tavainimene

Filmiööd tulekul

Posted in * by tavainimene on 14/11/2010

Klõpsisin läbi Pöffi programmi, et teha kindlaks, missuguseid filme ma kindlasti vaatama ei lähe. Ma olen ju kitsarinnaline ja rikutud närvidega vananev väikekodanlane ning see välistab hoobilt suure osa programmist. Õnneks on mõned režisöörid pannud suuremeelselt oma tööle pealkirja, mis ohust märku annab: “Mutanttüdrukute taparühm” jms.

Eelmiste aastate kogemused näitavad, et ega järjestikku õhtutel üle 7 filmi naljalt ära vaadata ei jõua, sellepärast on tähtis hoolikalt valida. Tarbija tahab ju ikka oma raha eest maksimumi saada. Lisaks mutanttüdrukutele jäävad kõrvale ka filmid, mis sünopsise järgi sisaldavad “painavalt naturalistlikku vägivalda” ja “päris häirivaid stseene”. Ma ei soovi vaadata suurel ekraanil suures plaanis, kuidas lõksu jäänud mägironija endal nüri taskunoaga käe otsast saeb, tänan väga. Järgmiseks lähevad nimekirjast maha “seisundifilmid, milles monotoonselt pikad kaadrid portreteerivad tänapäeva urbanismi kõledust” jms. Kui ma peaksin mingil põhjusel tahtma vaadata monotoonset urbanistlikku kõledust, siis ma vaatan lihtsalt oma köögiaknast välja.

Sõja-, vangla- ja maffiafilmid — maha, igasugu piinamispõnevikud — maha, anime — maha. Noh, ja ega nii jätkates ei jäägi palju järgi. Filmigurmaanid muidugi pööritavad silmi ja pobisevad midagi roosadest lambivarjudest ja toatuhvlitest. Mis parata, mul on lapsest saadik teatri- ja filmikunsti vastu võtmisega raskusi. Võimalik, et sellel  sündroomil on ka mingi ladinatüveline nimetus olemas. Igatahes lõppes mu esimene teatrikogemus nii umbes nelja-viie aasta vanuses sellega, et ma põgenesin hüsteeriliselt saalist, suutmata välja kannatada hirmsat ja piinlikku vaatepilti, kuidas ilmselgelt hulluks läinud inimesed laval rohelistes traksipükstes ja jänesemaskides ringi hüppavad. Analyze this.

Jah, kahju, et Pöffi kava koostajad pole tutvustustele lisanud sellist viie palli süsteemis reitinguvidinat (märul, huumor, tunded, taies jne) nagu kuskil telekavas oli. Eriti äge, kui saaks filme nimetatud tunnuste järgi sorteerida. IMDB keskmine hinne poleks ka liiast lisavihje. Aga üldiselt ootan huviga ajakava. Natuke ohutut kino kuulub pimedas sügises ikka ära.

23 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. notsu said, on 15/11/2010 at 02:26

    Üldiselt saan aru ja käitun sarnaselt (hirmutavad filmid ei ole mulle vajalikud, sest mul on niigi rohkem hirmu, kui ühele inimesele ära kulub), aga mis sul anime vastu on?

    Noh, ja vahel juhtub, et “seisundifilmid, milles monotoonselt pikad kaadrid portreteerivad tänapäeva urbanismi kõledust” suudavad mu mingil katartilisel moel hoopis naerma ajada. “Sügisballi” seansil näiteks, mida ju umbes sellise tekstiga reklaamiti, naersin rohkem, kui kinos enamasti, kuigi tõsi, ühes kohas pidi silmad kinni panema, sest kole oli, aga üldine elamus jäi ikka pigem lüüriliselt humooriline.

  2. tavainimene said, on 15/11/2010 at 06:23

    Mul pole otseselt midagi anime vastu, aga minu peal see lihtsalt ei tööta, ma olen Sojuzmultfilmi põlvkonnast. “Sügisballi” vaadates jäin magama, “Püha Tõnu kiusamise” vaatasin lõpuni tahtejõu ja vihaga.

  3. notsu said, on 15/11/2010 at 21:20

    Ma käisin seal kavas korra ja vaatasin, et üks silmatorkavamaid multikaid, mida pakutakse, on see “Illusioniste”, ja Euroopa täiskasvanute multikas on mulle alati huvi pakkunud – olen küll Sojuzmultfilmi põlvkonnast, aga väga tugevalt ka Priit Pärna ja Hardi Volmeri põlvkonnast.

    “Püha Tõnu kiusamist” ei ole vaadanud, mulle on arvustustest mulje jäänud, et ta on parasjagu postmodernne, nii et väike Bunueli-Pasolini-Lynchi kiht vöö vahel aitab osa saada. Kuigi teised jälle ütlesid, et kui sobib Lynch, siis sobib ka see, mitte eelteadmiste, vaid maitse mõttes.

    Aga “Sügisball”, jah, oli erakordselt naljakas neis kohtades, mis tulid nii tuttavad, nii tuttavad ette. No ei juhtu ju sageli kunstis, et päriseluline totrus kinni püütakse, enamasti üritatakse päriselule diipi peale keerata või tehakse mingit oma hermeetilist totrust. Mulle sobis ta umbes samamoodi, nagu Kaurismäe ja Jarmuschi vaiksemad filmid.

    • nodsu said, on 18/11/2010 at 10:21

      Coenid võivad suht karmid olla küll (verd lendab küll vähem kui meinstriim veristes žanrifilmides, aga on kuidagi ehtsam ja sellevõrra kurvem), aga “O Brother, Where Art Thou” on üsna kerge film, nende kohta ebatüüpiline.

      Tarantinost olen ma ise tegelikult ainult “Pulp Fictionit” näinud, kus suurem osa aega tegelikult lobisetakse triviaalteemadel, mitte ei lennutata verd. Ma usun, et pikapeale võib sama stiil lamedaks minna küll.

      “Bridget Jonesi” vaatab laiem vaatajaskond ilmselt puhta naistekana ja osa vaatab imestades, et kassanäe, romantiline komöödia, mis on vahelduse mõttes ka naljakas, mitte lihtsalt tüütu.

      “Mulhollandit” ei ole veel näinud, seda räägivad küll kõik, et peab mitu korda vaatama, et sotti saada. Aga “Twin Peaksi” vahtisid üheksakümnendatel ju laiad massid ja said hakkama küll. Ainus, mis vaja, on vahest leppida sellega, et ongi imelikud olukorrad ja lahendused on veel imelikumad ega ole alati lahenduse moodi. “Eraserheadi” su kommentaaride valguses kindlasti ei soovita – liiga imelik – ja “Metsikud südamed” võib osutuda samuti liiga jõhkraks. Mul on Lynchiga selline imelik asi, et kui tal läheb vahel veriseks, siis see ei häiri nii väga, kui kellelgi teisel – võib-olla sellepärast, et kõik on juba nii nihkes, et vaatan seda, nagu huvitavat unenägu – ja samas ei muutu ka lamedaks nagu Tarantinol on oht muutuda, sest Lynch ei tundu seda efekti pärast tegevat, lihtsalt juhtub nii, et ta kuidagi ei saa seda kohta teisiti teha (ma kirjutasin ka kunagi tema raamatukesest, kuidas sealt lööb samuti välja, et ta on ausalt ebaratsionaalne, nii et tal ei käi asjad ekraanile arvestuse pärast, mis kahtlus Tarantinoga vahel tekib).

      Jarmuschi mõni asi peaks küll sõbralik vaatamine olema, “Öö maa peal” näiteks, mida Silver Baltic aeg-ajalt ikka ilmutab. Või “Down by Law”.

      A mis filmid sulle muidu meeldinud on? Kui ma järele mõtlen, siis suur osa filme on vähemalt kuuekümnendatest peale olnud postmodernistlikud, kui nad ei ole just modernistlikud – mis on kindlasti esoteerilisemad ja vähem vastutulelikud filmid – või žanrifilmid, millest suur osa on vähemasti minu jaoks liiga koledad, mis teha, kui õudukad nii popid on – või siis veel mingid neonaturalistlikud või neorealistlikud, mis kuuluvad jälle sageli rubriiki “elu koleduse näitamine”. Et mis siis sobinud on?

  4. tavainimene said, on 16/11/2010 at 08:59

    Postmodernistlike filmidega on mu meelest pahatihti nii, et kui oled näinud neist üht, siis oled näinud sama hästi kui kõiki.

    • notsu said, on 17/11/2010 at 00:46

      tia, Lynch näeb ikka väga teistsugune välja kui Jarmusch.

    • tavainimene said, on 17/11/2010 at 18:59

      Nojah, õige küll. Võib-olla on asi selles, et ma olen rafineerimata maitsega vaataja, kellele meeldib filmi vaadates keskenduda peamiselt sellele, millest räägitakse, ja see, kuidas seda tehakse, võiks rohkem peenelt aimuda. Tšehhov, mitte Ionesco.

      Ähh, mõnikümmend aastat tagasi oleksin ma olnud krunniga vanamutt, kes nahutab dekadentlikke formaliste ja nõuab filmikunstilt tõelise elu kujutamist.

    • nodsu said, on 18/11/2010 at 03:05

      kle, minu arust on Ionesco modernistlik, mitte post-. Post- on laias laastus üldse kuidagi vaatajasõbralikum, modernism peab juba põhimõtteliselt olema esoteeriline, aga postmodernismiga tuli tagasi igasuguseid tarbijasõbralikke asju, nt et tohib ka lugusid jutustada. “Twin Peaks” on minu arust väga hea näide sellest, et “labane” seriaaliformaat (ja palju “labaseid” žanre) ei ole nimekale režisöörile põlastusväärsed teha.

      Njah, tsitaadilembus on muidugi teine tüüpiline postmoderni tunnus, aga tänu madalžanritega (ja seeläbi jutustava stiiliga) flirtimisele on suurem osa seda produktsiooni vaadatav ka niisama meelelahutusena. “Pulp Fiction” illustreerib seda ju kenasti.

      Muide, minu kui kolekohtade pelgaja jaoks annab see postmodernistlik mänglevus teatava turvapadja – ma ei pea kartma, et film tuleb mulle emotsionaalselt liiga kallale. Erinevalt n.ö klassikalisest filmikunstist ja naturalismist, mis meeleldi vaataja tunnetele mängivad. Tõsisest žanriõudukast rääkimata.

      Filmikunstis on periodiseerimisega selles mõttes muidugi segane, et kõige tigedamat modernismi tehti siis, kui meedium oli alles õige noor, n.ö klassikaline ajajärk tuli alles takkajärgi ja siis, kui kultuuris muidu postmoderismiaeg hakkas, nakkas see ka filmi. Samal ajal kui selle kõrval tehakse naturalismi jm värki edasi.

    • nodsu said, on 18/11/2010 at 03:18

      (näide klassikalisest filmist, mis tahab minust emotsiooni välja pressida: “Titanic”. Näide filmist, mis laseb mul distantseeruda: spagetivestern vastandina tavalisele vesternile. Huvitav asi on sealjuures see, et kuna mind ei sunnita emotsioonlema, siis plokin ma ennast ise vähem ära ja võin vaat et suurema emotsionaalse laengu saada. ja kui ma praegu nii Lynchi kui Jarmuschi peale mõtlema hakkasin, siis neil käib mänglevus ja emotsionaalne ausus kuidagi käsikäes. midagi sellist, et “jah, filmiajaloos on saanud klišeeks seda asja kujutada nii, aga vaatame nüüd, mis siis oleks, kui see päris ellu panna”.

    • nodsu said, on 18/11/2010 at 03:25

      oh ja “O Brother, Where Art Thou?” on ju lausa kerge ja lõbus vaatamine ja hästi jälgitava looga, olgugi et ühtlasi tsiteerib “Odüsseiat” ja žanrifilme. Või õigemini, jälgitav lugu niikuinii (ja kaasaelatav), aga vahepeal on veel kole naljakas, et nää, mis nad sireenide või kükloobiga teinud on.

      Või siis “Bridget Jones”.

    • tavainimene said, on 18/11/2010 at 09:24

      Tjah, maitseasi. Tarantino filmid mulle näiteks üldse ei meeldi. Minu meelest ekraani ketšupiga üle ujutamine on ühtviisi odav, ükskõik, kas seda tehakse sinust emotsiooni välja pressimiseks või pilgutab režissöör kaamerasse silma ja ütleb, et “hästi paneme, või mis?”. Coenide produktsioonist olen ka seni igaks juhuks eemale hoidnud.
      Bridget Jonesi pole näinud, Titanic oli sihuke tavaline. Mulholland Drive’i pidin vaatama kaks korda, et üldse mingit sotti saada, aga valdav emotsioon jäi ikka, et kohati oleks nagu olnud stepihunt, aga siis jälle see imelik pisuhänd.
      Ma ju räägin, et ma olen labasevõitu maitsega tavainimene. Andke mulle kartulaputru, mis pagana sushi :)

    • nodsu said, on 18/11/2010 at 10:23

      Ma kirjutasin su kommentaarile pikema vastuse, aga kogemata vale kommentaari alla, ülespoole jäi.

  5. kaarnake said, on 16/11/2010 at 18:43

    aga tegemise mõnu maxab ka midagi
    parem 10 keskpärast filmi kui 10 pätti

  6. tavainimene said, on 18/11/2010 at 11:56

    Et mis siis sobinud on?

    Üks minu kõigi aegade lemmikfilme oli Ettore Scola “Ball”, aga ma nägin seda nii iidammu, et võib-olla praeguseks pole mulje enam adekvaatne. Sophia Coppola filmid on meeldinud. Magnolia meeldis. Big Fish. Mees ilma minevikuta. Piinatud geenius. Donnie Darko. Billy Elliot.

    Kui ma siin paari eelmise PÖFFi muljeid sirvin, siis mulle meeldisid näiteks “Platoni akadeemia”, “36 vaadet Saint Loup’ tipust”, “Külmad hinged”, “Palat nr 6”, “Tulpan”, “Happy-Go-Lucky” jts – ikka sellised väiksed seitsme palli festivalifilmid.

    • nodsu said, on 18/11/2010 at 13:29

      Ja “Donnie Darko” ei olnud kole? Ma tean küll, et ta peaks idee järgi olema piisavalt postmodern, et mitte kole olla, aga ikka natuke pelgan, ei ole julgenud vaadata, kuigi A. kodus kogu aeg räägib, et peaksin vaatama.

      “Ball” meeldis mulle ka ja “Mees ilma minevikuta” kohe üliväga. Muide, kui see sulle istus, siis peaks vähemalt sellised varasemad (aga mitte kõige esimesed) Jarmuschid ka istuma, needsamad, mida ma juba mainisin kui “sõbralikke filme”. Minu tädi aga näiteks keeldus “Meest ilma minevikuta” kinno vaatamagi minemast, et “koledad näitlejad, koledas ja igavas keskkonnas, ma lähen vaatan parem “Nimesid marmortahvlil”, seal on romantika ja ilusad noored inimesed.” Nii et ära oma lambivarju ja tuhvlite roosadust ülehinda.

    • nodsu said, on 18/11/2010 at 13:35

      (aga eks inimesed hindagi oma maitset kaunis huvitavalt. Ma olen ennegi kuulnud, kuidas keegi pretendeerib lihtsa inimese lihtsale maitsele, ma olen seda isegi teinud, kuigi siis tuleb elukaaslane A. ja väidab, et ma ei teagi, mis moodi üks lihtne inimene mõtleb. Ise arvab ta minu kohta, et mina olen filmisnoob ja hoopis temal on lihtsa inimese lihtne maitse – ja siis jumaldab sinna otsa Lynchi, ERITI selle üldtunnustatult kõige raskemini ligipääsetavat filmi “Eraserhead”. Võta siis kinni.)

  7. kaarnake said, on 18/11/2010 at 13:01

    krunniga vanamutt, hehe.
    sry, mix peax haritud inimene ennast pöffi-taoliste yrituste elitarismist häirida laskma? kinokunst on ju sarnaselt muu tarbekaubakunstiga enamuses osas muutunud staatust väljendavax kraamix, vt igasugu zhanrite austajad, põlgajad jne, nagu tossutootjatest räägivad, irw. samas kui film on inimese mõttetöö, & inimest peab austama, siis ei tohi ka vaatajat või mittevaatajat austamata jätta, sh silte kleepida. lgp tavainimene, palun ära tunne ennast krunniga vanamutina.
    mina ei armasta filmikunsti. vähe sellest, ma isegi ei talu seda. kas ma pean nyyd kolima põhjanabale, härrased Tarkovski & Spielberg?

    • nodsu said, on 18/11/2010 at 13:31

      hmm, Tarkovski ja Spielberg on huvitav paar, ma olen aru saanud, et tõsise filmisnoobi jaoks on Tarkovski kõlbulik nimi, aga Spielberg on tõsidusele pretendeeriva kommertsi sünonüüm.

    • tavainimene said, on 18/11/2010 at 14:17

      Rangelt võttes ma olen krunniga vanamutt.
      Aga alati on muidugi ka võimalus, et ma lihtsalt üritan välja meelitada virtuaalset õlalepatsutust, nagu peegli ees keerutav neiuke, kes tahab, et talle öeldakse: “Ei ole sa midagi paks.” :)

  8. kaarnake said, on 18/11/2010 at 20:37

    juba patsutasin. vajadusel kordan.

  9. notsu said, on 26/11/2010 at 12:44

    Kobistan siin vaikselt edasi: jäin mõtlema, kuidas sa kirjeldad ennast kui “rafineerimata maitsega inimest”, lihtsat inimest tavainimest, aga samas tegelikult sulle need lihtsa inimese žanrid à la “Saag” või isegi lihtsainimesefilmide õudukast leebemad variandid eriti ei meeldi. Noh, Tarantino edu ja löök tuli samuti sellest, et ta flirtis lihtsate inimeste filmidega, aga pani nad veidi teisiti ja iroonilisemalt kokku – mis andis lihtsatele inimestele võimaluse mugavat filmi vaadata, aga parema reputatsiooniga. Samas see “Ball” ei lähe ilmselt ühegi määratluse järgi lihtsa tavainimese filmi kategooriasse; ja üldse, juba festivalifilm kui žanr on selline, millest lihtne inimene parem eemale hoiab (eriti USAs, kus normaalne inimene ehmub mingi festivali jutu peale – “need on ju subtiitritega!”)

  10. tavainimene said, on 26/11/2010 at 13:18

    No “Balli” ma nägin vist umbes 16 aasta vanuses ja siis on iga inimene keeruline :)
    “Saagi” jts vaatavad vist ka rohkem teismelised – “must käsi on teie linnas, hõõ-hõõ-hõõõ…”

  11. notsu said, on 26/11/2010 at 13:34

    Tõsi ta on, lihtsad vanainimesed vaatavad Luz Mariat või mis iganes praegu jooksebki.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: