tavainimene

“Totrus ja tähendus”

Posted in * by tavainimene on 19/11/2010

Olen tasapisi vaheldumisi lugenud Toomas Pauli “Totrust ja tähendust” ning Leszek Kołakowski  “Miniloenguid maksiprobleemidest”. Mõlemad tekitasid algul väikse pettumuse. (See kõlab nüüd küll umbes nii, et Šarikov loeb Engelsi kirjavahetust Kautskyga ja teatab: Да не согласен я.”).

Poolakas jäigi esialgu pooleli. Mitmes kohas oleks tahtnud talle lausa lapsikult vastu vaielda. Näiteks seal, kus ta kirjutab, kui absurdne on austus looduse vastu tema enese pärast. Noh, minu meelest, kui räägitakse looduse austamisest, siis mitte niivõrd jumaldavast pühakspidamisest kui (au)kartusest endast palju tugevama jõu ees, kes võib provotseerijatele valusasti vastu nina anda.

Aga Pauli raamat läks edenedes paremaks. Kuigi natuke referaatlik ja fragmentaarne ta ju on, ja läbi paistab, nagu autor isegi tunnistab, et ega ta alustades täpselt pole teadnud, kuhu lõpuks välja jõuda kavatseb. Aga alustab ta varblastest ja lõpetab konnadega. Või siis ütleme, et alustab molekulidest ja lõpetab jumalaga.

Jah, jumalast ei saa Toomas Pauli puhul üle ega ümber, vaimulik vari käib tal ikka kuidagiviisi kannul. Lugejal võib hõlpsasti tekkida lapsik soov  pühamehega natuke kiusu ajada — et näidake siis seda pilve, mille peal teie taevataadike istub, ja kellega need Aadama pojad ikkagi abiellusid. Aga nii ei ole ilus.

Mõnes mõttes meenutas “Totrus ja tähendus” Bill Brysoni “Peaaegu kõige lühikest ajalugu”, aga kui Bryson lähtub teaduse ajaloost, siis Paul rohkem selle viimasest sõnast. Esimese 40 lehekülje peale tuli kokku vähemalt 30 tuumakat tsitaati nii kodu- kui välismaistelt teadlastelt.

Raamatu esimeses osas häiris mind vahest kõige rohkem mõistetega ülivaba ümberkäimine, mida osaliselt põhjendas väide, et sõnade teisesed, sh metafoorsed tähendused võivad lasta meil maailma tegelikust keerukusest aimu saada paremini kui eksaktne loogika. Aga mind teeb valvsaks, kui räägitakse, et jõesängil on mälu või laul omab linnu jaoks tähendust. Kui ma selle asja üle püüan sügavamalt järele mõelda, jõuan omadega ikka rappa. Informatsioon füüsikalises tähenduses on minu jaoks käsiteldamatu asi.

Kas varblane saab aru? Kas vihmauss saab aru? Kas bakter saab aru? Paul kirjutab arukatest rakkudest ja nutikatest bakteritest, kes valivad kohase reaktsiooni välismaailmast saadud signaalidele. Minu vaimusilma ette tuli kohe mingi Käsna-Kalle taoline multikategelane — Nutikas Bakter. Kuidagiviisi see molekulaarmüstitsism tekitab mus kõhedust. (Kuigi, nagu raamatu teises pooles selgub, mitte bakterid pole sama arukad kui meie, vaid meie oleme sisuliselt sama determineeritud biomasinad kui bakterid). Bruce Lipton on ikka üks väga kahtlane seltsimees. Ja väide, et platseebol pole kõrvalmõjusid, ei pruugi olla tõene.

Raku tasandilt organismi, liigi ja inimühiskonnani jõudnult läks jutt huvitamaks. Veenvamaks ka. Vist. Mõnes asjas oleks küll tahtnud tugevamaid argumente — Gregory Scott Pauli kriitikas näiteks. See on ka kahtlane, et püha mõiste on rudiment religioonist. Sama hästi võib olla religioon püha/tabu mõiste ümber tekkinud. Aga eks siin on vist see kaasus, et “on suur vahe, kas uskuda veel midagi või uskuda jälle sedasama”.

Bioeetika probleemidest kirjutab Paul rõhutatud asjalikkusega, millest võõristus vaevu-vaevu läbi kumab — kel kõrvad on, eks see kuulgu. Aga mida siis teha, kui JHWH ei pidanud vajalikuks jätta meile ühemõttelisi instruktsioone, kas nt südamestimulaatorite paigaldamine (või krematooriumisoojuse kütteks kasutamine) on tema plaanidega kooskõlas?

Kahtlaseks muutus asi taas interneti juures. Viimane olevat nimelt iseendast teadlikuks saanud või siis kohe-kohe selle piiri peal. Peitsin näo raamatusse ja mugistasin südamest naerda. Mis see Elioni arusaamatu katkestus muud oli — kõik minus äkki vabises ja kõikus / uus võõras valgus võikalt hinge lõikus / ma tundsin – minus valmib inimene! Tehnoloogiline singulaarsus ja kõik see värk — tundub veel kahtlasem lugu kui Aadama miniatega. Kui olen saanud käega katsuda, siis usun. 

Üks hea mõte kohviku- või õllekaheietuste tarvis oli see, et kolmanda astme simulaakrumis kaovad metafoor ja üleloomulik. Siit annab veel igasuguseid ägedaid teooriaid välja arendada; kahju, et neid järgmisel hommikul keegi ei mäleta. Mitmeid huvitavaid üksikkilde oli veel: et keeld mõjub tugevamalt kui käsk, et sündinud on pöidlapõlvkond, “tees – antitees – süntees – protees”, et “raske on mitte satiiri kirjutada”, et rattus sapiens on tugev kandidaat kauges tulevikus tsivilisatsiooni tungalt edasi kandma, et kergeusklikkus soodustab multikultuurset ühiselu jpm.

Meemide juures tekkis mul jälle korraks kahtlus, kas siin ei üritata menüüd nahka pista. Meem on minu jaoks tähendanud ikka pigem kujundit, mida kasutatakse mugavuse mõttes teatud keerukate protsesside kohta. Aga nüüd juba “meemid tahavad” seda, teist ja kolmandat ning kasutavad koos isekate geenidega meie lihakehasid nagu assüürlased sõjavankrit.

Lõpuks jõutakse jutuga siiski jumala juurde välja. Pärast seda, kui ollakse nentinud: “Vähe sellest, et jumalat ei ole olemas — ka inimest ei ole olemas.” Ehk siis “mina” on illusioon. Mitte mina ei tee valikuid, vaid minu ajus toimub valik. Et asja huvitavamaks ajada, tuuakse mängu kvandid. Kvantmaailm on parasjagu nii vastuoluline, et jumal sobib sinna väga kenasti.

Minu jaoks on mõned mõttekäigud siiski liiga kahtlased, näiteks Kołakowskilt toodav argument, et “kui “olla” oleks mõttetu ja maailmal puuduks tähendus, ei oleks me kunagi omandanud võimet kujutleda, et see võiks olla teisiti, ega isegi võimet mõelda just seda, et “olla” on täiesti mõttetu ja maailmal puudub tähendus”. Vaat ei saa aru sellest. Samuti ei saa aru, miks leitakse, et jumalausu hülgamine tähendab ühtlasi igasuguste uskumuste või usu kategooria hülgamist. Üks asi on uskuda, et homme tõuseb päike, sest ta on seni iga päev tõusnud, teine asi on uskuda, et universumil on looja, kes on ühtlasi meie armastav isa ja põhiliste elujuhiste allikas, kuigi ma pole teda kunagi näinud.

Noh, eks need arutlused suuresti üks intellektuaalne mustkunst ole. Ei hakka keegi juveelivarast õigeks mõistma, kui too väidab, et vargust ei pannud toime mitte tema, vaid neuraalsed konstellatsioonid, mille tema ajus olid tekitanud geenid ja meemid. Korraks käis peast läbi mõte, et selliseid tekste tuleks kirjutada hüpertekstina, milles viited sisse ja välja jooksevad. Et saaks kohe vaadata, mis ühe või teise tsitaadi kontekst oli ja kuidas mõni järgnev korüfee mingit lõiku kommenteerinud on. Küllap see e-raamatutes kunagi ka niimoodi teostub. Lõpuks on kõik raamatud üks suur raamat ja siis saab too endast tealikuks.

Aitab tänaseks küll. Vast turgatab homme veel midagi pähe.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: