Politeia

Vooglaid möllab Sirbis:

Vaja oleks vähemalt järgmist:
1.      fikseerida lähtekoht (pidades silmas eeskätt inimest ja inimkooslusi ning elukeskkonda, arvestades nii majanduslikku, õiguslikku, poliitilist, kultuurilist, administratiivset ja sotsiaalset aspekti);
2.      esitada meil siin praegu olevate olude, olukorra ja situatsiooni võrdlus meil siin varem valitsenud olukorraga (olude ja situatsiooniga) ning mõne võrdlemiseks sobiva naabermaa funktsioneerimise, muutumise ja arengu näitajatega.
3.      tuletada järeldused senise tegevuse otstarbekuse, efektiivsuse ja intensiivsuse kohta;
4.      luua (samal alusel!) kujutlus siin ja praegu vajalikust olukorrast (oludest ja situatsioonist) ja sõnastada PROBLEEMID (küllalt diferentseeritult!);
5.      sõnastada elanikkonna vajadused ja huvid antud valdkonnas (võttes seejuures arvesse, et elanikkond ei ole homogeenne, vaid heterogeenne, et eri kategooriatesse kuuluvate inimeste huvid ja vajadused on erinevad ning võivad olla ka vastuolulised);
6.      avastada ja sõnastada ühiskonnas ja selle alasüsteemides kujunenud vastuolud ning kutsuda avalikkust looma mõttekonstruktsioone nende põhjuste vähendamiseks (kõrvaldamiseks):
7.      tuvastada probleemid ja nende (tekke, püsimise või süvenemise-laienemise) põhjused;
8.      fikseerida sihid (otstarbekaks peetavad suunad, millel püsida) ja eesmärgid (seisundid või olekud, mis tuleb saavutada mingiteks tähtaegadeks);
9.      valida sihil püsimiseks ja eesmärkide saavutamiseks vajalikud (sobivad) vahendid;
10.     kehtestada tegutsemise printsiibid (printsiipide süsteem):
11.     kavandada protsesside süsteem (põhiprotsess ja selle teenistuses olevad abi-, kõrval-, täiend-., sund- jm protsessid) sihil püsimiseks ja eesmärkide saavutamiseks;
12.     tuvastada muutumise tendentsid (põhjused, suund ja intensiivsus);
13.     kavandada metasüsteemi tuleviku kohta vähemalt kolm stsenaariumi (roheline, roosa ja must);
14.     luua prognoosid võimalike stsenaariumite eelistamisel kujunevate protsesside kohta;
15.     luua kujutlus lähema ja kaugema tuleviku kui eesmärgi kohta,
16.     sõnastada tegutsemise printsiibid, ja
17.     nii tegijate, tegevuse kui ka tulemuste hindamiseks vajalike kriteeriumite süsteem;
18.     kavandada kõiki eluvaldkondi ja regulatsioonitasandeid hõlmav regulaarne, süsteemne ja avalik aruandlus.

Mina olen tavainimene, mitte valgustatud sotsiaalteadlane, sellepärast pani see õilis kaheksateistosaline tee mind kukalt sügama. Kardan, et ühel inimesel, olgu ta kuitahes pädev sisemiste ja väliste süsteemide ja metasüsteemide  iseregulatsiooni tagasisidestusmehhanismide dünaamika psühhokeskkonna jms alal, käiks see herkulesetöö lihtsalt üle jõu. Meeskonnatöö puhul tekiksid tõenäoliselt  ületamatud lahkarvamused hiljemalt teise punkti juures: võrdlus mõne võrdlemiseks sobiva naabermaa näitajatega. Kumb sobib võrdlemiseks, kas Soome või Läti? Eks siit tulenevad ka järeldused senise tegevuse efektiivsuse kohta ja nõnda edasi.

Ikka jälle seesama “õiglus oleks lihtne, kui inimene oleks lihtne” — aga inimest ei ole võimalik välja rehkendada. Unistus objektiivse, ratsionaalse, teaduspõhise ja mittepoliitilise valitsemise järgi ei saa teostuda enne, kui küpseb tehisintellekt, millel õnnestub oma inimlike esivanemate pärandist täiesti puhtaks saada. Aga karta on, et too masin jookseb kokku. Või ütleb pärast paari miljardit aastat: “Nelikümmend kaks.”

Noh, ja lõpuks ei erine riik ju nii väga korteriühistust. Meie majas on näiteks probleemid väga selgelt tuvastatud, sihid fikseeritud ja tegutsemisprintsiibid sõnastatud. Aga raha suudame kokku korjata ikka ainult nii palju, et kütte-, vee-, prügi- ja elektriarved ära maksta ning kõige hädapärasemad lekked kinni lappida.