tavainimene

Oktoobrikuu

Posted in * by tavainimene on 15/10/2010

Eesti kuulub teatavasti sellesse kliimavööndisse, kus on kaks aastaaega — kevadväsimus ja sügismasendus. Täna on see päev, mil esimene teiseks üle läheb. Palju õnne, ees ootab umbes kuus kuud sedasama külma ja venivat halli tatti, mida tuleb šokolaadi, veini ja küünlavalguse pideva manustamisega üritada endast eemal hoida. Peaks vist mõnest hulgilaost läbi minema.

Väidetavalt ei ole olemas halba ilma, on ainult valesti valitud riietus. Nojah, ma võiks kihla vedada, et seda jutlustavad inimesed, kelle enda peamine kokkupuude välisõhuga toimub  kaubanduskeskuse katusealuses parklas. Või siis äärmisel juhul korra aastas kirkal päikselisel talvepäeval mõnel popil suusanõlval. Aga ärge tulge seda mulle rääkima, kui ma olen hommikul tööle jõudnud (kaks kilomeetrit ülesmäge!), saapad liimist lahti ligunenud, püksid põlvini porised ja vihmavari tagurpidi. Mantel on mul juba nagunii selline, mis meenutab ühtaegu komissari või külvivoliniku töörõivast ja keskmise suurusega päästeparve.

Jah, sügis. Langevad lehed. Ja juuksed peast. Apteeker soovitas mingeid tablette, mille kuuajaline ports maksis umbes tuhat krooni. “Ja mis neil toimeaineks on?” pärisin mina umbusklikult. “B-grupi vitamiinid,” sosistas apteeker silmi maha lüües. Noor inimene, pole veel valetama õppinud. Noh, ma jooks siis juba pigem õlut — tuhande krooni eest saab seda ikka päris üksjagu. 

*

Tundes, et olin tuhande krooni kulutamata jätmisega tuhat krooni kokku hoidnud, põrutasin joonelt raamatupoodi. Nirti vist kiitis hiljuti Lilli Prometit; ma soetasin ka kogumiku tema jutukesi, ilmunud Loomingu Raamatukogus aastal 1958, hind ilmumisajal üks rubla, täna viis krooni. Veider küll, aga esimesed lood (novelletid või laastud või mis nad žanri järgi on) mõjuvad tänapäeval tõenäoliselt eredamalt kui ilmumisajal: majanduskriis, tööpuudus, vaesus, üürivõlad, sotsiaalne kihistumine. Viiekümne kaheksandal oli ju kriisist juba tubli veerand sajandit möödas, vahepeal oli üle käinud juunipööre, sõda, küüditamised ja mis kõik veel. Aga täna loed — ja no nagu naelapea pihta. Om asja ilman imelise…

Eks kohati Promet soolab ikka üle ka. Nagu jutus, kus Rootsis turismireisil viibiv edukas Nõukogude kodanik kohtab seal endist rõhujat, kes töötab restoranis ettekandjana ning pressib vihaselt läbi hammaste, et ta on õnnelik. Mõned jutud on veel hirmus läbinähtavad-följetonlikud — kuidas tubli krants Raksi hellitatud tõukoerale nimega Lady tuule alla teeb jts. Aga kirjutatud on iseenesest täitsa hästi, sihukese täpse ja distsiplineeritud sulega.

Kõige sümpaatsemad tundusid need lood, mis olid koondatud pealkirja alla “Suurtele väikestest”, need olid üsna ajatud tähelepanekud laste hingeelust. Võiksid sobida koolilugemikku. Samas — neis on peaaegu kõigis ema, kes triigib pesu või peseb nõusid, ja isa, kes teeb tähtsat tööd või lahendab maleülesandeid. Stambivaba mõtlemise/käitumisega intriigi käivitavad lapstegelased on aga peaaegu eranditult poisid. Mine nüüd võta kinni, kas siin on tegu inimvara arengut pärssivate igandlike stereotüüpide kinnistamise või hoopis ühiskondlikku sidusust suurendavate traditsiooniliste pereväärtuste tugevdamisega. 

4 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. notsu said, on 15/10/2010 at 23:53

    Riiete koha pealt: äkki on sul kummikuid vaja? Ma ise käisin täna kah oma seda tööd tegemas, mis kodunt väljaminekut jõuab, kummikud jalas ja kunstnahk seljas, üsna kuiv olemine oli ja mitte ka ülearu külm, sest jope alla mahtus ka kampsun ära. Kui villased vatid on seljas ja see kõik kilega üle tõmmatud, annab väljas käia küll.

    Ja vihmakindlatest riietest on rohkem tolku kui vihmavarjust, lisaõnnistus on see, et midagi ei pea käes hoidma.

  2. notsu said, on 15/10/2010 at 23:56

    (Minu töötee kestab umbes 20 minutit, mis peaks tegema samuti umbes 2 kilomeetrit, ühest mäest alla ja teisest üles nagu Tartus ikka, pori pritsivate autodega tänavaid pidi, mida minu trajektoori peal ei ole võimalik vältida. Ja tõesõna, kummikuid ei jõua ära kiita, kuna nad ulatuvad põlvini, siis “põlvini poriseks” ei eruta.)

  3. tavainimene said, on 16/10/2010 at 08:09

    Jah, kummikud mul tegelikult on olemas, aga mööda tänavat (mitte sood või põldu) pikemat maad käia on nendega kuidagi ebamugav. Paha siga, sada viga.

  4. nodsu said, on 17/10/2010 at 04:56

    Kummikud on vahel ülearu külmad või talla alt ülearu õhukesed, nii et valus hakkab käia, aga mõlema häda vastu aitab soe sisetald, natuke ka paksud sokid.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: