tavainimene

“Pommeri aed”

Posted in * by tavainimene on 11/11/2010

See jääb ilmselt lugemisaasta suurimaks kirjanduselamuseks — raamat, mis kuidagiviisi sattus õigel ajal õigesse kohta ja päästis lahti vedru, mis tõukas kuulikest, mis veeres alla mööda kaldteed, mille lõpus oli rida doominokive jne.

Jaan Pommer on kooliõpetaja umbes “Kevade” Lauri ja Julk-Jüriga samal ajal, aga kui Lutsul on suuremeelsus ja väiklus lahutatud kahte erinevasse tegelaskujusse, siis Traadil on nad keeruliselt kokku ühendatud.

Väiklus ei ole tegelikult Pommeri kohta õige sõna. Koolipapa näib meie mõõdupuu järgi mitmes asjas jäik ja ülekohtune, aga tema moraalsed ja spirituaalsed majakad kõrguvad pigem kusagil suuremates sfäärides. Kuidas ta muidu vastu peaks — laste pead on kaledad, viinakatk laastab rahvast, vallavõim ajab kiusu, maja põleb maha, koht öeldakse üles, tütar pageb õnnetu armastuse eest võõrale maale ja poeg kuhtub tiisikusse. Aga Pommer on aednik, kes teab, et puu võibki hakata vilju ja varju andma alles siis, kui istutajast on juba huumus saanud. Võib ka ära kuivada see puu, ja teha pole midagi. Ikkagi tuleb oma aeda harida, kuidas siis muidu. Kulgeda.

Kui ma oleks “Candide’i” lugenud või orienteeruks kirjandusteoorias, siis ma oskaks kindlasti veel midagi väga tarka öelda aia motiivi, optimismi/pessimismi, empaatia kui autori ja peategelase vaatepunktide vahelise sügavusmõõtme ja muu säärase kohta. Aga mina mõtlesin hoopis seda, et mu vanavanaema oleks vist võinud vabalt olla Koobakese poiste, Kraavmeistri Juku ja Püvi Ersilie klassikaaslane.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: