tavainimene

Jõululugu aastast 1916

Posted in * by tavainimene on 23/12/2010

A. Weizenberg
Jõulupuu

Elupildike kahes waatuses

OSALISED:

Onni Mikk
Ann, tema naene.
Liisa, Juku, nende lapsed.
Tõnn, Ott, wargad (wõi kurjategijad.)
Parun Blum, mõisaomanik.
Mats.

Mängu koht:
Esimene waatus: Parun Blumi metsas.
Teine waatus: Miku onnikeses.

Esimene waatus.

Esimene etendus.

Tõnn: Meie peidupaika ähwardab hädaoht, sellepärast ettewaatust, kui oma nahka tahame hoida.
Ott: Mis hädaoht meid siis ähwardab? Kas meie onnikene seal rägastikus warjatud, ning nõnda kindel küll ei ole?
Tõnn: Seda ta oli seni küll, aga nüüd on siin hädaohtu karta ja parem on kuhugi sügawasse metsanurka omale uut peidupaika otsida.
Ott: Kas peame sääl ehk nälga surema, kus meie ümbruses enam midagi wõtta ei ole?
Tõnn: Seda pole mitte tarwis karta, tui tahame tegewad ning hoolsad olla. Palehigis pead sa oma leiba sööma – on kirjutud, ja kas siis wargust wõi kuritööd ilma waewata wõib toimetada? Ma tean küll isegi, et siin meie äri õitseb, sest siit ligidalt läheb ju maantee mööda, kus meil wõimalik on mõndagi tema rahakoti ehk toiduwooriga weidi peatada ning nende koorma raskust kergitada. Muidugi teeme seda oma moodi ja tarwitame selleks oma tarkust ning jõudu. Ka siin wõiks meie peidupaik muidu kaunis kindel olla, aga Jõulud on ligi, ning need pagana kuused siin, millede pääle mõned nii väga maiad on! On ju meie onnikene seal rägastikus ainult mõni sada sammu siit eemal. Peagi ilmuwad siia ehk mõned wagad inimesed enesele jõulupuid otsima ja wõiwad siis ehk hõlpsasti meie peidupaigani ulatada ja siis oma wõersile tulekuga meie rahu rikkuda.
Ott: Ah ja, need jõulupuud, nad tuletawad ka minule mu minewikku meelde.
Tõnn: Sina lambapää! Ära hakka jälle unistama, mis ju sugugi meie seisukoha waäriline ei ole. (keegi sõidab maanteel, helin kuuldub) Kas kuuled, sääl sõidab keegi suurel wiisil maanteed mööda. Ta on wist linnast omale iluasjade koorma pääle kogunud. Kas meie ei pidanud omal kohal walmis olema teda weidi rewideerima? Ka meile tulewad pühad, peame hoolsamasti järele waatama.
Ott: Oh, kui ilusad puud!
Tõnn: Jälle sinu sonimine. Iluasjade pääle meie ei waata, waid selle pääle, mis meie praktikalikult tarwitada wõime.
Ott: Kuule, Tõnn, kas sinu kodus ei tehtud jõulupuud, kui sa poisikene olid?
Tõnn: Muidugi tehti ka minu ajal jõulupuud, aga need ajad on ju möödas.
Ott: Kas need ajad siis pahemad oliwad?
Tõnn: Pahemad wõi paremad, seda uurida pole mitte meie asi. „Olge kawalad kui ussid“, ütleb pühakiri. Siis tarwitagem oma kawalust ja õppigem tulewikus targemaks.
Ott: Kas meie praktikalik tarkus ka ikka oma kohane ning hea on?
Tõnn: Jälle sinu headuse järele ohkamine; mis on hea ning mis halb? Kas meie oma õpetatud ajawoolul weel selle järele peaksime küsima? Rõõmustame ennast siin looduse wäljadel, ja wõtame säält, kuhu meie jõud ulatab. Ka metsaloomadgi ei küsi headuse järele, waid wõtawad säält, kus weel midagi saada on, ning hüppawad lustilikult ümber, kui aga kõht täis on. Ja kui ma ka sinu „headust“ peaksin auustama ning kaitsma, siis ehk ei luba seda meie kõrgesti haritud aeg.
Ott: Kas õpetus ning haridus siis pahad on? Kas nad ei peaks ju headust edendama?
Tõnn: Ja muidugi peaks nad seda tegema, ning kellegil ei tohiks hariduse wastu midagi olla, aga kahjuks on meie aja hariduse põllul ka pahad taimed ärkanud, kes headust ära püüawad lämmatada. Meie targad haritlased ning eestwedajad kõnelewad küll sagedasti südame haridusest, kus neil ise aga südameharidusest, suuremeelsusest, leplikust olemisest ning wennalikust armastusest aimugi ei ole. Nad teewad küll tööd, näewad waewa ja püüawad ilma õpetada, aga nad ei taha mitte aru saada, kus neil ise hea nõu kallis peaks olema. Kus isiklik jonn ning kius algab, sääl tõuseb ühtlasi ka nende elutarkus ning waimu jõud, kus juures aga tõelik headus jalgade alla tallatakse. Rahu politika asemele astub jonni politika, mis meile meie tulewiku kardetawaks teeb. Sarnased meie aja tusameelsed isiklikud püüdmised on ka põhjuseks, mis mind siia metsa on sundinud peidupaika otsima, ja mina olen ka sind siia oma seltsi meelitanud. Kõik sinu ohkamised ei ole minu südant pehmendanud, aga nüüd, sinu jõulupuu ohkamised on minu südame ometi pööritama pannud.
Ott: (Tõmbab järsku Tõnni kõrwale): Waata, säält tuleb keegi!
Tõnn: (Waatlewad mõlemad põnewalt): Ja säält tuleb tõesti keegi. Ta ei saa meile küll wist kardetaw olema, aga läheme siisgi kõrwale ja waatame, mis mees see on, kes säält tuleb. (Nad astuwad kõrwale)

Teine etendus.

Mikk astub ette, reekest oma taga wedades. Tal on küll waesed, aga siisgi külma wastu soendwad riided seljas.
Mikk: Jumal taewas näeb kõik, ning teab et ma seni mitte kätt teise omanduse külge ei ole pannud, et teda omale wõtta, ja kui ma seda nüüd teen, siis sünnib see häda sunnil. On ju Jumala ning looduse taimed, mis siin kaswawad, aga nendel on ju ka siisgi oma maapäälne omanik, ja nad pole mitte minu omad. Ehk annab taewalik wägi minule mu patu andeks, kui ma nendest siit mõned wõtan. Ehk läheb minul siis korda neid linna sakstele ära müüa, nõnda et ma siis oma perekonna wiletsust wõiksin weidi kergitada ning nende nälga kustutada. (Ta waatab kartes ümber ja raiub siis mõned puukesed maha, paneb oma reekese pääle ja seob nad kinni).
Blum (Tuleb metsast wälja, hüüab): He da! Kes sääl on? Wargad, wargad! Sina, Mikk, hakkad minu metsas wargile? Kas see on sinu tänu tunnistus selle eest, et ma weel sind ning sinu hurtsikut oma krundi pääl sallin?
Mikk: Armulik herra, halastage minu pääle. Ma pole seni mitte warastanud, aga häda sunnil julgesin siit teie metsast mõnda puukest wõtta ja tahtsin neid linnalastele jõulupuudeks wiia. Lootsin siis nende eest midagi teenida, et sellega oma häda weidi kergitada ja oma perekonna nälga kustutada.
Blum: Wõi hädasunnil! Ja see on ju ikka see hää wabandus ning ettekääne, et häda kuritööle sunnib. Häda ei tohi aga kedagi wargile sundida. „Tee tööd ning palu Jumalat“, siis pole mitte tarwis wargile miuna.
Mikk: Armulik herra, tänan teid teie õpetuse eest. Ma tahaksin ka häämeelega tööd teha, niipalju kui minu jõud kannab, aga mul pole ju tööd, mille eest ma midagi wõiksin teenida. Ka Jumalat olen ma palunud, et ta inimeste südameid juhiks, nii et nad ka minu wiletsuse pääle halastaksiwad ja minule tööd ning teenistust annaksiwad, aga Jumal ei wõtnud minu palwet kuulda, ega äratanud inimeste armastust. Wõib olla, et ma tänamata olen. Wõib olla, et kõik asjad nii peawad olema ning minema, kui nad just ajawoolul lähewad. On ju ka walgusel omad warjuküljed, mispärast ei peaks siis siin ilmas, kus õnnehõiskamisi kuulda on, ka wiletsus ning häda omakohane olema. Armulik herra! Ma oleks ka oma wiletsa saatusega rahul ja ei painutaks oma põlwi kellegi muu, kui üksnes Jumala ees, aga minu waese abikaasa ning haige lapse pärast palun ma teie armu ning halastust. (langeb põlwili paruni ette)
Blum: (Waatleb weidi aega tema pääle ja ütleb siis): Tõuse üles, Mikk, ma annan sinule selle süü andeks. Ei tea ju muidu sinust midagi paha, ja omad päewad oma onni eest oled sa ka õigel ajal ära teinud. Wõta need puud, ja kui sa need ära saad müüa, siis olgu see raha nende eest sinu oma.
Mikk: Ma tänan wäga, armuline paruni herra. (Ta tõuseb üles ja suudleb wärisedes paruni kätt, kes siis ümber käänab ja läheb. Mikk aga kohendab omad asjad kokku ja tahab ka oma reeksega ning puudega minema minna, seal tuleb aga pool jookstes tema poeg, Juku, waewalised riided seljas ja pastlad jalas.

Kolmas etendus.

Juku: Isa, ma tahan wäga süüa!
Mikk: Ma tean ju, et teil kõigil kõht tühi on, aga miks sa siia minule järele jooksed, egas ju siin metsas midagi süüa pole saada.
Juku: (Püüab käsa suu ääres soendada ja tambib jalgadega wastu maad): Ema saatis mind sind otsima ja ütles, et sa ruttaks ja kuskilt abi otsiks, sest Liisi jääb weel haigemaks.
Mikk: Ütle emale, et ma nüüd linna ruttan, nende puudega mis paruni herra minule ise on lubanud. Nii pea kui ma nende eest raha saan, ruttan ma kodu ja toon teile leiba.
Juku: Isa, kas silku ta tood?
Mikk: Jah, silku toon ka, ja weel kringlidgi. Nüüd jookse aga kodu ja ütle seda emale. (Juku jookseb kodu poole, ja Mikk tõmbab oma reekest kuuskedega oma järele ja läheb ka ära).

Neljas etendus.

(Tõnn ning Ott astuwad omast peidupaigast wälja).
Tõnn: Nüüd ma hakkan sinu ohkamisest aru saama. Kurat on oma küüned minu luusse ning lihasse sügawamale ajanud, kui sinusse, aga ma tunnen omal jõudu olewat ennast tema ahelatest lahti kiskuda, ja ma tahan ka sind, keda ma olen eksitanud ning pahale tegudele meelitanud, jälle sinu inimliku elule ning elukohustele tagasi wiia. Kui ju sarnane jõuetu inimene, keda meie siin oma reekesega nägime, oma ning oma perekonna wiletsusest hoolimata, weel jaksab ausaks inimeseks jääda, miks siis meie seda ei jaksaks ka teha. Meil pole ju sarnast hädaohtu kartagi, sest meie oleme noored ning tugewad inimesed. Tööd wõime ju ikka saada nii et meie siis jälle ausal wiisil oma inimlikka kohuseid wõiksime täita.
Ott: On wist hilja! Mis peame tegema ja kuidas oma kuritegusid warjama?
Tõnn: Ei olegi tarwis oma pahategusid warjata, ja kahjatsemine ei ole iialgi hilja. Paljugi on neid, kes ilma ees hiilgawad, et küll nende pahad teod taewa poole kisendawad ja nende kannul käiwad, aga pahategude warjamine on weel pahem, kui kuritöö ise. Meie kuritegude eest tahan mina wastutada, ja mis mitte andeksandmist ei peaks leidma, selleks ootan ma omale sääduslikku karistust, üksnes siis wõime inimlikku seltskonda jälle wastu wõetud saada. Sinu kuritegu pole mitte suur, ja seegi langeb enamiste minu pääle, sest mina olen sind selleks kihutanud ning olen nõnda sind eksiteele meelitanud. (Waatab ühe ilusa kuusepuu pääle, ülesse). Meie Jõulupuud ei wõi meie küll mitte ehtida, ta jäeb siia metsa, aga ta on siiski oma mõju meie mõlemate kohta awaldanud. Jätame siis selle pimeduse põllu, ja meie paremad püüdmised saawad meie radasid headuse poole juhtima.

Eesriie langeb.

Teine waatus.

(Miku onnikeses. Waene, aga siiski mitte inetu, ruumikene: ta annab tunnistust sellest, et perenaene ka waesuses on püüdnud puhtust ning korda pidada. Mõned kuused on sinna sisse kannetud, kus juures Mikk ning Ann kurwalt seisawad. Paremal pool woodikene, kus Juku õlekoti peal magab ja natuke tagapool, waewalt nähtawal, lamab sängis haige Liisike).
Mikk: Siin on need pühade puud, ma kandsin nad siia sisse. Nad pidawat ju ilmas ilmet sünnitama aga mis imet nad teewad? Mitte niigi palju, et ma nende eest meile ning meie lastele leiba oleksin wõinud teenida. (Ta langeb pingi pääle ning katab mõlema kätega oma palet).
Ann: Kas siis kedagi ei leidnud, kes nad oleks ära ostnud ning nende eest natuke maksnud?
Mikk: (Waatab jälle ülesse): Ei leidnud. Wäga palju kuuski oli linna sisse weetud. – Suuri puusid osteti ning makseti kallist raha, aga weikseid puid oli nii palju et neid kõiki ei wõinud ära müüa. Wõib olla et minu puud ei olnud ilusad küll õnnelikude inimeste õnne ülendada, ning nende rõõmu suurendada. Mõtleb ju igaüks oma peale, aga keegi wist ei mõtelnud meie onnikese ning meie waeste laste pääle. (Tema kaebamise ohkamine on weidi kõwa ja Juku ärkab omas woodis üles.
Juku: (Tuleb ema juurde ja hüüab nutu häälega): Ema! ma tahan süüa!
Ann: Mu pojakene, mull pole sulle midagi anda. Mine magama, homme, homme ma saan teile wististe süüa muretsema. Ma saan wististe inimesi leidma, kes ka meie pääle halastawad ja meid meie hädas aitawad.
Juku: (Hüüab aga weel kaunis kõwaste): Aga mina tahan süüa! (Siis läheb jälle oma õlekoti pääle, tõmbab ennast weidi kokku ja jääb magama. Natuke aega waikiwad kõik, siis tõuseb Mikk pengi päält üles ja räägib kokku pantut kätel)
Mikk: Isa taewas! Mispärast peame kannatama? Mispärast on inimeste elu siin ilmas nii mitmekesine: rikkus, waesus, õnn ning häda. Mispärast elawad inimesed külluses, priiskawad ning raiskawad oma suurt warandust, kuna teised peawad kannatama, kus nad oma töö ning waewa eest niigi palju ei saa, et oma nälga wõiks kustutada? Mispärast olen mina laste isa, kui ma neid kaswatada ning toita ei jaksa?
Ann: Ära kaeba mitte nii, meie tahtmine ei ole mitte Jumala tahtmine ning meie teod ei ole Tema teod Peame kannatama. (Haige Liisi köhib ning hoigab, mis Miku ning Anne weel enam kohkuma paneb. Nad ruttawad mõlemad haige lapse woodi juurde. Ann paneb lambi nii et walgus haige Liisi pääle langeb kes walges riides woodis lamab. Ema paneb käe lapse pääle ja püüab teda waigistada ja trööstida).
Ann: Kannata, mu lapsukene. Küll Jumal sind ise aitab. Ta saadab oma inglikese, kes sind siit hädaorust ära wiib. (Liisi jääb jälle rahulikuks. Ann ning Mikk langewad, kas põlwile wõi pool istukile, haige woodi juure ja siis waikib kõik. Üksnes kiriku kella heli tuleb kaugelt waewalt kuuldawale. Sarnane waikus wõib paar minutit kesta. Siis koputatakse tasa ukse pihta. Ann ruttab ukse juure ja teeb lahti. Sisse astub noor mees (Mats) kes mõnesugust kraami ning pakkisid ühes toob,)
Mats: Häid pühasid!
Mikk: Häid pühasid!
Ann: Me täname
Mats: Siin saadab keegi teile mõne asja, mis teie ehk tarwitada wõiksite (ta laotab kraami laua pääle. Ann katab nuttes oma palet kätega. Mats räägib edasi) Olge hääks ja tarwitage seda, mis teile pakutakse.
Ann: Seda on meile wist Jumal ise saatnud.
Mats: Küllap wist, sest ilma Jumala teadmata ei sünni midagi. Jumal ei pruugi aga taewast kedagi alla saata, waid selleks on temal ju inimesed maapääl, kes tema tahtmist wõiwad täita, kui nad ka ma kohuseid wahete wahel ehk weidi puudulikult täidawad. (Ann walab pudeli seest wiina klaasi sisse ja ruttab sellega Liisi juure, kes, pool istukile, üles on ärganud. Liisi joob janukalt säält weidi piima. Selle aja sees ärkab ka Juku, hüppab sängist üles ja waatab andeid laua pääl. Mats wõtab säält ühe saia tüki ja annab Juku kätte, mida see isukalt otsekohe sööma hakkab.)
Ann: Aga Juku, kas sa oled ka seda küla onu tänanud?
Juku: Hää onu, ma tänan wäga! (Ta närib aga oma saia edasi)
Ann (Mikule, kes ikka weel oma koha pääl liikumata istub) Aga Mikuke, sa ei pane ju tähelegi, et ka meie majakesesse õnn on asunud.
Mikk: (Astub ligemale ja räägib.): Ma ei ole seda õnne wist wäärt, sest ma kahtlesin jumaliku tõe ning inimliku wäärtuse üle.
Mats: Inimene on ekslik ja kahtlustus on ehk andeksandmise wääriline. Ka Kristus kahtles, kui ta ristipuu pääl hüüdis. „Mispärast oled sa mind maha jätnud?“
Mikk: Kui ma küsida tohin, kelle poolt siis see pühade rõõm ka meie hurtsikusse on saadetud.
Mats: Seda ei olegi tarwis teada, sest see pole mitte pääasi, kes midagi teeb, waid see et üleüldse midagi head tehakse ning toimetatakse. Siiski wõite seda ka pärast teada saada. Nüüd aga olen ma kohustatud teile ütlema, et see, kes teile need wäiksed anded saadab, wäga kahjatseb, et ta teile ju waremalt tööd ei ole wõinud muretseda, nüüd aga wõite julged olla, et teil enam tööd ei saa puuduma, millega teie oma ülespidamist wõite teenida.
Mikk: Nüüd alles on minu rõõm täielik. Kui see nii on, siis ei saa teil enam leiwa puudust olema, mu armsad. Küll Jumal kingib minule weel terwist, nii et ma jaksan tööd teha ning midagi teenida (Ta surub tänades Matsi kätt ja suudleb siis oma abikaasat ja mõlemaid lapsi.)
Mats: Seda kõik on Petlemma laps teinud, kelle mälestus inimese südames armastust ning kaastundmust on äratanud. Ka teil on siin jõulupuud, aga miks nad walgustatud ei ole?
Mikk: Meil ei olnud mitte küünlaid sinna külge panna.
Mats: Ehk nad wõiwad ka ilma küünaldeta walgustatud saada. Kõik ilm, ning ilma laotus on täis Issanda imetegusid. Siin pole mitte kunsti ega imet tarwiski, sest ka mina ehk wõin seda teha. (Ta toimetab weidi ühe kuuse juures, kus ju elektri lambikesed walmis on seatud ja kuusk särab elektri tuledest. Siis on liigutus ja rõõm suur. Juku jookseb Liisi juure, kes sängis istukile ehk põlwili, kokkupandud kätega ülesse Jõulupuu sära waatleb. Selle puu walguse pääle, mis aknakesest wälja paistab, tuleb ka teisi inimesi ning lapsi senna sisse seda ilu imetlema. Siis kõlab laul „Waikne öö, õnnistud öö n. n. e.“ mis sääl olewad inimesed laulawad. Seda laulmist wõiwad ka näitelawa tagant lauljad ning harmoniumi mäng kaasa aidata.)

Ei ole elektri tulesid igalpool wõimalik säädida, siis wõib puud küünaldega ehitada ja süütenööridega korraga põlema süüdada.

Waikne öö, õnnistud öö!
Hingab kõik, walwab weel
Josep ning Maria wälja pääl,
Jesuke nende ees sõime sees,
Maga sa õndsaste seal!

Waikne öö, õnnistud öö!
Karjastel kuulutand
Taewalik kooride halleluja
Helises heldesti ilmale: Kristus, see Päästja on siin.

Waikne öö, õnnistud öö!
Isa poeg sündinud meil
Üksnes armastus läkitand tad,
Et ta ilma wõiks õnnistada,
Temale andkem nüüd auu!

(Kui laul lõpeb, langeb eesriie, kus siis säälolejatest elaw pilt kokku seatakse ja kus Liisi kuju, kes siis ju terwe, tähtsama koha pääl peab olema; üle jõulupuu wõib suurte tähtedega „Auu olgu Jumalale kõrges“ üles seatud olla. Kui eesriie jälle üles tõmbatakse, on kaugelt kirikukella häält ja siis ka, õige pühalikult, harmoniumi häält kuulda, mille saadetusel siis keegi näitelawalt, mitte nähtawa koha päält, järgmised sõnad räägib:

Headus ning paha, armastus ning wiha, nad wõitlewad
Kuid põlgagem paha ja jätkem kõik wiha, siis armastus, headus meid ühendab.
Kus suretaw pimedus taganeb,
Ja taewalik walgus meid ülendab,
Sääl jäädaw ning õndsalik elu.

Sinna püüdkem,
Sinna jõudkem!
Rõõm ning rahu
Jäägu meile
Meie elu juhtijaks!

(Lõpp)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: