Säästukadrid
Kolleeg kirjeldab oma kadrilaupäeva elamusi: “Uksekell. Kolm tüdrukut ukse taga, nii kaheteist-kolmeteistaastased. Väidavad, et on kadrid. Tavalised riided seljas — teksad, mingid jopejupatsid. Isegi näod pole värvitud. Vahivad maha ja nohisevad, aga käsi on pikal. Küsin, kus kostüümid on — vaikus. Küsin, kas laulu-tantsu tuleb — nad ei oskavat. Küsin, kas kodus või koolis pole räägitud, kuidas õieti kadrisanti jooksmas käiakse — ei olevat mitte.”
Nii ta läheb. Kõigepealt kaob mütoloogiline taust, siis kulub ära ka rituaal. Lõpuks ongi ainult see meeles, et novembris on kaks päeva, mil võib käia majast majasse käšši pommimas.
tavainimene 
ühtlasi võib üle võtta ka meerikamaa lause: trikk vä triip?
Või siis filmide jms kaudu juba levinud “komm või pomm”.
Või hakkavad sandid käima virtuaalkujul – hüppab sul arvutis mingi aken lahti, laulab “marti-marti” ja enne vait ei jää, kui oled teinud väikse ülekande.