tavainimene

Pöffireede

Posted in * by tavainimene on 03/12/2010

Jõudsin just järele kiita nurinale, et miks kõik kunstitaotluslikud filmid peavad nii kohutavalt depressiivsed olema (jaa, jaa, teame, tragöödia on ülev ja komöödia on madal), ja täna läkski asi paremaks. Mõlemad vaadatud filmid olid sellised, mida laupäeva õhtul hea meelega ETVst näeks — pretensioonitud (ei mingeid keerlevaid puuvõrasid!), liigutavad ja elujaatavad.

“Boy” on Uus-Meremaa film, mille tegevus toimub sellessamas saareriigis 1984. aastal. Nukkernaljakas lugu kaotatud varandusest ja üles leitud isast. Keel on lihtsalt täiesti vapustav. Ja paljasjalgsete maoorilapsukeste askeldamist vaadates meenus mulle see kunagi netis ringelnud meem:

Me istusime autos ilma lasteistmeta, turvavööta ja õhkpadjata. Meie voodi ja puust mänguasjad olid värvitud pliid ja kaadmiumi täis värvidega. Trepi ülaosas ei olnud piiret — kes astus liiga kaugele, potsatas alla. Kui sa oma voodis ärkasid, ei kuulnud sind keegi. Kui midagi juhtus, pidid sa kõigest kõrist karjuma, et vanemad sind kuuleksid. Ohtlike ainetega pudelitel ei olnud turvakorke ning neid sai kahe käekese ja piiratud motoorikaga hõlpsasti avada. Uksed ja väravad läksid lihtsalt kinni ja kui su sõrmed sinna vahele jäid, siis said nad haiget. Sa istusid jalgratta pakiraamil ja püüdsid sadulavedrudest kinni hoides seal püsida. Kiivrit ei kantud ka sääreväristajaga sõites, rääkimata siis jalgrattast.
Vett jõime me kraanist ja mitte pudelist. Olemas olid nii värv- kui aroomiained. Nii punast, rohelist või kollast limonaadi nagu tol ajal, tänapäeval enam ei tehta… Näts pandi õhtul öökapi nurgale ja järgmisel päeval rändas see lihtsalt uuesti suhu.
Koolis olid meil ainult ühesuurused ohtliku klapiga pingid. Meie kingad olid alati juba venna, õe, või kellegi teise sugulase kantud. Ka sinu jalgratas oli kas liiga suur või liiga väike. Jalgrattal ei olnud käike ja kui kumm katki läks, õpetas isa sulle varsti selgeks, kuidas seda ise lappida.
Parkides ei olnud mänguväljakuid ega metsades terviseradu. Varahommikul läksime kodust välja ja tagasi jõudsime alles siis, kui tänavavalgustus oli põlema hakanud. Vahepeal ei teadnud keegi, kus me olime, ja mobiiltelefone meil ka ei olnud. Kui me tahtsime sõbrale külla minna, siis lihtsalt läksime — ei olnud tarvis enne helistada ega kokku leppida. Ka täiskasvanuid ei olnud kaasas.
Me sõime küpsiseid ja rohke ehtsa võiga võileibu, aga me ei läinud paksuks. Me jõime sõpradega ühest pudelist ja haigeks ei jäänud sellest keegi.
Meil ei olnud Playstationit, Nintendot, X-boxi, 64 telekanalit, videot, DVD-d, surround-heli, oma telekat, arvutit ega internetti. Meil olid sõbrad. Telekas hakkasid saated alles kell 18. Siis tuli tund aega midagi lõbusat lastele ja häda sellele, kes söandas püsti tõusta ja teise kanali nuppu vajutada (nupud olid ainult aparaadi küljes). Isa otsustas, mida ja kui kaua vaadati.
Me lõikasime endale näppu, murdsime luid, kukkusime hambaid välja ja mõnikord saime lisaks veel jalaga tagumikku. Me võitlesime, peksime üksteist oimetuks ja ükski täiskasvanu ei teinud teist nägugi. Pedagoogiliselt korrektsed mänguasjad meisterdasime endale ise; tagusime kaikaga palle, ehitasime seebikaste ja märkasime alles mäest alla jõudes, et olime pidurid tegemata unustanud.
Me mängisime tänaval jalgpalli ja kaasa võis mängida ainult see, kes hästi mängida oskas; kes nii hästi ei osanud, pidi pealt vaatama ja õppima pettumusest üle saama.
Kooliski oli lolle lapsi. Nad tulid ja läksid siis kui teisedki ja õppisid samu asju. Mõnikord jäid nad istuma ja selle üle ei vaieldud, ka mitte lastevanemate koosolekul. Õpetajal oli alati õigus.

Lõunavõileivad määrisime endale ise ja kui unustasid seda teha, siis koolist ei saanud midagi osta! Kui leivakoorik sulle ei meeldinud, siis olid lihtsalt terve päeva natuke näljasem kui teised!
Kooli sõitsime jalgrattaga. Täitsa üksi. Talvel ka. Kui ema sulle hüvastijätuks ukselt lehvitas, olid sa memmekas.

Kui sa pahandust tegid, olid vanemad politseiga ühel meelel. Nad tulid sulle järele, aga ei ostnud sind välja. Meie tegudel olid tagajärjed ja nende eest ei saanud end peita.
Me olime vabad, vahest vedas viltu, vahest läks hästi ja me vastutasime. Pidime õppima sellega toime tulema. Meie põlvkonnast on tulnud palju inimesi, kes oskavad probleeme lahendada, uuenduslikult töötada ja selle nimel riskile välja minna – ning ei häbene tagajärgi. Kas sina kuulud ka nende hulka? Õnnitlen — me olime kangelased!

Tõele au andes tuleks muidugi tunnistada, et sellest põlvkonnast on tulnud ka arvukalt mitte nii vahvaid tüüpe, aga too tolleks.

“Tualett” (subtiitrites “Väljakäik”) on Jaapani film, mille tegevus toimub Ameerikas (või tegelikult vist Kanadas). Kaks venda ja õde, igaüks oma kiiksudega, peavad pärast ema surma elu korraldama ning hoolitsema umbkeelse jaapanlannast vanaema eest. Sündmustik on napp ja kaunis kaootiline, aga tegelased tekitavad sümpaatiat ja pinge püsib üleval ka nendes stseenides, kus vähe juhtub. Nalja saab ja kurb on ka. Ja kui peaks mingit kunstilist sõnumit otsima, siis võiks see kõlada ehk nii, et just nimelt mõistatusliku Teise dekonstrueerimise läbi võib Esimene leida üles omaenda tegeliku olemuse vms. Üldiselt — film, mida ka oma emale võiks soovitada.

9 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. notsu said, on 04/12/2010 at 03:52

    OT, aga mind pisut häirib see vahetsitaat – mitte iga koha pealt, aga kuidagi veider on ikkagi rõõmustada, et kui õige ja arendav oli mängida raskemetallidega ja süüa mürgiseid toiduvärve. Pagan, plii kahjustab närvisüsteemi, võib põhjustada ajukahjustusi, ma ei näe kuskilt otsast, et see oleks kuidagi arendav, veel vähem osa tõelisest looduslähedasest eluviisist.

    Kuidagi… just nagu kilkaks, et vanasti panime igale poole kühvliga DDT-d ja häda polnud midagi. Ja põdesime lastehalvatuse läbi, aga mis siis, jäigi mõnel kael kõveraks või jalg lombakaks, aga seda oli pärast koolis lahe mõnitada. Tungalteramürgitus on samuti vana hea tore asi.

    • notsu said, on 04/12/2010 at 03:53

      (ja kaheksakümnendatel olid meie mehed tõelised mehed ja käisid Tšernobõli koristamas)

  2. tavainimene said, on 04/12/2010 at 09:04

    Noh, inimesed uhkeldavad ju alatihti tervistkahjustavate ja ohtlike asjadega, mis nad teinud on. Võib-olla meie kauged esivanemad demonstreerisid samamoodi uhkusega oma arme — et kui ma sellest eluga välja tulin, siis ma olen ikka eriliselt sitke tüüp. No ja need, kes ei tulnud, neid pole enam rääkimas.

  3. notsu said, on 04/12/2010 at 19:59

    Njah. Paraku on olemas ka tervistkahjustavaid asju, mis jätavad küll ellu, pealtnäha välja ei paista, aga rikuvad geneetilist materjali, sel juhul on eriti ränk, kui keegi tõstab oma paljunemisedu, hoobeldes, kuidas ta noorest peast lusikaga mürkaineid sisse ajas “ja näete, pole mul häda kedagi, nii et hakkame aga lapsi tegema”.

    • notsu said, on 04/12/2010 at 20:08

      (lambist tuli meelde see väidetavalt “lesbismivastase toimega hormoon”, mida Ameerikas rasedatele naistele sisse söödeti, et jumalapärast heterotütred sünniks – ühtlasi kahjulike mõjudega hormoon ja kipub välja lööma veel põlvkondi hiljem. Teine näide on DDT. Noh, ja naise luudesse ladestunud plii võib teatud asjaolude kokkulangemisel anda ka lootele pliimürgituse. Õpiraskused, madal IQ ja motoorikaprobleemid kohe sündides kaasa, halleluuja.)

  4. tavainimene said, on 04/12/2010 at 23:17

    Jah, paraku pikaajaline kahjulik mõju ilmneb alles pärast pikaajalist kasutamist.

    Eks neid näiteid ole muidu veelgi, kus pika evolutsiooni käigus kujunenud meemid muutunud oludes tagasilööke annavad. Keegi antropoloog jutustas, et teatud Aafrika hõimudel oli vanasti sõjapidamine enam-vähem rahvusspordiala. Kuna aga sõjanooltel, erinevalt jahinooltest, ei olnud sulgi stabilisaatoriteks sabas, olid inimohvrid suhteliselt vähesed. Siis aga ilmus valge mees ja pakkus müügiks automaatrelvi…

  5. notsu said, on 05/12/2010 at 03:54

    Noh, teisest küljest oleks ka automaatrelvadega sõdimisest elusalt läbikäimise märgid suht adekvaatsed handicap-tunnused – erinevalt kehasse ladestuvate või mutageensete mürkide manustamisest.

  6. kaarnake said, on 06/12/2010 at 09:36

    paraku noolehaav jätab märgi, automaadivalang teeb vigasex ning lõhkelaeng liikumisvõimetux sandix. Milline progress!
    Rahvusspordiala progress…

  7. notsu said, on 06/12/2010 at 20:09

    Puhtmehaanilised märgid ja vead ei ole vähemalt päritavad.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: