide lõpetamine, otste kokku viimine
lk 108-109 – rahunemine, epiloog
lk 110 – avapildi vastand, mis näitab, et on toimunud muutus

Noh, see sõrestik jutukangaga katta peaks ju olema juba käkitegu. Oleks ma arvutiasjanduses rohkem kodus, paneks ise kokku sobiliku narratiivigeneraatori:

Liikuvad pildid

Posted in * by tavainimene on 16/02/2011

Ma olen filmitalgute projekti üpris suure huviga jälginud. Algne tööhüpotees oli “missugused lood ja legendid teevad meist need, kes me  oleme”. Nüüd on sellest saanud “maailmalõpu eelõhtul peab Kangelane minema kodust välja ja seisma silmitsi sadade ohtudega, et hankida tuub sinepit”.

Höh-höh-höh. Jah, tuub kanget sinepit on kahtlemata eestlaste kollektiivse alateadvuse ja kultuurivaramu oluline osa. Sinepiga määritakse kokku pöial, mida lapsele meeldib imeda. Sinepist pigistatakse tubli törts pahaaimamatu välismaalase taldrikule ja lastakse siis magusat naeru, kui vaene tobuke aevastab, hingeldab ja lämbub.

Nüüd jääb veel üle nuputada, kuidas sokutada sinepifilmi sisse “ängistatud peategelane, isa matused, pikad merepanoraamid, religioossed vihjed ja nimemaagia, põlastus tänapäeva Lääne elu vastu üldiselt, eneseirooniline kõrgkultuurimõnitamine  ning hüsteerias Tiina Tauraite” (tsitaat siit).

Kui töö üldse ei edene

Posted in * by tavainimene on 15/02/2011

Andmebaasid streigivad, kalkulatsioonid ei klapi, otsustajad on puhkusel, asjatundjad on haiguslehel,  meilidele ei tule vastuseid, telefonid ei ole sisse lülitatud või asuvad väljaspool võrgu teeninduspiirkonda.

Täna katsetasin prooviks filmisoovitusmasinaid: jinni.com, tastekid.com, nanocrowd.com, clerkdogs.com. Jinni kuvab tulemused pildipilvena, Tastekid pakub soovitusi ka muusika ja raamatute osas, Nanocrowd palub täpsustada oma eelistust nn nanožanride kaupa (“thought-provoking intellectual journey“, “complex revelation struggles” jne), Clerkdog kommenteerib soovitatud filmide erinevusi varem laigitud filmist: less challenging, more unsettling, more feel-good jne.

Täitsa lahe, eriti kui lasta soovitada kõigil neljal ja siis valida kattuvused. Võtsin paar suvalist meelde tulnud filmi ja proovisin.

Niisiis, kui teile meeldis film “A Beautiful Mind”, siis on suurima sobivusega soovitused järgmised:
“Good Will Hunting”
“The Aviator”
“Cinderella Man”
“K-Pax”
“Pi”
“Rain Man”
“Shine”

Kui teile meeldis “Cold Souls”, siis pakutakse vaatamiseks:
“Being John Malkovich”
“Adaptation”
“Synecdoche, New York”
“Bedazzled”
“I Heart Huckabees”

Kui aga meeldis “Lost in Translation”, siis on pakkuda järgmiseks:
“Broken Flowers”
“Playing by Heart”
“Shopgirl”
“Sideways”
“The Station Agent”

Aga laenutada pole kõiki neid filme ikka kuskilt. Ja homme tuleb see pool tundi tõenäoliselt protsentidega tasa teha.

Juhuslik jutukatke

Posted in * by tavainimene on 15/02/2011

Vabamüürlased? Häh! On nad, mis nad on, EÜSi kõrval on nad poisikesed.

“Kirjad Inglile”

Posted in * by tavainimene on 13/02/2011

Käisin vaatasin “Kirjad Inglile” ära. Võtsin enne pikalt hoogu, nagu valmistudes hambaarstile minekuks. Minu hambaarst on nimelt vana kooliga ja tuimastust ei kasuta: “Kui ma ei saa aru, millal sul valus on, siis ma ei tea, kas ma teen õiget asja.” Noh, Keedus on ilmselt temaga koos lasteaias käinud või midagi.

Ega minu arvamus eelarvamusest palju ei erine. Mulle ei meeldi seda sorti filmid. Mu arust on see järjekordne kunstiline overkill. Mulle meeldib, kui erilist ja olulist sõnumit annavad edasi tavalised tegelased ja olukorrad, mitte üleskruvitud pentsikused. Elu kaduvuse kurbust võib leida tavalisest kesklinnakorterist, selleks ei ole vaja konstruida fantaasiaid stiilis “varvastega mängiv kätetu pianist ja baltisakslasest vivisektsionist sõlmivad mahajäetud uraanikaevanduses new-age abielu pidalitõbise kitsega ja reisivad varastatud dresiiniga läbi mandri, et näha viimast korda ookeani”. Nagu keegi tegelane kuskil romaanis seletas: kui näitleja hullumeelset mängides jampsib ja tuigub ringi, õled juustes, siis pole see üldse nii õudne kui meeldivate kommetega väike vanadaam, kes kummardub sinu poole ja küsib lahkelt: “Kas see on teie vaene lapsuke, kes on maetud sinna kamina taha?”

Aga ideeliselt? Noh, nagu ma ütlesin — Lääs on gangreenist haaratud jäse, mis tuleb organismi ellujäämise huvides amputeerida nii kiiresti kui võimalik. Süüdi on peamiselt naised, sest neile Looduse või Jumala poolt antud missioon on olla elu alalhoidjad ja edasi kandjad, et meestel oleks, mille nimel oma võitlusi võidelda. Aga kui naised mõtlevad juba abielludes lahutusele, muutuvad Sentadest Zendadeks, müüvad maa paksudele välismaalastele, ehitavad haigla ümber nudistide laagriks, loevad ennast raamatutest lolliks, asendavad mehed spermapankadega, muudavad kunsti palaganiks, suitsetavad ja joovad rasedana ning tagatipuks tükivad sõtta — mis on sellise ingliteta hooramaailma olemasolu õigustus?

Kui säärane deklaratsioon tekitab inimeses trotsliku soovi leida enda ümbert midagi head ja positiivset — girls in white dresses with blue satin sashes, snowflakes that stay on my nose and eyelashes — noh, loodame väga. Destruktiivset alternatiivi ma parem ei hakka  kirjeldama. (Halvad ideed ja halvad kemikaalid.)

Sirvisin eile maal just “Eesti mälu” sarjas ilmunud von Stackelbergi mälestusi. Tema oli ka üks mees, kes labast kodanlikku mammonateenimist väga põlastas ning otsis suurt ühiskasulist ideed, millele ennast pühendada. Pärast mitmeid ebaedukaid katseid leidis ta selle idee lõpuks natside juures. Need puhtad ja üllad ideeinimesed kipuvad pahatihti ümbrusele ohtlikud olema. Ergava kõrbepäikse all kasvanud Safia läheb hävituse teele samamoodi nagu niiskes põhjamaises mülkas vindujad.

Jah, vali milline tee tahad, tuli või vesi — lõpeb kõik ikka nutuga. Film algab Platoni lausega, et kui pole Üht, siis pole midagi. Ja lõpuks tuleb välja, et see Üks, mis meil on ühine — see ongi nutt. Alguses ja otsas, sünni ja surma juures.  Inimese nutt, kui inglitest on jäänud vaid illusioonid ja mälestused või kipsist figuurid, kes meid häirimatu naeratusega kuskilt lae alt seiravad.

Nagu tegelt ka

Posted in * by tavainimene on 10/02/2011

Kas tõesti ei ole võimalik telefoni sisse eesti-inglise-vene sõnastikku monteerida? Ma mõtlen tavalisse Nokiasse, mitte nutitelefoni. (Mulle ei meeldi, kui telefon, võtmehoidja või muu olmevidin on minust nutikam. Piisab sellest, et arvuti iga jumala päev oma intellektuaalset üleolekut demonstreerib, stiilis “eks sa käskinud ju ise aida ust mul valvata”.)

Hommikupoolik möödus nimelt püüdlustes vene keeles tööasju ajada. Käed valutavad õlast saadik. No ma ei tea, ei tea, kuidas on vene keeles maksustamishind, kasutusvaldus, vaideotsus ja maksekäsu kiirmenetlus. Tuleb tuhande sõnaga ümber jutustada — nagu mingi paganama Alias.

Muidu oli eile kultuurne päev. Käisin Vanemuises. [Kandev paus.] Ekskursioonil. Väga tore oli, uitasime läbi kõik kunstitootmiskombinaadi kostüümilaod ja butafooriatöökojad ning tegime pöördlavaga karussellisõitu. Minu raskekujulist teatrifoobiat see kõik kahjuks siiski ei leevendanud. Õhtul läksin hoopis ülikooli aulasse Rein Rannapi kontserdile. Igavesti tore klaveripopp, ainult aula toolid on kohutavalt ebamugavad ja kitsastes ridades ning ümberkaudu istujad hakkavad imelike nägudega kõõritama, kui hakkad muusikale kaasa ümisema, pead nõksutama ja jalaga tatsuma.

*

P.S. Ei andnud rahu.

maksustamishind — assessed value, taxable value — цена земельного обложения
kasutusvaldus — usufruct — землепользование, узуфрукт
vaideotsus — decision on challenge — решение по возражению
maksekäsu kiirmenetlus — expedited processing of payment order — ускоренное производство по платежному поручению

Sigade revolutsioon läheb Tartusse

Posted in * by tavainimene on 08/02/2011

Olen endiselt kahevahel, kas minna “Kirju Inglile” vaatama või mitte. Kardetavasti saab määravaks asjaolu, et kõik seansid algavad õhtul pärast kella üheksat, kui mul on juba öösärk seljas, rullid peas ja nägu sisse kreemitatud. Nii see rahvas kodumaisest kinost eemale peletatakse.

*

Samal ajal teises kohas. Käimas on filmitalgud, esitatud on hulk sünopsise-ideid, lõppemas on rahvahääletus. Mida siis rahvas näha tahaks?

1. Kaks poissi ja kolm tüdrukut lähevad pärast keskkooli lõppu vana minibussiga lustisõidule, filmi lõpuks võtab üks poiss julguse kokku ja annab tüdrukule musi. (36 häält)
2. Väike punt noorukeid sõidab läbi Eesti kontserdilt koju ja satub teel erinevatesse seiklustesse. (17 häält)
3. Kilplased ehitavad ajamasina ja reisivad alternatiivajalukku, aga kokkuvõttes selgub, et praegune aeg on ikka etem. (13 häält)
4. Inimesed on kaotanud mälu ning grupp ärksamaid tegelasi peab üles leidma lood ja legendid, mis mälu tagasi annaks. (12 häält)
5. Eestisse saabub vaatlejana tulnukas, aga tema sõiduriist ärandatakse ja vaene võõrplaneetlane peab üle elama koomilisi vintsutusi, enne kui koju tagasi pääseb. (7 häält)
6. Mälu kaotanud inimesed otsivad raamatut, mis legendide järgi peaks kõigile küsimustele vastuse andma, ja avastavad otsingute käigus iseennast. (5 häält)
7. Jaaniööl satub inimeste maailma Vanapagan oma kaaskonnaga, plaanis leida üles igavest õnne ja rikkust tõotav Vanemuise kannel. (5 häält)

Mhh. Võib-olla ikka peaks proovima kella üheksani ärkvel püsida.

Kuidas rääkida filmidest, mida te näinud pole

Posted in * by tavainimene on 04/02/2011

Kunagi lugesin mõtetevahetust Kivirähu lasteraamatu “Kaka ja kevad” üle. Päris mitu inimest teatas, et nad ei ole seda labasust lugenud ega kavatsegi, aga mõistavad otsustavalt hukka. Nüüd avastasin mina, et mul on filmist “Kirjad Inglile” ilma seda nägemata juba oma ettekujutus — mõne üksiku loetud uudise/kommentaari/arvustuse pinnalt.

Niisiis, see on film Õhtumaa allakäigust ja vältimatust lõpust. Loomuvastaste mõtete ja eluviisidega on harmoonia rikutud, kaos tungib sisse üha kärisevatest pragudest, labasus võimutseb, kummardatakse kuldvasikat. Naised on juuksed lühikeseks lõiganud ning püksid meeste jalast omale kiskunud, malbest madonnast on saanud häbitu hoor. Mehed kügelevad püksatult — järgmiseks minnakse nende munade kallale.

Rüvedale kõdunemisele võib piiri panna ainult Hommikumaa puhastav päike. Siin veel peituvad naised nende soole ette nähtud siivsusega müüride ja looride taha, kust ainult hetkeks võib vilksatada nõiduslik pilk või nõtke pahkluu. Siin on mehed veel tõelised mehed ja siit peab varem või hiljem tulema kohtumõistja Paabeli üle, kust on kadunud Ingel.

Nojah. Hirmus lugu. Ei tea, kas mul on üldse enam mõtet kinno minna? Kuidas küll oleks võimalik idiootlike eelarvamuste tekkimist ära hoida? Kuidas on võimalik “mitte mõelda elevandile”?