“Ei midagi isiklikku”

Film algab nagu noore kineasti aabitsatükk: läbi akna näeme garaažimüüki, kus ahned käed kellegi pudi-padis sobravad; mööblist tühjaks tehtud  toas istub naine ja kisub endal sõrmest laulatussõrmuse. Selge, tema abielu on purunenud. Nüüd aga järgneb ootamatus — naine hääletab kiirtee ääres, seljakott seljas. Löödud proua asemel näeme pigem trotslikku teismelist. Oma telgiga enam-vähem maailma äärele  jõudnuna leiab ta üksiku majakese, kus elab mees, kes lubab talle vastutasuks aiatööde eest süüa anda. Ja nii see algab. Kokkuleppega, et endast midagi isiklikku ei räägita ega teise kohta küsita. Ja nii see läheb, ootuspäraselt, kuni kurva, aga ometi lootusekiirega lõpplahenduseni.

“Maa õnnistus” meets “Georgica”, mõtlesin vahepeal. Muidu ilus ja intrigeeriv lugu kannatas minu maitse jaoks liigse kunstipäratsemise all ja kiskus seeläbi eriti lõpuosas liiga melodramaatiliseks. Mõned stseenid tundusid tähendusrikkusega kõvasti üle pingutatud olevat. Ei ole vaja vaatajale Kujundiga mitu korda näkku lajatada.  Ja ma kujutan ette, et tõenäoliselt kuskil filmikoolis õpetatakse, et stseen tuleb kaks sekundit varem ära lõpetada, lisamaks teravust ja rütmi. Aga no kuulge.

Sümpaatsed peategelased ja vaoshoitud huumor päästsid filmi. Ja tagurpidi pööratud armastusloo (algul karjume vihaselt üksteise peale, siis teeme koos maatööd, siis harjume üksteisega ja lõpuks hakkame areldi tutvuma) idee mulle meeldis. Ainult et, jah, vaata seda lugu kummast otsast tahes, alguses ja lõpus on ikka üksindus.