tavainimene

Siinsamas ja just praegu

Posted in * by tavainimene on 08/01/2011

Ühe Nodsu blogipostituse kommentaarides hargnes mõttevahetus kohalolu/teadveloleku/keskendatuse teemal. Väga huvitav oli, aga mina ei saanudki täpselt aru, miks seda kohalolu nii tähtsaks ja ihaldusväärseks peetakse. Mispoolest ma olen siis vaimne ja valgustunud, kui ma kartulit koorides olen kogu oma olemusega pühendunud sellele kartulile, selle asemel, et ümiseda mõttes mingit viisikest või panna kokku järgmise nädalavahetuse puhkuseplaane?

Mulle tundub, et meeldivate ja haaravate tegevuste puhul tuleb kohalolu iseenesest. No ja näiteks kirurg peaks olema oma tegevusele täiesti keskendunud, selge see. Võib-olla ka majoneesi kloppiv meisterkokk. Aga paljudel muudel juhtudel — miks peaks oma sisemist lobamokka vaigistama? Kui ma pean paari talvekuu jooksul korra nädalas lund rookima, siis võib ju olla täitsa tore keskendada oma teadvus igale liigutusele ning igale aistingule, aga kui ma oleksin ametilt tänavapühkija, siis oleks küll tore mõelda luuda liigutades vahelduseks millelegi muule.

Ma aiman siin ette vastuväidet. Et just see tänavapühkija, kes paneb kogu oma olemuse, oma teadlikkuse ja teadvuse sellesse pühkimisse ning on iga oma rakuga igal hetkel pühkimises kohal, on tulemuslikum ja õnnelikum tänavapühkija kui see, kelle füüsiline keha vehib luuaga, aga vaim kargab näljase kirbuna jumal teab kus ringi. Mnjah, aga miskipärast mul on seda raske uskuda. Siit kulgevad mitmed ebameeldivalt libedad kallakud selliste väideteni nagu “õndsad on vaimust vaesed”, “tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus”, “kiida lolli, siis loll teeb”, “mis maksab oopium rahvale?” jts.

Mul on teisalt ka tunne, et sellel mõtete pooljuhitamatul ringiaskeldamisel, n-ö ärkvel olles unenägemisel võib olla oma funktsioon. Et see on näiteks režiim, kus aju proovib läbi igasuguseid erinevaid (ka jaburaid) variante, mis on tegelikult intuitsiooni, inspiratsiooni ja üldse loomingulisuse allikaks. Kas selle välja lülitamine ikka on hea mõte?

Võib-olla on tõsi, et üha suurem osa inimestest kannatab ülemõtlemise käes — muretsemine selle pärast, mis on olnud ja mis veel võib tulla. Mustreid otsima ja sõjakavalusi punuma evolveerunud aju läheb ülekoormuse käes kärssama. Nojah, sellisel juhul teatud teraapiana miks mitte — pesta oma kohvitassi nii, nagu poleks maailmas olemas mitte midagi peale selle tassi. Aga pidada seda mingiks vaimsuse ideaaliks? Pealegi, mis ülemõtlemisse puutub, siis väga tihti näivad loodusvaatlused viitavat otse vastupidisele. Nii et mine võta kinni.

59 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. e. said, on 08/01/2011 at 10:57

    mind jälle huvitab, kust, kuradi päralt, loetakse pidevalt välja, et seda PEAB tegema (või siis õigemini – “olema”). näidake mulle ka seda kohta, kus see kirjas on. palun.

  2. tavainimene said, on 08/01/2011 at 14:28

    Ega ühtki kirjakohta tõesti viidata ei oska. Aga ma olen kuulnud mitut inimest imetlevalt rääkimast “siin ja praegu kohalolemise jõust” kui väga kõrgeväärtuslikust eesmärgist või saavutusest.

  3. tavainimene said, on 08/01/2011 at 14:32

    Eckhart Tolle näib olevat üks populaarne allikas.

  4. sol said, on 09/01/2011 at 02:16

    Võibolla ei saa E. Tolle jm. eneseabiraamatutest välja lugeda, et seda Peab tegema. Aga kindlasti saab välja lugeda ülimalt tungivat soovitust seda teha ja pühalikku lubadust, et kohalolek lahendab kõik mu probleemid, tõstab oluliselt elukvaliteeti ning viib mu personaalse arengu kõrgemale tasemele. (Mistahes eneseabiraamatu eelduseks on, et kui inimene juba sedasorti kirjandust loeb, siis peab tal lahendust vajavaid probleeme olema).
    Ma usun, et paljud inimesed vajavadki abi mõnel oma eluperioodil ja kui see hetkele keskendatus ja pidev virgelolek kedagi oluliselt aitab, siis on kõik hästi. Aga kui ei aita, tundub isegi koomiline ja mõttetu, siis järelikult oled terve inimene ja ei vaja abi. Või vajad, aga teistsugust.
    Mitmed mu sõbrad on rääkinud oma ülikoomilistest kogemustest E. Tolle praktilisse ellu viimisega. Ja mõni on rääkinud, kuidas see päästis tema elu.

    Ma ei oska seda seletada, aga olles läbi lugenud hunnikute viisi kõige erinevamaid raamatuid vaimsetest praktikatest, õpetustest ja eneseabist, tundub mulle, et nad kõik räägivad tegelikult üht ja sama ja et eneseabi mõju põhineb mingil ühel kindlal faktoril.
    Ma ei oska seletada, mis see on.

  5. Bianka said, on 09/01/2011 at 12:09

    Lugesin samuti notsu ja e. arutlusi sellel teemal ja mind jäi kummitama sama mõte kui tavainimest. Et kas see “kohalolek” on ikka nii hea asi ja parnadab kõike. Asjaolu, kas selle jutu käigus öeldi või mitte, et keegi teine PEAB selle teooria järgi tegutsema, on siinjuures kõrvaline. Igaüks valib ju nagunii ise, mida teha või uskuda. Samas tundub mulle, et kui ühest asjast nii pikalt räägitakse , siis peab see kuidagi tähtis olema arutlejate filosoofia või mõttemaailma seisukohast.

    Mul on alati olnud huvitav jälgida selliseid mõtteavaldusi vaimsetest praktikatest ja olen neist ka ühtteist mõtlemapanevat enda jaoks leidnud. Seekordne arutelu muutus aga minu jaoks nö. “asjaks iseeneses”. Mille puhul langeti ülemõtlemisse. Mis omakorda ongi minu meelest enamuse vaimsete teooriate ellurakendamise suurim oht. Seesama liigne mõtlemine ja analüüsimine ei lase vaistul vabalt otsustada. Ja see muudab igasugused muidu head või kasulikud teooriad mõttetuks, kui sa neid pimesi järgid. Nii ka selle kohalolekuga. Olulistes asjades peaks seda tõesti püüdma rakendada, aga kui ei õnnestu, siis võib viga olla hoopis kusagil mujal. Näiteks seksi puhul. Kui naine mõtleb samal ajal lae ülevärvimise peale, siis ma hästi ei usu, et range enesesisendus ja vaimsed harjutused seda asja märkimisväärselt parandavad. Ehk on tegu vale partneri või suhetes aset leidvate üksteisest möödaelamisitega. Ja nende ebakõlade parandamiseks on hoopis muud vaja ette võtta.

  6. e. said, on 09/01/2011 at 15:20

    disclaimer: ma nüüd ütlen ära, et ma pole EI valgustunu, meditatsiooniõpetaja ega isegi mitte vaimne teoretiseerija ja ma faktiliselt tean, et väga paljud kõrgelttunnustatud vaimlejad pole minuga ühel meelel ka, aga.

    järgneb romaan.

    siin räägitakse millestki muust.

    “kohalolu” kujutatakse tihti kuidagi… teistmoodi ette. ma notsu juures üritasin ka öelda, et see EI ole midagi erilist ega kõrgelennulist EGA mingi saavutus, vaid et miski, mida kõik on kindlasti kogenud korduvalt. see on, vastupidi, väga loomulik ja pingevaba seisund.

    need näited, mis ma notsu juures tõin. väga hea fotograafi pildistamine, aastakümneid kapten olnud mehe laeva roolimine… või siis mu läbi aegade lemmikpartner oli seksi ajal “kohal”. uskuge mind, keegi neist ei ajanud vaimust vaesena õndsalt suunurgast ilamullikesi välja. kõik nad isegi ajasid juttu oma “kohaloleku” ajal, s.t tegelesid mh ka mõtlemisega. ja mu lemmikpartner tegeles lausa, oh õudu, emotsioonidega.

    või siis… kui keegi on luust ja lihast buda munki nt näinud, siis – kas nad paistavad teile väga vaimust vaesete või lollidena?

    (üks oluline point on, et nt joogas lüüakse TAIP (seosteloomine, eristamine, inspiratsioon ja intuitsioon) elu lihtsustamises ja süsteemi mõttes lahku MÕTLEMISEST. ning TAIP ei kao kuhugi. aga see mh tagab ka, et sa ei lase endale liiga teha)

    v-o üks häda “kohaloluga” on, et seda kirjeldatakse tihti mõtete- ja tunneteVABA seisundina, mistõttu enamasti saadakse aru, et peas on täielik vaikus. aga see ei ole päris nii. v-o oleks targem öelda “ERALDIolev seisund”, sest kinesteetiliselt see nii tundubki. mõtted oleks nagu mu ÜMBER. nad on olemas, ma lihtsalt pean tegema konkreetse ja teadliku sammu, et neid kasutada.

    igal elusal inimesel on igal hetkel mõtted ja emotsioonid, neist VABANEDA… ma ei usu, et on võimalik, aga kui ka on, siis mu arvates oleks see täielik lollus. kõik oskused, mis meil on, on kasutamiseks, k.a. mõtlemine ja tunded.

    nt see spordikommentaator – teda natuke aega jälgid, siis (kui sa selline tavaline inimene oled) suurema osa ajast käib ta tegelikult tühja, ajab puhast möla, mis kuidagi asjasse ei puutu.

    teadvel olles suudad sa mh oma mõtteid juhtida. efektiivsus suureneb oluliselt.

    samas – mulle nt meeldib vahel spordikommentaatorit just meelega sellisena hoida, endal tark tunne ning seltskond on ka segasem (mu Õpetajagi ütles kunagi, et e.-l pole tglt teadvelolemisega probleeme, ta lihtsalt kardab üksindust).

    teadvelolek taandubki sisuliselt ainult sellele, et ma tean, mida ma teen. ja ma teen seda efektiivselt, pingevabalt, rõõmsalt, taibuga.

    nagu ütlesin, siis KÕIK oskavad seda. HARJUTAMISE point on lihtsalt selle seisundi tahtlik tekitamine.

    … ja v-o tuleks ka kõigil neil teoretseerivatel vaimlejatel, kes asja kogeda tahavad, esimest korda elus asi tahtlikult välja, kui nad teemat Suure Saavutuse asemel loomulikumalt võtaks. samm pole mitte EDASI, vaid TAGASI. mitte millegi uue õppimine, vaid meelde tuletamine, kuidas asi käis, sest KÕIK oskavad seda.

    aga ei pea.
    mõni on seda ilma igasuguse vaimsuseta kogu aeg.
    mõni teine ei ole, aga ei tunne ka iial vajadust.
    nph ja mõnele lihtsalt võib olla kasulik.

  7. e. said, on 09/01/2011 at 15:21

    ps pingutamine ning range enesesisendus jne töötavad asjale vastu.

  8. e. said, on 09/01/2011 at 15:30

    (kahju, et siin teksti toimetada ei saa)

    ja vastu töötab seepärast, et pingutades ei saa põhimõtteliselt olla loomulik :)
    tobe ju :)

  9. tavainimene said, on 10/01/2011 at 10:39

    Ahah. Kas siin natuke see probleem ei teki, et guru-bisnes müüb sulle esmalt probleemi ja siis hakkab müüma sellele lahendust?

  10. e. said, on 10/01/2011 at 12:04

    täpsemalt?

  11. tavainimene said, on 10/01/2011 at 13:20

    Noh, et inimene toimetaks rahumeeli õndsas teadmatuses, kui Eckhart Tolle talle ei ütleks, et tegelikult elab ta ainult poolest saadik vms.

    • e. said, on 16/01/2011 at 13:50

      ma küll ei tea, mida tolle väidab (sest ma pole ta asju lugenud), aga niipalju, kui ma neid “mindfulness”-õpetajaid tean, nad ei väida sugugi, et iga mitte-esoteeriline inimene elab vaid poolest saati vms.
      vastupidi nagu… ?

      ja ka mina isiklikult (kes ma küll ka tolle pole) olen rõhutanud nii notsu juures, enda juures (vastuseks sinu kommentaarile) kui ka siinsamas, et väga paljud, kes pole iial vaimsusest kuulnud, ONGI JUBA 100% elavad ja kohal?

      ma saan aru, et ma kipun romaane kirjutama ja seega on keeruline mu pointi leida, aga nagu…?

  12. kaarnake said, on 10/01/2011 at 22:45

    Mähh.
    Selline guru elab ise poolest saadik, pooletoobiselt:D
    Kui ma samaaegselt, igapäevase tegevusena harjununa sedamoodu, suudan hooldada oma taimekollektsiooni, valvata keevat putru ja töötavat arvutit ning pesumasinat, õpetada lastele elu ja koolitöid, kytta ning kontorit pidada, siis kes meist elab poolt elu?
    Kas pole palju häirivam ning piinlikkusttekitavam jõllitada YHE asja kallal vaevalt veerandikuga oma jõust ja energiast ning tunda ärevust asjatult molutatud aja pärast, samas kui muud tööd kuhjuvad?
    Ei, ilmselt me oleme erinevatest koolkondadest. Keskendumine võib olla erinevat laadi, samuti ka tähelepanu jagamine. Keegi ei saa sellises elulises asjas olla täiuslik autoriteet, kuna inimpsyyhika on isikuti vägagi varieeruv.

    • e. said, on 16/01/2011 at 13:53

      1) “kohal” saad sa olla ka mitut asja korraga tehes. alustuseks lihtsalt räägitakse ühe-asja-korraga-tegemisest, et inime saaks poindile pihta.
      2) kui YHE asja sisse panna 100% oma jõust, siis läheb see vastavalt kiiremini kui siis, kui 25% YHE asjaga tegeled.

  13. nodsu said, on 11/01/2011 at 04:44

    ma ei saa tglt üldse aru, kuskohalt Eckhart Tolle mängu tuleb (ja kesse Tolle üldse niisugune on? päris ei saa öelda, et esimest korda kuulen, mingi raamatuselg on selle nimega kuski ette vbla jäänud, aga lugenud küll ei ole).

    Kui naine mõtleb samal ajal lae ülevärvimise peale, siis ma hästi ei usu, et range enesesisendus ja vaimsed harjutused seda asja märkimisväärselt parandavad. Ehk on tegu vale partneri või suhetes aset leidvate üksteisest möödaelamisitega. no just – küsimus ei ole ranges enesesisenduses, küsimus on selle näite puhul selles, et milleks üldse seksida, kui tegelikult õieti ei seksigi (kui just keegi püstolit suhu ei topi ja vägisi ei sunni), äkki värviks parem lage.

    Mis Kaarna kirjeldatud multitaskingusse puutub, siis see võib iseenesest olla just see tore koht, kus tüütu kommentaatori möla minu peas lakkab. Mul on hea mäluga inimesena kohati see probleem, et mõni tegemist vajav ülesanne ei suuda lühimälu ära kasutada ja ei suuda just ülesande lihtsuse pärast enam keskenduda, siis on kasulik olnud mingi täiendav ülesanne juurde võtta. Raske tantsu harjutamisega on tegelikult sama lugu: ma pean korraga jälgima muusika rütmi, pidama meeles sammude järjekorda, koordineerima käsi ja jalgu, suhtlema partneriga (kui on) ja/või publikuga ning vaatama, et asi moodustaks stiililiselt mõtteka terviku.

    ning jah, ma meenutan, et mul on teema just sellega, et saaks kommentaatorit (või seesmist publikut) vajaduse korral välja lülitada, mitte et nad peaks igaveseks ära killima. Aga kui nad juba kontrollimatult mölisevad ja mind tomatitega loobivad, läheb jamaks ära. Eriti see seesmine publik.

  14. nodsu said, on 11/01/2011 at 04:48

    mul jääb muidugi vaid üle õnne soovida inimestele, kes ei ole kunagi vaevelnud selle kurjavaimu seesmise publiku kriitilise pilgu all, mida võiks kirjeldada enam-vähem tundena “kõik vahivad mind, appi, ma ei julge üle Raekoja platsi minna”. Nooremana oli tõsine katsumus astuda avaramasse avalikku kohta, eriti kui seal oli valge. Umbes nii, et kohe järgmine hetk visatakse mind sealt avaliku korra rikkumise eest välja, sest mul on põse peal vistrik. ja ma ausalt ei saa aru, et sellises agorafoobias oleks midagi küpset ja arenenut, pigem nagu psüühilise häire moodi oleks, ja vaevalt see mind ka toredamaks ja meeldivalt suhtlevamaks inimeseks tegi, katsu sa suhelda kellegagi, kes mõtleb kogu aeg oma vistrikust.

  15. tavainimene said, on 11/01/2011 at 07:01

    Jaa, see teema on tuttav. Ma siiski arvan, et meeldivam on suhelda inimesega, kellel see sisemine kriitik olemas on, kui mõnega, kellel see puudub või on asendatud klakööriga. Eks me noorest peast mõtleme ikka väga palju oma vistrikest. Aga siis, kui hakkad oma vistrikumuret endale reflekteerima, siis läheb ju kergemaks? Sisemisele kommentaatorile asub lisaks kommentaatorikriitik… :)

  16. kaarnake said, on 11/01/2011 at 14:25

    Sisekõne on osa inimese isixusest. Hea on neil sisekõnelejatel mitte lällata lasta, vaid midagi asjalikku teha anda. Halvimal juhul hakkavad nemad sind valitsema, tekib skisofreenia.
    teatavasti elavad tervema mõistusega kõrgema vanuseni inimesed, kes on harjunud pidevalt õppima jne. Vaevalt see, kes oma elus vaid “yhe asja sees” elab, kogu hingest ja kõik meeled noh, kohvetassile või luuale pyhendab, suudabki endalt enamat nõuda ja mõistust erguna hoida, kui vaja keskenduda supikausile või pissipotile ning nende vahelise rytmi hoidmisele.

  17. Bianka said, on 11/01/2011 at 14:26

    Nii nagu seksi, nii on ka tassipesemisega, et saaks kaelast ära. Tassi võiks ju samamoodi pesemata jätta, kui mõtted mujal või kui seda teha ei taha ;)

  18. notsu said, on 11/01/2011 at 16:58

    Tassi ju võibki pesemata jätta. Ma olen ühest ja samast teetassist nädal aega järjest joonud. Kohvitassiga niiviisi ei saa, aga sel juhul annab kohviisu juba ise piisava motivatsiooni ja huvi asja vastu.

    Ja ma ei saa küll aru, miks peaks seksima, et “kaelast ära saada”. Ei pea ju seksima, kui ei taha. Ma ei tea, kas see on mingi uuemat sorti naisteajakirjade à la Cosmopolitan mõju, et kui sa ei seksi, siis oled patune?

  19. notsu said, on 11/01/2011 at 17:03

    Kaaren (Hea on neil sisekõnelejatel mitte lällata lasta, vaid midagi asjalikku teha anda. Halvimal juhul hakkavad nemad sind valitsema) – aga seda ma ju räägivadki.

    Mis puutub seesmisse klakööri, siis ma ei näe seal seesmise kriitikuga põhimõttelist vahet. Ikkagi tähendab see ju seda, et näiteks kellegagi vesteldes inimene ei kuula oma kaasrääkijat, vaid mõtleb kogu aeg selle peale, mismoodi klaköör plaksutab või kriitik arvustab. Ma olen olnud kohutavalt hädas, suheldes inimestega, kes ei pane absoluutselt tähele, mida ma ütlen (või mis nägusid ma sinna juurde teen), sest nad on juba endale ehitanud mingi mänguinimese, seesmise vestluspartneri – “tüüpilise naise”, “tüüpilise üliõpilase”, “tüüpilise filoloogi”, kellega nad vaidlevad ja iseennast selle oma peas toimuva vaidluse eest kiidavad või karistavad, sõltuvalt tulemusest. Jälle – kas ma olen ainus, kes on sellise asjaga hädas olnud, et mu vestluskaaslane lihtsalt ei pane tähele, mida ma räägin?

    Natuke tajun ma seda muide ka praegu – ma olen mitu korda nii enda pool kui ka siin maininud, et kasulik oleks seesmist kommentaatorit kontrollida, tahan, keskendun asjale, mis ma teen, tahan, keskendun seesmisele kommentaatorile, aga kaasvestlejad reageerivad ikka nii, nagu ma tahaksin seesmise kommentaatori üldse ära keelata. Juhin siis veel kord tähelepanu sellele, et mina ei ürita midagi ära keelata, arvatavasti üritab seda mingi õlgmees, kes siin vestluses aga ei osale.

    Ma olen ausalt öeldes veendunud, et kui mõni tõsine vaimne puue välja arvata, siis reflekteerivad absoluutselt kõik inimesed, ainult et nt jõmmid ei pane seda ise tähele, istuvad omas pilves ilma seda ise teadmata. Nii et seda, et hetkeolukorrast või iseendast kunagi ei eemaldutaks, ei juhtu normaalse inimesega nagunii. Järelikult on kasulik õppida seda juhtima ja välja lülitama. Milleks on mõistagi vaja just nimelt seda kommentaatorikriitikut, keda tavainimene mainis, või toimetajat, kes vahel mikrofonil lihtsalt juhtme tagant ära võtaks.

    Võimalik muidugi, et ma hindan inimesi jälle endast lähtuvalt. Ma ise olen nii tugevalt verbaalse mõtlemise ja intellektuaalsuse poole kreenis, et sageli kaob mul riistvara justkui üldse tagant ära, mis on lõppenud põiekrampide või veresuhkru langusest tingitud uimasusega. Samuti nõuab mult oluliselt suuremat pingutust enda jälgimise lõpetamine (ei soodusta sundimatut käitumist, ausalt) kui enda jälgimine. Ma olen viimasel ajal mitu korda mõelnud, et ei tea, miks need kehavälised kogemused nii hinnatud ja diibid on, vaat kehasisesed kogemused, see on juba midagi.

  20. notsu said, on 11/01/2011 at 17:10

    teatavasti elavad tervema mõistusega kõrgema vanuseni inimesed, kes on harjunud pidevalt õppima – selle peale meenus mulle üks asi omaenda tantsuõpetamiskogemusest. Kuni õpilane tegeleb pidevalt enese kritiseerimisega ja mõtleb paaniliselt, et ei tohi naeruväärne olla, tuleb tal paradoksaalselt kõik palju kohmakamalt välja. Kui ta suudab selle kriitika vahepeal välja lülitada ja lihtsalt teha mida öeldakse või lihtsalt jäljendada, mis ma ees teen (see, kas kergem on reageerida ütlemisele või ettenäitamisele, sõltub juba õpilase tüübist), õpib ta palju rutem ja jälle, paradoksaalselt näeb asi siis ka parem välja, vähem kramplik jne.

    Väheke sama teema, nagu see, et ülikoolis õpivad paremini need, keda asi huvitab, mitte need, kes tulid sinna kõrgharidust saama.

  21. tavainimene said, on 11/01/2011 at 18:33

    Kui nüüd see tantsunäide viia kokku algse küsimusega, siis:
    a) saan teadlikuks sellest, et (liigne) kriitiline teadlikkus ei ole kasuks;
    b) lülitan välja nii selle kriitilise sekundaarse teadlikkuse kui tertsiaarse teadlikkuse temast;
    c) teen ainult seda, mida teen, ning nii kommentaator kui kriitik hoiavad moka maas kuni eesriie langeb?

    Uuh… Minul õnnestus päris mitu aastat tantsutrennis käia nii, et ma möönsin, et peeglist avanev vaatepilt on mistahes objektiivsete kriteeriumide järgi naeruväärne, aga ma võingi asja huumoriga võtta — ma tantsin ju lõbu pärast ja oma raha eest, mitte pole valitud esindama Maa tsivilisatsiooni kosmilisel kunstiülevaatusel vms. Eks kutselistel ja kunstitaotlusega esinejatel on muidugi keerulisem.

    • notsu said, on 12/01/2011 at 16:30

      See paneb mind mõtlema, et vahest algajatel olekski parem ilma peeglita harjutada, et põdemiseoht väiksem oleks. Õnneks seal, kus ma trenni teen, ei olegi peegleid.

  22. notsu said, on 11/01/2011 at 20:00

    Umbes jah, kusjuures enamasti juhtub, et kui kommentaator ja kriitik on tantsimise enda ajal välja lülitatud, siis tuleb sedavõrd palju paremini välja, et kui pärast nt videost vaadata, on sellel sisemisel kriitikulgi uhke vaadata. Piisavalt keerulise tantsu puhul ei ole ju operatiivmälu raisata, nii kui mingi kriitiku värk peale tuleb, jääb mingi sisuline asi tähelepanu alt välja.

  23. kaarnake said, on 12/01/2011 at 13:47

    kogu elu usinasti õppinud inimene teeb seda seepärast, et ta naudib protsessi.
    kramplikud tuupijad lõpetavad ysna varakult sisemiste konfliktidega, kes suudax aastakymneid endale midagi vastumeelset peale sundida?
    ning need, kes elu vastu huvi tunnevad, suudavad seda teha ka siis, kui keha enam hästi järgi ei tule. tuupur viskab rõõmuga lusika laua alla ja keskendub mõnule mittemillegitegemisest.
    on nähtud selliseid, on nähtud milliseid.
    liiga tugev sisemine kriitik, pidev krampis olek ja oi-mis-mina-põdemine viitab ilmselt psyhhiaatrilistele probleemidele. ma mäletan oma 15-20 aasta tagusest depressiivikuajast, et siis ma polnud võimeline adekvaatselt suhtlema, vaid ajasin mingit omaenda peegeldust taga, teine inimene jäi mingi barjääri taha. praegu oskan endas selliseid filtreid ära tunda ja maha keerata, kui vaja. see on ylimõnus vaba tunne, kui sul keegi pidevalt kuklas ei moraliseeri:D

  24. sol said, on 12/01/2011 at 16:10

    Kõik need vaimsed praktikad, targad teooriad ja eneseabid on tänapäeva maailmas suur ja väga kasumlik äri. Äri, milles teenitakse raha inimeste kergeusklikkuse või õnnetuse arvelt.
    Ma olen lugenud nii E. Tollet kui ka Nekrassovit,kes oli vahepeal väga pop vene psühholoog ja muidugi Oshot ja igasuguseid rännakuteooriaid jne.
    Kui E. siin väga kenasti ütles, et enamik inimesi elabki teadvel olles, pidevas kohalolekus ja ei vaja mingit sellekohast abi või harjutamist, siis vastavates raamatutes kirjeldatakse nii sissejuhatuses kui sisus apokalüptilise ja hirmutava süngusega, millises vaimupimeduses piinleb suurem osa inimkonnast.
    Miks ma peaksin uskum, et Lääne inimene on kohaloleku jõu unustanud (Tolle), ei oska armastada ja elab pidevas hirmus (Osho) või pole kontaktis oma eeterkehaga (Nekrassov)?
    Süsteem on tõesti selles, et kõigepealt hirmutab Guru lugeja ära ja seejärel teeb talle osavalt selgeks, et ainult Guru õpetused võivad teda päästa.

    Ka ristiusk, eriti äärmuslikud sektid, aga ka muud religioonid töötavad samal piitsa-prääniku põhimõttel : olemasolevat kujutatakse võimalikult hirmsana ja Õpetuse järgimise eest lubatakse preemiaid, kingitusi ja tasusid.

  25. sol said, on 12/01/2011 at 16:20

    Kahtlemata võib eneseabist ja vaimsetest praktikatest ka väga palju kasu olla ja enamiku inimeste elus tuleb ette suuremaid ning väiksemaid kriise, kus abi on lausa hädavajalik.
    Aga ilmselt pole siis vahet, milline tee valitakse. Võib hakata baptistiks ning käia igal pühapäeval kirikus või lugeda Tollet või tegeleda tantristliku seksiga. Toimeaine, mis mõjub, on sama.

  26. notsu said, on 12/01/2011 at 16:35

    Muide, ma ei ole Nekrassoveid, Tollesid ja keda-iganes-veel lugenud, vaatasin poes korra sisse, igav tundus.

    Aga ma kahtlen, kas inimestele oleks võimalik eneseabi hunnikute kaupa maha müüa, kui need inimesed ise ei oleks juba enne hakanud mõtlema, et midagi oleks nagu jama, paha olla vms. Kas rahulolevat ja õnnelikku inimest saab lambist veenda, et tal “ei ole kontakti eeterkehaga”?

  27. notsu said, on 12/01/2011 at 16:38

    aa, ma täpsustaks, vaatasin e. kommentaari üle: ta ei öelnud, et enamik inimesti elaks pidevas kohalolekus vms, ta ütles, et mõni elab; ja et kõik või enamik on seda vahetevahel. St asi pole külll midagi esoteerilist või kujuteldamatut, täiesti argielust tuttav värk, aga see ei tähenda, et alati välja kukuks, kui vaja oleks.

  28. sol said, on 12/01/2011 at 23:32

    Igal inimesel tuleb elus ette hetki, kus ta tunneb, et midagi on jamasti, paha olla, jne. See võib olla loomulik elumuutus, nt. puberteet või keskeakriis või siis mingi õnnetus enda või lähedasega. Tavaliselt sellistel hetkedel pöördutakse religiooni, psühholiigia, esoteerika vms. poole, hakatakse otsima vastuseid ja lahendusi.
    Ühelt poolt on hea, kui inimene leiab abi, aga samas on ebaeetiline sellises olukorras oleva inimesega manipuleerida, süütundeid tekitada ja muidugi müüa-müüa-müüa. Osho, Tolle, Nekrassov on lihtsalt tuntumad brändid ja kogu see esoteeriline eneseabindus on terve majandusharu.

  29. sol said, on 13/01/2011 at 00:02

    Minu jaoks ei ole tegelikult tähtis, kas enamik inimesi on kohalolekus vahetevahel või natuke sagedamini.
    Lihtsalt peale kõiki neid populaarsetest õpetustest tulvavat hirmutamist, kriitikat ja lugemisel tekkinud süütundeid on väga kergendav mõelda, et tegelikult on meie eeterkehadega kõik korras. Et me saame tingimusteta armastamise ja andestamisega ka enamvähem hakkama. Ja kui ei saa, siis pole ka veel katki midagi. Ning et me kõik oleme kohal, teadvel ja virgel ilma et me peaks samal ajal käesolevas tegevuses ERITI head olema.

    • e. said, on 16/01/2011 at 14:13

      misasi see eeterkeha on?

  30. notsu said, on 13/01/2011 at 02:08

    Nojah, aga jutt sai siiski alguse justkui minu blogile esitatud küsimusest, mis selles kohalolekus ikka nii head on. Ja minu blogis polnud ühtegi kuuma eneseabibrändi isegi mitte mainitud, lihtsal põhjusel, et ma ei tea neist ühestki mitte midagi. Huvitav värk, tundub, et virge-/teadvel-/kohalolekut kiidaks heaks nagu peamiselt mina, kes ma pole eneseabikirjandusega peaaegu kokkugi puutunud, ja siis tunneb ennast sellest ohustatu või häirituna just terve hulk inimesi, kes mingil põhjusel neid raamatuid ikkagi lugenud on.

    Ma kujutan ette, et mõni selline raamat võib väga hirmus olla (Serial K toodud raamatututvustused olidki üsna ehmatavad), aga kahju, et selle hirmsuse vastu sõdides saan jalaga ka mina.

  31. notsu said, on 13/01/2011 at 02:13

    selles mõttes, et kui ma olen üsna pikalt ja üsna selgelt väljendanud, mis asi see on, mida ma taga ajan, on kaunis solvav, kui see võrdustatakse “supikausile või pissipotile” keskendumisega või millegagi, mis kuulub vaimust vaestele.

    • notsu said, on 13/01/2011 at 02:19

      … ja kui ma olen maininud mitut haiget käitumismalli, mis on kas endal või tuttavatel elus ette tulnud, siis selgub, et see on probleem, mille guru-bisnes on mulle müünud, ja seda ei ole tegelikult olemas. Hoolimata sellest, et ma olen gurubisnesist õndsas teadmatuses. Kuradi hästi peavad müüma, kui see neil isegi niiviisi õnnestub.

    • nodsu said, on 13/01/2011 at 02:22

      Lühidalt: ma muutun väga kurvaks, kui dialoogi alustakse justkui minuga ja siis selgub, et ei, mingi kuradi Eckhart Tollega hoopis. Miks Eckhart Tolle minust niipalju parem on, et temaga lahedam on vestelda?

  32. sol said, on 13/01/2011 at 03:33

    Sina oled kindlasti palju toredam, kui Eckhart Tolle või Osho, aga anna andeks, mina pole su blogist seda viidatud teemat lugenudki. Nii et keegi ei taha kindlasti sulle jalaga anda ega sinuga vaielda.
    Mind huvitab ikkagi käesolev postitus ja sellele järgnevad kommentaarid, mis, nagu mulle paistab, sind üldsegi ei puuduta, vaid inimeste isiklikke kogemusi ja arvamusi populaaresoteerika vallas.
    Kurb, et sa solvunud oled. Mina küll ei tahtnud.

  33. sol said, on 13/01/2011 at 03:38

    Oot-oot, kas E. Tolle ei mõelnudki seda teadveloleku-asja siis ise välja? Võttis idee kusagilt Ida filosoofiast, lihtsustas ja modifitseeris natuke ja müüb seda nüüd võikal kujul Lääne inimestele?

  34. notsu said, on 13/01/2011 at 06:26

    Sellele peaks küll keegi teine vastama, kuna ma ei ole neid kedagi ikkagi lugenud ja ei tea, mida nad õpetavad, mis kujul täpselt ega sedagi, kes on toredam, nemad või mina. Lihtsalt kuna postitus viitas nimeliselt ainult minu blogile ja ma panin seda tähele, olen mina see, kes reageerib, mitte Tolle või Osho, ja seega saab minuga päriselt vaielda (mille vastu mul pole midagi), aga nendega mitte.

    Üldiselt olen ma nüüd, kus kõht on täis, palju vähem solvunud. Minu vabandused liigägeda reageeringu pärast. Sealjuures hea näide sellest, et mõtlemise peal ei saa lõpmatult sõita, ükskõik kui suurt intellektuaalset huvi miski ka pakuks – kui oma kehalised vajadused tähelepanuta jätta, hakkab see ka mõtlemist segama.

  35. tavainimene said, on 13/01/2011 at 07:05

    Mina palun ka vabandust, mul ei olnud kõige vähimatki tahtmist kedagi jalaga lüüa ja, ausõna, ma ei ole kedagi vaimust vaeseks supikausivahtijaks pidanud.

  36. tavainimene said, on 13/01/2011 at 07:16

    Sellistes netidiskussioonides on arusaamatused kerged tekkima, kuna inimesed ei ole kohal :)
    Ilma kehakeeleta on raskem edasi anda, et “ma ei ole pahatahtlik”. Ja kui repliikide vahel on pikad pausid ja muud toimetused, siis kipub algne mõttelõng ikka kuhugi hargnema — kolmandal päeval pole enam täpselt meeles, mida keegi eespool ütles ja millest asi alguse sai. Ja ennetava vabandusena — see ei olnud mõeldud kellegi kohta siinviibijatest, vaid üldise hüpoteesina, mis on avatud kriitikale.

  37. kaarnake said, on 13/01/2011 at 13:36

    Ma nimetasin supikausivahtijax isikut, kes vahib supikaussi, arvesse võtmata tema eelneva elu saavutusi või pahategusid. Kahtlemata veedab keskmine inimene oma elus aega nii või teisiti kohal või ära olles, vastavalt olukorra nõudmistele. Kuid igasugune mõistuslik elu nõuab veidi mõistuse pingutamist, niisama lihtne vedelemine ja probleemide tõrjumine oligi minu taunimisobjekt.
    Eiran samuti igasugu eneseabiõpikuid ning nõustun Soli väitega, et see on läbinähtav puhas äri, kuna on aktiivse turunduse tulemusena jätkuvalt moodne (ma saan aru, et 90-te alguse vabanemise eufooras, aga aastatel 2000 jne ikka veel???)
    Vabandan, et kurvastasin kod Notsut. Diskussioonis teinekord kipun unustama, et texti poeetilisus võib selle mõistetavust ähmastada, kujundlikud väljendid teistele ebatäpsed ja/või ärritavad tunduda. Aga kohal/eemalolekuteema seostumine teiste eluvaldkondadega on põnev ning ka mitte 2 kõrgharidust omava diletandina suudan mind erutavat mõtet jätkata, oponeerida jne.
    Piiss änd flawers!

  38. notsu said, on 13/01/2011 at 16:15

    Pax.
    Kuna mina ei tea eneseabiteooriatest jätkuvalt midagi, siis minu jaoks hõlmab keskendumine/kohalolu või ükskõik kuidas seda olekut nimetada, kui inimene tegeleb sellega, millega ta tegeleb, ka mõtlemist – olukorda, kus õnnestub mõelda asjale, millest tahaks mõelda, mitte ei tegele millegi muuga. Seesama netivaidlus näiteks viis mu mõtted eile paar korda eemale asjadest, millega mul oli vaja tegeleda – peaks näiteks nagu oma kulusid ja tulusid kokku arvutama, aga ise pean mõttes hoopis vaidlust ja lahutan seepeale novembri kulud oktoobri tuludest. Asi paranes, kui ma tulin lõpuks siia ja vaidlesin kirjalikult ära, sest seda ma suutsin vähemalt täie keskendumisega teha. Noh, ja pärast seda oli võimalik ka kulusid ja tulusid liita ja lahutada.

    Teine näide – FIEna tekitan ma oma ajakava ise ja üksvahe kippus see võtma vormi “kaks nädalat põen, et peaks tööle hakkama, ja siis teen terve töö kahe ööpäevaga ilma magamata ära”. Kui ma lõpuks seda mustrit ise tähele panin ja taipasin, et ma ju saangi töö kahe ööpäevaga ilma magamata tehtud, siis langes ära tarvidus põdeda, nii et need kaks nädalat enne kaht viimast ööpäeva muutusid palju meeldivamaks. Üllatav kõrvalsaadus oli see, et tööisu hakkas peale tulema isegi enne kaht viimast ööpäeva, nii et kui põdemine ära langes, jäi vähemaks ka lõpurabistamist.

  39. notsu said, on 13/01/2011 at 16:16

    muide, ma usun et probleemide tõrjumist ei nimeta millekski heaks ükskõik kui kaabaklik ja teiste kergeusklikkust ära kasutav guru.

    • nodsu said, on 13/01/2011 at 17:00

      krt, paistab, et komaklahvil on viimasel ajal midagi viga, tavalise möödaminnes vajutamisega enam komasid ei tule.

  40. kaarnake said, on 13/01/2011 at 22:42

    Ma söandaxin kui mitte tõrjumisex, siis peitmis- või eiramistaktikax meie oludes nimetada taktikaid, qs inimene peab keskenduma enesesurgicemisele, seda nimetataxe ka teraapiasõltuvusex. Inimene jääb (terapeudi osaval juhtimisel) nämmutama teatud erutavatel teemadel, ringiratast tammudes & kogu probleemipaletti ning võimalikke lahendusi mitte märgates.
    Ei pea pahax, kui keegi käib aastaid psyhholoogil, aga minu jaox on see mulisemine kalli raha eest. Soovixin selle asemel õnnetutele palju haritud sõpru. Teejoomine (v plogitamine) hääde sõpradega on põnevam, lohutavam ja kasulikum kui munadelkõndiva, st delikaatse ning korrektse psyhholoogiga konventsionaalselt ja teravusi vältides vestelda. Mul on sygavamõtteliste sõpradega vedanud.
    Aga see viimase-õhtu-syndroom on ylituttav, kunstikooli ajal syndisid nõnda mõned mu parimad tööd. Pinge andis jõu & kire oma võimeid kasutada, mis muidu igapäevatolmukihi alt välja ei taht tulla. Pideva elustiilina muidugi on tervistkahjustav;)

    • notsu said, on 14/01/2011 at 00:10

      Nojah, aga eneseurgitsemine peaks juba definitsiooni kohaselt olema “siin ja praegu” olemise vastand. Kes ennast urgitseb, ongi omadega kuskil minevikus või tulevikus.

    • notsu said, on 14/01/2011 at 00:42

      Muide, kas sa tead terapeute, kes niiviisi patsiente lüpsaks? Ma olen lähedaselt inimeselt kuulnud hoopis vastupidist keissi, kus terapeut ütles patsiendile, et ta ei näe, et sellest teraapiast praegu tolku oleks, nii et ei ole mõtet ringiratast kedrata. Ja et selline käitumine käib kutse-eetika või hea tava vms sisse.

      Probleemide eest põgeneda saab isegi sõprade seltsis, olen näinud seltskonnas selliseid lõpmatuid probleketramisringe. Või töönarkomaaniasse. Või suhtesõltuvusse. Toitumishäiretesse. Kuhu iganes.

  41. kaarnake said, on 14/01/2011 at 15:09

    Meie inimesed ei ole ni rikkad, et terve oma (miinimumilähedane) päevapalk psyhholoogiga tunnise jutlemise eest huugama panna. Terapeut näeb, et inimene esimeste seanssidega tema juures kohe käima ei saa, ning pikemat käimist jälle ei luba rahakott – niisiis on aus ja tulus inimest hoiatada, et pole mõtet raisata oma aega ja elamisraha ning terapeudi enda ressursse.
    Mul oli kunagi olukord, kus kysisin vägivallakuriteo ohvriabiteenuste kohta. Öeldi, et kõigepealt maksate ise, siis hyvitatakse mingi politseitõendi vms alusel. Olid ajad, põnevad 90-d. Psyhholoogi seanss maxis terve mu kuu toiduraha, hea mitukymmend krooni. Kõik olid värsketest lääne teenustest vaimustatud, aga asi lonkas veel igat jalga ja me olime kohutavalt vaesed.
    Ehk mu sõbrad viljelevad omavahel või muul ajal lõputuid ketramisseansse, aga mina oma lahendamise-filtriga ei pane seda tähele. Elan inimestest kaugel ja pikkade nutuseansside jaox pole harvadel kohtumistel lihtsalt aega. Muidugi on tore yksteist hädas ja viletsuses toetada, ma täitsa mõistan seda. Aga lahendused? Ehk on see minu kiix, et niisama pillilöömisex suud ei ava, alati tahax mingi järelduseni jõuda.

  42. kaarnake said, on 14/01/2011 at 15:13

    Aamerika-maal, kus osa rahvast peab tööalast edu peresuhetest tähtsamax, on palju heal järjel end yxikuna tundvaid inimesi. Psyhhoterapeut on nende must have. Ka Vana Maailma jõukamates riikides pidi tasuline hingeabi hästi elama. Pöörame tähelepanu sõnadele “edu” ja “jõukas”, mida meie maa ep ole mitte.

  43. e. said, on 16/01/2011 at 14:32

    teate, mul tuli praegu selline mõte, et v-o on põhjus, mispärast tolle ja teised gurud maalivad koledaid pilte, kuidas lääne inimene magab jne.

    noh, et kui nad ise olid terve elu olnud automaadid, närvilised ja kompleksides ning siis järsku said normaalseks nt mingi suure taipamise läbi ning kogesid suurt vabanemist vms, äkki nad siis arvasid, et teised kõik on PRAEGU KA närvilised ja kompleksides ja automaadid ning nad tuleb ära päästa maailmaparandamise raames?

    noh, et äkki on natuke totud?

  44. tavainimene said, on 16/01/2011 at 16:42

    e. küsis eespool, mis on eeterkeha. Guugeldasin natuke. Tulemused võiks minu meelest erutada iga folkloristi.

    Teine struktuuriüksus on eeterkeha. See kujutab endast eluenergiaga täidetud iseseisvat reaalset olemust, mis füüsilise keha aineid ja jõude elustab. Eeterkeha on energia ja aine vahepealne olek ja koosneb peenikestest energianiitidest või- joontest, mis on nagu sädelev valguskiirte võrk. Tal on samasugune struktuur kui füüsilisel kehal, kaasa arvatud kõik anatoomilised kehaosad ja elundid. Eeterkeha on esmane,ta ei ole tekitatud füüsilise keha poolt, vaid füüsilised koed eksisteerivad nende aluseks oleva eeterkeha tõttu. Seda kinnitavad taimede kasvu vaatlused – enne lehe kasvamist loob taim lehe maatriksi energiavälja kujul ja leht kasvab sellesse kui olemasolevasse vormi. Äralõigatud leheosal säilib eeterkeha. Kui inimese füüsiline keha või organ on vigastatud või eemaldatud, jääb ka tema eeterkeha puutumatuks. /…/ Eeterkeha võrgutaoline struktuur on pidevas liikumises ja pulseerimises, toimub energia vastuvõtmine ümbruskonnast ja kasutatud energia vabastamine. Eeterkeha ulatub kehapinnast väljapoole moodustades 7 – 10 cm ulatuses eeteraura, mis selgeltnägijale paistab uduloorina, mille värvus muutub hallikast siniseni. Eeterkeha pinnalt lähtuvad energiakiud, mille kaudu toimub eeterenergia vastuvõtt ümbruskonnast ja väljakiirgus kehast. Eeterenergia vahetamine ümbruskonnaga toimub inimesel läbi kopsude hingamise kaudu ja läbi naha eeteraura energiakiudude kaudu. Eeteraurat saab jälgida Kirliani fotograafia abil – kõrgsagedusväljas eeteraura helendub ja jäädvustub fotoplaadile. (http://www.hot.ee/loovusekool/Energeetiline%20mudel.htm)

    On tõestatud, et eeterkeha on füüsilise keha mudeliks, maatriksiks, mis määrab füüsilise keha kuju ja struktuuri. Eetertasandil on olemas kõik füüsilise tasandi organid. Kirliani fotograafia võimaldab kõrgsagedus- väljas muuta eeterkeha nähtavaks. Sageli illustreeritakse kirliani fotograafiaga taimede kasvamisprotsessi – kõigepealt tekib taime lehe energiaväli ja sellesisse kasvab füüsiline leht. Lehe küljest teatud osa eemaldamisel säilib aga energiaväli endisel kujul. Eeterkehal on võime ainelisest kehast eralduda ja siis on tunne, et talle ei mõju raskusjõud. Hüpnoosi ajal aktiveerub eeterkeha alludes sisendusele. Transi seisundis on eeterkeha mõjutatav ja see mõju kandub edasi ainelisele kehale. Vaimne õpetaja Osho väidab, et haigestumisel pärineb 75% haigusest eetertasandilt, et kõik valu- ning naudinguaistingud saavad alguse sealt. Energeetiline ravi põhineb eeterkeha mõjutamisel. Saades teadlikuks oma eeterkehast, on inimesel võimalus oma Mina identifitseerida sellega. Mina on talle nüüd eeterlik energia (elukeha), mis muudab ainelise keha bioloogiliselt elavaks – teeb ainelisest kehast elava inimese – subjekti. Sellel arengutasemel olev inimene usub, et tema Mina on eeterlik olend, kes saab energeetiliselt mõjutada füüsilist keha ja isegi viibida väljaspool seda. Uni on selliseks ilminguks. (http://www.hot.ee/loovusekool/Identiteet.htm)

    Eeterkeha kujutab endast peamist energeetilist karkassi füüsilisele kehale. Tavaliselt eelneb füüsilisele haigusele häired eeterkehas, mis hiljem materialiseeruvad inimese organismis. Eeter keha saab oma energia peamiselt kolmest allikast : astraalsest kehast, füüsilisest kehast ja ümbritsevast keskkonnast. Oma eeterkeha seisundit tunnetab inimene kui elutahet, energilisust, reipust, toonust, immuunsust. Astraalse keha mõju eeterkehale on ammu märgatud : see on meie tuju mõju toonusele. Füüsilise keha mõju on samuti märgatud. See on füüsilisete harjutuste ja söögiseedimisest tulenev energia. Märgiks, et eeterkeha on valmis füüsilisest kehast energiat vastu võtma on isu. Ilma isuta söömine ei varusta eeterkeha energiaga. Nälja tunne on eeterkeha nõudmine: anna energiat. Eeterkeha aktiivsed chakrad määravad millised energiaid on inimesele vaja,et toita oma elulisust ja millistes tingimustes tema toonus on kõrge. (http://www.hot.ee/esi/1ch.html)

    Eeterkeha kujutab endast ühetaolise struktuurita biofüüsilist välja. Ta kuulub „jämeda”, tiheda keha juurde, kuna nagu füüsilist keha, võib ka teda tunnetada läbi aistmismeelte ning fikseerida mõõteriistadega. Mõned enamarenenud tundlikkusega inimesed võivad näha seda peene uduja auruna või tunnetada kompimise abil. Neid oskusi võib arendada eriliste treeningute abil enamikul inimestel. Eeterkeha on anatoomilise keha infoenergeetiliseks matriitsiks ning järgib täielikult selle piirjooni. See kehtib võrdsel määral nii inimese, kui ka looma, taime või linnu kohta. Seda tõestab Kiriljani efekt, mida kutsutakse bioelektrograafiaks. (http://www.karma.pri.ee/?main=4b)

    Eeterkeha võrgutaoline struktuur on pidevas liikumises. Selgeltnägija näeb seal kogu tiheda füüsilise keha ulatuses piki energiajooni liikumas sinivalgeid sädemeid. See keha ulatub füüsilisest kehast 0,7 sm välja ja pulseerib umbes 15-20 korda minutis. Eeterkeha värv varieerub sinisest hallini. Helesinine värv on seotud peenema energeetilise struktuuriga kui hall. Seega tundlikuma kehaga inimese eeterkeha kaldub olema sinisem, atleetlikuma, robustsema kehaga isikul – hallikam. Eeterkeha kõik chakrad on selle kehaga ühte värvi – sinise ja halli vahel. Nende chakrate keerised koosnevad samasugusest valgusevõrgust, nagu kogu see keha. Võimalik on eristada ka kõiki füüsilise keha elundeid, aga siin koosnevad nad sädelevast sinakast valgusest. Samuti kui taime lehelgi, moodustab eeterstruktuur maatriksi, millesse kasvavad rakud; st keha rakud kasvavad eelvormi energiajoonte järgi ja see vorm on olemas enne kui rakud temasse kasvavad. Kui saaks vaadelda eeterkeha eraldi, näeks see välja nagu sinakatest sädelevatest valgusjoontest koosnev inimene või inimämblik. Kui vaatate kellegi õlga väheses valguses ühtlaselt valgel, mustal või tumesinisel tagapõhjal, on võimalik näha eeterkeha pulseerumist. Laine algab näiteks õlalt ja liigub piki õlavart alla. Lähemalt jälgides näete, et õla ja selle ähmase sinaka valguse vahel on tühi ruum. Edasi tuleb erksama tooniga sinise udu kiht, mis kehast eemaldudes pikkamisi nagu luitub. Pulseerimine on kiire ja te võite seda kohe mitte märgata. Selleks ajaks, kui tahate end kontrollida, on see juba mööda kätt alla jõudnud. Proovige uuesti ja püüdke tabada uut impulssi. (http://www.para-web.org/showthread.php?tid=3733&page=2)

    Prana-Maya koša eluenergia peenem keha, eeterkeha ehk energiakeha. Füüsilise keha koopia. Funktsioon: füüsilise keha varustamine eluenergiaga. Asetseb füüsilisest kehast umbes 5 cm eemal. Suur mõju füüsilisele kehale. Kõik haigused saavad siit alguse. Aktiviseerub hüpnoosi ajal. Eeter-keha võib eristuda näiteks narkoosi all või une ajal. Mediteerides võib tunda aistinguid. Eeter-keha eksisteerib mõni aeg pärast füüsilise keha surma, 3-13 päeva. (http://budism.weebly.com/budismi-inimesekaumlsitlus.html)

    Eetermaailm on nähtamatu osa füüsilisest maailmast. Eeterkeha on seotud meie magnetväljaga. Nii aju kui ka süda on väga elektrilised organid. Need elektriväljad on tundmatud meie meeltele, kuid mõõdetavad masinatega (EKG ja EEG). Kui sa suudaksid neid elektrivälju tunnetada, siis oleksid võimeline eeterkeha nägema. Samuti on kogu meie närvisüsteem seotud eeterkeha ja elektriväljaga. Eeterkeha on baas aistingutele ja tajule. Ükskõik, kas tunned midagi kätega või tunned lõhna, need registreerib sinu eeterkeha. Sellepärast ei ole magades või teadvuseta olekus inimesel tajusid. Räägitakse võimalusest ka teatud teadvuse tasandil minemast eeterkeha sisse, kuid see on väga raske ning tihti mõistetakse seda valesti. Kuid inimene on tavaliselt seda kogenud: tunne et oled ärkvel, kuid ei suuda end liigutada (tegelt oled unes) või ei suuda rääkida. See võib vahel inimesele olla ka hirmutav kogemus. See juhtub, kui kogemata oled üles ärganud oma eeterkehas. (http://filosoofunistab.blogspot.com/2009/03/okultism-maailmad-kehad.html)

    Füüsilisega sünniga on äramääratletud kuni “surmani” siis füüsilise keha polaarsus ja eeterkeha polaarsus. Naine füüsilisel on eeterkeha tasandil “aktiivne” ja mees füüsilisel on eeterkeha tasandil “vastuvõtteva” kehaga. /…/ Kui me ütleme kellelegi, et teine näeb hea välja,siis kirjeldame teise eeterkeha. Enamus meie enda ettekujutusi oma “kehast” ei käi sugugi füüsilise keha kohta.Pole sugugi ju harvad juhtumid, kus täiesti “peenike” inimene väidab end olevat paksu ja üle “normi” kaaluv inimene ei taipa üldse, et midagi oleks üle. Seegi vihjab sellele, et inimesed ei taju oma füüsilist keha, vaid hoopis tajutakse peenemaid tasandeid ka. (http://vikker.wordpress.com)

    Ärgem, unustagem et, teie, eeterkeha eksisteerib juba enne, viljastumist e. keha, ülesehituseks vajaliku valguskoodi ülekandmist, naise, kehasse mis ise seda, ei oma. Munarakk, omab ainult, keskkonda milles hakkab toimuma, keha, areng. Energiapöörised, paiknevad, teie, energiakehades ja ei oma tegelikult, teie, energiakehaga e. teile tajutava füüsilise kehaga, mingit otsest, sidet. Kogu, tervendajate toime, teie, kehale toimub, eeterkeha tasandil. Tervendaja, eeterkeha käed mõjutavad, tervendatava, eeterkeha ja alles selle toimingu tulemus avaldub, teile, tajutavas füüsilises, kehas. (http://www.vaimnekeskus-eesti.ee/120%20Nagemus,%20inimese,%20arengust.htm)

  45. tavainimene said, on 16/01/2011 at 16:47

    Tegelikult ma tunnistan, et tõesti, kui ma n-ö polemiseerin esoteerikute/gurubisnesmänide/vaimlejatega, siis tegelikult on mu vastas ikka minu enda konstrueeritud kujutelm, kus on kokku sulanud tont teab mis.

  46. nodsu said, on 18/01/2011 at 14:30

    e. kommentaar lääne inimese nõmedusest rääkivate gurude kohta tõi mulle meelde asja, mille üle ma regulaarselt imestan – et miks peab igasuguseid mõnusaid asju kusagilt kaugelt otsima, näiteks müstilisest Idast, kui ometi silmaga vaadates on Ida omadega sama puntras kui Lääs – iga kord, kui keegi räägib Ida olemuslikust tarkusest, mida Läänel ei ole, tahaks küsida, et kas Mao-Hiina (või isegi praegune Hiina) ja Pol Pothi Kambodža esindavadki seda Ida tarkust. Ühesõnaga, peale vaadates on mu arust ilmne, et Idas võib ju tarkust olla (ja isegi mingit eripärast tarkust), aga ka lollust (ja eripärast lollust) on seal kõvasti, just nagu Lääneski.

    Meenusid Pratchetti Jääraharjade mungad, kes läksid sügavat tõde otsima mingi suvalise Ankh Morporki vanamoori juurde. Teisest küljest, kahtlemata totter, et nad pidid selleks nii kaugele ronima, aga samas nad ju ka said tema käest tarkuseteri. Võib-olla on seda kaugele maale ronimist mõnel inimesel siis juba iseenesest vaja, kas või tülpimusest välja tulemiseks. Kuigi seda saab teha ka odavamalt, näiteks mängida kodus omal maal, et see on hoopis võõras maa ja vaadata kõike võõra pilguga – mõjub väga värskendavalt.

    Õnneks on alati olnud ka neid, kes oskavad juba omas kodus tõmblemata olla või tõmblemise ära lõpetada.

  47. nodsu said, on 18/01/2011 at 14:37

    a üks asi küll, mille peale ma alati pahuraks lähen – kui väidetakse, et õnnelik olla on kuidagi jama ja patune (Bertrand Russell kirjutas selle kohta vaimukalt, kuidas stoikud sõimasid Epikurost sigade filosoofiks ja tõendasid oma moraalset ülimust sellega, et mõtlesid tema kohta valesid välja, võimutsesid, kiusasid üht või teist gruppi taga jne)

    ja et “terved inimesed ei ole kunagi huvitavad”. Ma olen oma tutvusringkonnas tähele pannud, et needsamad tegelased, kes väidavad üldiselt, et “terved inimesed ei ole kunagi huvitavad” kipuvad päris elus neurootilisematest tüüpidest üsna põlglikult rääkima või neist eemale hoidma. Või noh, kui on mingi koha pealt väga tore ja andekas neurootik, siis selle toreduse ja andekuse pärast teda talutakse, aga tema konkreetsest tõmblemisest jm jamadest, näiteks joomisest, räägitakse ikkagi kui millestki tüütust. St tore ja huvitav on ta ikkagi oma heade omaduste pärast, mitte sellepärast, et üritab ennast regulaarselt ära tappa või ennast pidevalt sodiks joob, need asjad kannatatakse tema heade omaduste nimel välja – aga kui keegi on samasugune neurootik või sopajoodik, ilma andekuse ja toreduseta, siis ei kannatatagi, joob ennast kunagi kolhoosikeskuse poe taga üksi surnuks.

  48. tavainimene said, on 18/01/2011 at 14:49

    Kannatused on, jah, suuresti üle hinnatud. Aga kunstis on ikka tragöödia justkui õilsam kui komöödia?

  49. nodsu said, on 18/01/2011 at 15:05

    Tragöödiat kasutasid vanad kreeklased teraapiliselt, äkki on tal ka uuemal ajal selline mõju?

    Muidu kunsti mõttes fännan ma kõige rohkem vist tragikomöödiat, nt Shakespeare, keda klassitsistid ei sallinud, sest ta segas nende maitse järgi liiga erinevaid asju kokku, on just sellepärast üks suur lemmik.

    Melodraamat (selles turvalises tähenduses, et saab kaasa nutta ja ennast õilsana tunda) on vahel mõnus tarbida, aga eriti võimsa kunstilaksu annab ikkagi selline nihe nagu “Don Quijotes” – kus tegelane ühest küljest ongi täiesti totter ja koomiline ja vaieldamatult hull, teisest küljest hakkab piinlik, kui normaalsed inimesed temaga liiga halvasti ringi käivad. Selles mõttes on originaalraamat palju võimsam kui “Mees La Manchast”, kus on puust ja punaseks tehtud, et “hullus on tegelikult tarkus”.

  50. nodsu said, on 18/01/2011 at 15:09

    peaks vist ära märkima: arvan, et ega kunst päris laest ei kuku, eks inimesed teevad ja hindavad ikka sellist kunsti, mida neil oma hinge(-õnnistuse) jaoks tarvis läheb. Valusaid asju võib olla vaja vaadata, et oma valu üle elada. Kunst moraalse õpetajana seevastu kõlab minu kõrvade jaoks väga kahtlaselt (“seal raamatus juhtus niimoodi, järelikult peame me niimoodi ka käituma” ja tappiski suur hunnik noorsugu ennast Wertheri eeskujul ära).


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: