Hukka see läeb niikuinii

Maalehes on staarennustaja jampsimisele lausa kuus lehekülge eraldatud. Ennustusi laevahukkudest, maavärinatest ja valitsuskriisidest paistis tänavu vähem olevat, rohkem oli ateistide, materialistide ja demokraatide tümitamist. Viimaste esindajatena tuuakse näiteks Lenin, Stalin ja Mao. Mis sa kostad.

Ševaljee ihkab keskaega ja sakraalset riiki, sest seal ehitati nii kauneid katedraale, kui meie peame ometi leppima viletsate plekk- ja plastkuutidega. Eks siin tuleb vist välja see loomupärase optimisti ja pessimisti vahe. Optimist kujutab ette, et kui mingi transtsendentne jõud peaks võtma kätte ja ajalooratta tuhat aastat tagasi keerama, siis satuks tema hubasesse lossitorni lõbusa kaminatule, kõhukate veinikannude ja põnevate manuskriptide keskele. Pessimist kardab, et  — teades tolle transtsendentse jõu kalduvust mustaks huumoriks — märksa suurem on tõenäosus sattuda koos komplekti piitsavermete ja parasiitidega roigastest onni keset kibedat tõmbetuult, külmunud pori, näljast vinguvaid sigu ja kangeks tõmbunud katkulaipu.

Ilmselt oli see Connie Willise “Doomsday Book”, mis mind siiani mõjutab, aga tõesti, kui mulle antaks valida, siis ma võtaks ümarlaua rüütlite valitsuse asemel keskkütte ja antibiootikumid.