“Teisel pool”
1970ndatel Rootsi paremat elu otsima kolinud soomlastest abielupaar maandub vaevamägede maile. Kolmkümmend aastat hiljem, saanud teate ema surmahaigusest, elab nende tütar taas läbi painajalikke mälestusi troostitust lapsepõlvest.
Susanna Alakoski romaani järgi tehtud film on sirgjooneline ja raskepärane draama sellest, kuidas vanemate viinatõbi mürgitab laste elu kuni kolmanda põlveni. Ja ometi on isa-ema alguses just lastele parimat tahtnud — on’s nemad süüdi, et nende kange ja metsik tõug võõras mullas ei juurdu?
Raske oli seda vaadata. Aga töötud ehitajad ja koristajad lähevad jälle lootusrikastena laevadele — ikka lastele paremat elu otsima.
Advertisements
Ka meil on viimasel ajal hakatud sellest kõva häälega rääkima.
Võõrale maale õnne otsima minejad jätavad sageli oma lapsed sõna otseses mõttes yksi, jätavad maha.
Ainult alkohoolikute probleemid summutab särav ning eksklusiivsusele rõhuv napsireklaam. Noorte modellide selja taga varjavad ennast räpased ja vaesed kodud pekstud ning vaevatud lastega, keda keegi ei näe.
Viletsus taastoodab iseennast. Seda kirjeldasid juba Kreutzwald ning von Baer.
Ehk tuleb mõni selline film ka riigi-TVsse näitamisele. Inimestele lähex omakandi, irw, naaberriigi elanike värk paremini korda kui nii mõnigi senine dokk Tuneesia või misiganes exootilise maa hädadest.