tavainimene

“Surnuaiavahi tütar” ehk tagasipöördumine vaeste-patuste alevisse

Posted in * by tavainimene on 24/02/2011

Kakskümmend aastat tagasi olid kolhoosid, karjalaudad ja töökojad. Viina visati iga nurga taga ja puhtaid riideid polnud selga vaja panna. Siis kadusid kolhoosid ära, aga inimesed jäid.

Kaido on surnuaiavaht ja juhutööde mees, kes vabal hetkel putitab autot, millega romurallile minna. Tal on naine tähendusrikka nimega Maria Rist, neiuna Ivanova. Maria on linnast pärit ja kogunisti keskkooli läbi käinud. Maal on temast saanud kõva piduinimene, otse üteldes — joodik. Neil on tütar Lucia, omapäi kasvav metslapsuke, kelle lahutamatu kaaslane on Downi sündroomiga Jacinta ehk Jats.

Kahetsusväärses usutavuses rullub lahti tänapäeva Eesti külaelu tumedam pool — joomine, töötus, lootusetus, SMS-laenud ja tuleõnnetused. Sotsiaaltöötajad ja kooliõpetajad on otsekui teisest dimensioonist pärit tulnukad või võõrvõimu esindajad, keda võimalusel välditakse ja umbusklikult altkulmu kõõritatakse. Dialoog kahe Eesti vahel tundub mõttetu: “Te teete ju nagunii seda, mida teie otsustate.” Aga mida on teha ühel lastekaitseametnikul, kui kogu küla joob?

Üsna kõvasti koputab see film isade südametunnistusele. Pealkiri nimetab ju ka isa ja tütart. Isad on muidu tublid töö- ja tehnikamehed, aga koolitükkide tegemisel neist abi ei ole. Kool on “rohkem naiste asi”. Isa läheb hoopis ära Soome tööle ja saadab raha, et lapsele saaks jalgratta osta. Raha ja jalgratas (nagu ka auto all nokitsemine või haudade kaevamine) — need on meeste asjad, selged ja sirged, ei vaja asjaajamist, õiendamist ega sõnadetegemist. Aga lapsel on vaja isa, mitte raha. Täitsa tavaline vajadus, mitte mingi erivajadus.

Jah, on inimesi, kes oskavad elada õiget ja viisipärast elu kuitahes rasketes ja ebaõiglastes oludes. Ja on neid, kes lähevad hukka kõige armu ja hoole kiuste. Ja vist enamus on neid, kes lähevad oma ümbruse nägu — ainult et ümbrus koosneb ju niisamasugustest jäljendajatest. Siis on vaja ingleid, kes aeg-ajalt mängu sekkuksid ja helgemat eeskuju näitaksid. Aga kas neist piisab?

Küsimusi tõstatav ja vastuste suhtes otsad lahti jättev mõtlik film, mille vorm jääb sisu suhtes diskreetselt tagaplaanile. Ainus detail, mis minu meelest helistikust välja läks, oli ingli silmad. Näitlejad tegid tubli töö, lapsnäitlejad eriti tubli töö. Väike Jats oli lihtsalt… omaette klass. Lucia osatäitja tuletas mulle väga meelde Tehilla Bladi filmis “Svinalängorna”. Tegelikult moodustavadki need kaks filmi omapärase diloogia või dialoogi. Soomlased ja Rootsi ning eestlased ja Soome. Soovitan väga mõlemat filmi vaadata. Ja võtke suurem pakk taskurätte kaasa.

3 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. kaaren said, on 24/02/2011 at 23:59

    Ei võta, ja vilmi ka ei vaata. Ma sain lapsena vist liiga palju tappa ja nälgida-kylmetada. Parem elada magusates unelmates ja luua endale inglisilmadega kuldpuuri.

  2. tavainimene said, on 25/02/2011 at 06:12

    Igati arusaadav.

  3. sol said, on 02/03/2011 at 12:03

    Sedasama filmi saab ju vaadata iga päev enda ümber ja täitsa tasuta. Kuigi, kunstipärasesse vormi panduna maitseks ilmselt teistmoodi.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: