tavainimene

Sõjas nagu sõjas ikka

Posted in * by tavainimene on 04/11/2010

Koolikiusamise teema on jälle üles kerkinud. Direktoril on vastus valmis: eks nad otsisid tähelepanu. Vanemad ei tegele piisavalt. Ja olime ise ka tähelepanematud, ei uurinud taustainfot küllalt põhjalikult.

Ikka vana lugu — süüdi jääb see, kelle karikas on täis tilkunud. Ma ei taha isegi mõelda, mis nende õpilaste taustainfosse nüüd kirja pannakse. Huvitav, kaua see nendega kaasas käib? Ja kellele see lugemiseks kättesaadav on? Kas lapsel endal on õigus tutvuda oma toimiku sisuga? Ei, ma parem ei taha teada.

Koolikiusamisse on kaks vastandlikku suhtumist. Üks on idealistlik:  igal inimesel, olgu ta kuitahes kohmakas ja ebastandardne, on õigus elule ilma terrorita. Tänane kidakeelne lampjalg võib olla homme arvutigeeniusest miljonär või teadlane, kes avastab vähiravimi, aga see pole tegelikult peamine — mitmekesisus iseenesest rikastab, teistsuguste mahatampimine vaesestab meie ühist ökosüsteemi. Teine on pragmaatiline: noorloomade karjasisesed võimumängud kuuluvad inimsoo juurde nagu nohu. Kiusamine on normidega kohandumise kool, inimene peab õppima enda eest seisma, ennast maailma maitsele vastavaks timmima. Sest kui kool läbi saab, algab karm päriselu; ei töö juurde ega kosjaturule tule issi-emme või koolipsühholoog sulle advokaadiks kaasa.

Mul on teatud kahtlus, et see teine hoiak on levinum. Nõrkade kompromissituid kaitsjaid on vähem kui neid, kes soovitavad nõrkadel lõpetada ohvriks olemine ja poksitrenni minna. Kes poleks kuulnud seda ütelust, et “ega neist viielistest tallekestest enamasti elus midagi ei saa, ikka kolmelistest kraaklejatest tulevad tegijad, juhid, ettevõtjad”. Me õpetame aastast aastasse, et Kiir on jobu, Arno nohik ja Tiugu veidrik; Toots ja Imelik seevastu vahvad sellid.

Tegelikult huvitav, mis on sagedasem — kas see, et koolis kiusatust sirgub tubli ja toimetulev kodanik ning põmmpäised kiusajad vajuvad häbisse ja hädasse? Või on nii, et kool lõpeb ära, aga spordihärjad ja elumehed poogivad uutes institutsioonides prillipapasid ja nohikuid edasi?

16 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. notsu said, on 05/11/2010 at 01:03

    Karm päriselu? Mis pagana karm päriselu? Kui koonduslaagrid ja ühika tüüpi vanglad kõrvale jätta, siis päriselu on kooliga võrreldes köki-möki.

    Lingin uuesti seda artiklit, mida ma armastan linkida: et miks targad lapsed koolis ebapopulaarsed on. Aga seal oli omajagu juttu ka sellest, et need haiged koolihierarhiad tekivad just sel põhjusel, et kool nagu ei oleks päris maailm, tegudel ei ole tagajärgi ja saavutused ei loe.

  2. tavainimene said, on 05/11/2010 at 07:06

    Ei tea, ma kaldun küll arvama, et ka tehastes ja vabrikutes sokutatakse ebapopulaarsetele telliskivi leivakotti. Ja kontorites on tõrjutud, keda ühistele üritustele kaasa ei kutsuta ning kelle saabudes kohvinurgas jutt vaikib ja seltskond laiali hajub. Rääkimata tööandjate ja ülemuste poolsest terrorist. Aga otsest füüsilist vägivalda ilmselt on päriselus tõesti vähem kui koolis.

    http://en.wikipedia.org/wiki/Workplace_bullying

  3. Indigoaalane said, on 05/11/2010 at 08:45

    jah, on ikka ka “päriselus” oma mikrogrupid ning popimad ja nõmedamad. Vahe selles, et töökohta on kordades lihtsam vahetada ja täiskasvanud inimesed ikka mõtlevad ikka naa..tukene rohkem, mida ja miks nad teevad.
    Ma olen tähele pannud veel üht huvitavad fenomeni (millel on rohkelt ka erandeid)- et klassi liidritest saavad uskumatult keskpärased täiskasvanud. Selline tunne nagu tõmbaks kooliaeg nad “tühjaks” või siis olnud pidevalt liidripositsioonil, ei osata uues seltskonnas hästi kohaneda?

  4. notsu said, on 05/11/2010 at 16:38

    Mul on ikkagi tunne, et kool või vähemalt suurem osa koole ei anna meie ühiskondlikuks eluks adekvaatset ettevalmistust. Need, keda on kiusatud, lähevad sealt ellu psühhotraumadega (hea, kui mitte füüsilistega ja hea, kui üldse lähevad ellu), mis normaalset elu pigem segavad. Need, kes on ise kiusaja positsioonis, leiavad end päris elus olukorrast, kus teiste inimeste asjade äravõtmine, lõhkumine ja teiste füüsiline ründamine nad marginaliseerib. Suurem osa kooli lõpetanuid on olnud mõlemat ja saanud koolis ettekujutuse elust, mis tsiviliseeritud maailmaga eriti ei sobi. Hea ettevalmistusega tulevad sealt välja ainult need, kellel on olnud õnne vägivallasüsteemist kuidagi välja jääda ja juba koolis tsiviliseeritud stiilis suheldes ellu jääda.

    Töökohal kiusamine – issake, palju inimesi tänapäeval üldse veel mingil töökohal töötab? Ja kui töötabki, siis jah, töökohta on oluliselt hõlpsam vahetada kui kooli.

    • tavainimene said, on 07/11/2010 at 14:06

      Palju inimesi veel mingil töökohal töötab? Pakun, et rõhuv enamust nendest, kellel veel mingi töö on. St kui jätta kõrvale 128 000 töötut. Aga vabakutselised teadmustöötajad on esialgu ikka veel pisitilluke vähemus.
      Töökoha vahetamisega on ka nii, et kui inimene on pärast mitmekuulist töö otsimist midagi leidnud, siis tühjagi ta seda kohta nii väga vahetama kipub, kiusatagu või ärgu kiusatagu.

  5. nodsu said, on 07/11/2010 at 23:40

    Lisaks vabakutselistele on olemas suur hulk mitteametlikke töötajaid, eriti ehituses ja muus sarnases.

    Enivei, kui keegi trepist alla lükatakse või tema asjad lõhki lõigutakse, saab tegija ikkagi vastutusele võtta.

  6. notsu said, on 07/11/2010 at 23:58

    Üks asi jäi veel kripeldama – ma ei ole ise küll peaaegu üldse kuskil tööl käinud, vaevalt et kord kvartalis mõne suurema tööandja kontorist läbi jalutamine sellena arvesse läheb, aga ikka on selline karvane tunne, et tööl võiks ju lugeda ka see, kui hästi keegi tööd teeb, ja sealsete suhete koha pealt see, kui sõbralik ta on, mitte see, kui hästi ta mõnele kolleegile vett krae vahele kallab, jalga taha paneb ja tatikolle tulistab. A vbla ma olen naiivne. Kui ma peaks eksima, siis tundub mulle, et tööl käimine on ülehinnatud.

    • notsu said, on 07/11/2010 at 23:59

      …vähemalt selliste tööandjate juures, kes tatikollide tulistamise ja jalaga tagumise oskust tööintervjuul nõuavad.

  7. notsu said, on 08/11/2010 at 00:31

    Tegelikult on asi neid koolisuitsiide meenutades veel lihtsam.

    tühjagi ta seda kohta nii väga vahetama kipub, kiusatagu või ärgu kiusatagu – miks mitte? pidada masendavat töökohta et ellu jääda? a mis enesetapu äärel inimesel sest elust enam ikka? Kui on küsimus, kas “käin tööl ja tapan ennast ära” või “tulen töölt ära, mis võib tähendada, et natukese aja pärast on leivaraha otsas”, siis mina eelistaks ebakindlat surma kindlale surmale. Paar kuud pikem elu ikka. Koolilapse pilguga vaadates võib lihtsaim koolist lahkumise moodus olla enesetapp, eriti kui ta täiskasvanutele midagi rääkida ei julge.

  8. kaarnake said, on 08/11/2010 at 08:20

    Mul on olnud aastaid 1 masendav töökoht, tudengieas. Aga siis oli 90-te keskkoht nng masendav oli kõik.
    Pean nõus olema, et koolis on liiga palju karistamatut tegutsemist ning paljud saavad sealt nö täiskasvanuellu kaasa ebaadekvaatse pildi, mis väga valusalt mõraneb.
    Aga minu arvates on täiesti teenimatult kõrvae jäetud 1 moment: koolilapsel on ju ka kodu. Oma suhtumised & mallid võtab laps kaasa kodunt, samas osaleb laps ju mõnevõrra ka nö päriselus, kus kehtivad teised reeglid kui “kuritegudel pole tagajärgi, saavutused ei loe”. Ma arvan, et lisax helkuri- ja vägivallaabikampaaniatele peax massidesse viima hakkama ka ideid a la Kasvata oma last, vii ta inimeste sekka, õppige koos elu jms.
    Ma näen sageli inimesi, kellel on räusata minu & mu laste existentsi kohta, ag omaenda käitumise loomalikkust ei aduta, raevu minnaxe isegi siis, kui ainult vihjata, et neil kõik ei olegi parimas korras. Selline käitumine ei alga sugugi koolist, vaid ikka lapse enda kodust.
    Ning vägivaldsete inimestega sageli kokku puutudes tean ka seda, et vanemal on ennast lihtsam kaitsta, kui ta ei hakka midagi isiklikult klaarima, vaid iga lõhutud asi ning nihestet liiges või murtud luu tuleb fikseerida arstil & politseis. Ka last peab saama seaduse vahenditega kaitsta.
    Iseasi on see, kuipaljud emad kasvatavad lapsi yksi, ning et kupalju neil on seda aega või transporti (eriti maanaised) lapse probleemidega tööpäeval ringi joosta, samas kui isa end mugavalt distantseerib või pole teda yldse kuskilt võtta. Nyyd tuleb see koht, kus edukas, kombekas ning muidu pyha yhiskond endalt roosad prillid eest rebib & asub tuhka pähe raputama – Jah, on probleem, ning me oleme nõrgemad & kaitsetumad jõhkralt pildilt välja lykanud.

  9. notsu said, on 08/11/2010 at 18:23

    Osalt võib küsimus olla kodudes, aga arvestades, kui palju lapsi on koolivägivalda segatud (suurem osa neist kordamööda nii agresiivses kui kannatajarollis), ei usu ma, et ainult. Kui ma oma klassi vaatan, siis suuremast osast klassikaaslastest on tulnud täiesti adekvaatsed inimesed, kes ei peedi teisi ja keda ennast ei peedita, välja arvatud üks vägivaldne poiss, kes käis grupiviisilises vägistamises osalemise eest vangis ära. Ma ei usu, et need adekvaatsed inimesed oleks tulnud vägivalda õigustavatest kodudest, järelikult tuleb küsida, miks need normaalsed lapsed, kellest said normaalsed inimesed ja kes väljaspool kooli teistega toredasti mängisid, just koolis nii haigelt käitusid.

  10. sol said, on 09/11/2010 at 00:05

    Näe, minu lemmikteema!
    Mina olen koolides ja muudes lastekollektiivides töötanud ja päris palju just vägivallateemaga tegelenud.
    Minu arust on kool kui süsteem ise vägivaldne ja haige. Esiteks, kool on üks väheseid vägivaldseid sunnisüsteeme ühiskonnas. Pole ju mingit valikut, laps peab koolis käima ja vanematel tuleb ta sinna panna.
    Teiseks, tavaliselt on koolis see hierarhia direktor-õppealajuhataja-õpetajad kaunis jõhker ja võimul ja hirmul põhinev süsteem. Õpetajad on 3 tule vahel – nad peavad kartma direktsiooni, kes neid lakkamatult kritiseerib ja kontrollib, nad peavad kartma lapsevanemaid, kes võivad iga kell minna kaebama ja nad peavad kartma õpilasi, kes samuti võivad olla õpetajate vastu vägivaldsed.
    Kool on üks suur hierarhial ja võimul põhinev süsteem, kõigi jaoks, kes seal osalema peavad.

  11. sol said, on 09/11/2010 at 00:10

    Ma ei usu,et kiusamine saab alguse kodust. Minu kogemus ütleb, et kiusajad on enamasti just väga headest peredest pärit väga hoolitsetud ja kasvatatud lapsed.
    Üks 10-aastane poiss rääkis mulle, et koolis karja sees tuleb tal kohe vajadus lõuata, laamendada ja märatseda. Oma kodus on ta rahulik ja viisakas, tänan-palun ees ja taga.
    Laps ise analüüsis oma käitumist nii.

  12. tavainimene said, on 09/11/2010 at 11:38

    Üsna nukker värk. Koolivägivald on siis massihariduse paratamatu kaasnähe?

  13. kaarnake said, on 09/11/2010 at 17:04

    Ei saa olla.

  14. kaarnake said, on 09/11/2010 at 17:37

    Sorri, et edasi kirjutan eraldi, vajutasin kogemata mitu klahvi.
    Arvan, et praegune haridussysteem on antud yhikonnamudeli (st naised peavad samuti pere toitmises, samuti yhiskonna ressursside loomises osalema ning nende haridusest, ajast ja oskustest ei piisa lapse täielikuks kodus yleskasvatamiseks ja kõrgharimiseks) juures paratamatu, st hulga laste yhel ajal yheskohas koos töötama panek peaks ideaalis olema ettevalmistus tulevases elus koos töötada mistahes alal, pluss kollektiivi jõud infrastruktuuride vm yksikisikule yle jõu käivate väärtusteloomiseks.
    Probleemid hakkavad pihta sealt, kus lõpeb inimeste kriitika- ning enesekriitikavõime, ning algab pime hirm probleemide lahendamise ees, valehäbi ja valesyytunne. Kuna kool praegusel kujul on sajandite eest tekkinud suht repressiivse kloostri- või varjupaikade palvekoolina, ning samal ajal terve ryhma laste korraga õppima sättimisex paraku pole paremaid viise välja mõeldud, siis me peame axepteerima selle eeliseid, aga vastutustundlike lapsevanematena peame tegelema selle puudustega.
    Sol: kõik on õige, paraku kipuvad lapsed oma mõttekonstruktsioone ikka väga kunstlikult ja ennastõigustavalt yles ehitama. Seda enam, et meie endi kasvatuse hulka enesekontroll ning kõrvaltjälgimine ei kuulunud (ma ei pea silmas klassikalist vagurat sõnakuulamist, vaid just eneseanalyysi)
    Niikaua, kuni meie emad (ja ka isad) saavad oma orjatöö eest närust miinimumilähedast palka (olgem ausad, kõrgepalgalisi on meie seas ysna vähe), jääb ka laiade rahvamasside, irw, vajadus odavate tavakoolide järele, kus paraku igayhega eraldi tegelda ei jõuta. Siililegi on selge, et tahame kyll head, väikest, kodust ja oma lapsele igati sobivat kooli, kuid palju see maksab? Mul oli 80-tel õnn õppida väikeses maakoolis, kuid praeguse yhiskonnakorralduse juures on sellise kooli olemasolu seotud ohtrate probleemidega, vt ka maakoolide sulgemise ning linnakoolide kombinaadistamise statistikat…
    PS. Ei ole vaid teoreetik. Mul on 2 kooli- ja 2 aialast, kes peavad leppima valla pakutavaga. Meie kandi palkade ning logistiliste võimaluste (sh nafta hind) juures pole mõeldav sihtida ulmeliste tingimustega (õppekohtade järjekord, töötavate vanemate võimalused päeva sees kooli yritustel osaleda vms) linna eliitkoole, seega võtame selle 2. kõigi oma hyvede & hädadega.
    PS2. Mu vanem tytar oli pea 4 aastat Tartu Katoliku Kooli järjekorras, enne kui loobusime järjekorrakohast. Alates lasteaia viimasest aastast kuni 4. klassini k.a. Praegu arvan, et piirkonnakool, 250-300 lapsega maagymna, on kyllalt hea kvaliteediga asutus. Kui ma jälgin õpside tööd, siis kaldun sygavalt kummardama. Tunnistan, spetsid teevad oma tööd paremini, kui mina, hale amatöör.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: