La-la-laigib
Loomulikult on igal inimesel õigus mitte laikida pakse, kiilaspäiseid, vinnilisi, hambutuid, tätoveerituid või keda iganes — vähemalt seni, kuni ta ei ürita võimu haarata, et oma mittelaigituid gaasikambrisse kupatada. Aga üldiselt peetakse tsiviliseeritud ühiskonnas heaks tavaks, et täiskasvanud inimesed ei partsata oma antipaatiaid avalikult välja. Ah et miks? Põhimõtteliselt selleks, et ära hoida üleüldist verevalamist täiesti mõttetute asjade pärast. Silmakirjalikkus? See ongi tsivilisatsiooni koos hoidav sideaine. Enamik meist üritab enamiku ajast silmakirjalikult käituda natuke paremate inimestena kui me tegelikult oleme. Ja jumal tänatud. Mõtle alternatiivile.
*
Huvitav, kas sõna “laikima” (meeldivaks pidama) ongi eesti keeles juurdumas?
tavainimene 
Ei noh, las keel laenab ja areneb. Hakkasin Sinu esitatud tsitaati mitu korda lugema ja jõudsin laikimise kohani. Panin a-le täpid peale – ikka ei saanud pihta. Kogu teksti kahekordsel lugemisel hakkas mõte minuni jõudma – naiss o bjlaa see emakeel.
Võib-olla on mul väärastunud huumorimeel, aga mu arust on need laikimised, sensi meikimised ja ässi kikkimised päris naljakad – naiss, nagu Hundi ulgki ütleb. Teatud piirini muidugi, aga eks iga nali või “ära” kuluda.
Ohtlikuks kisub asi siis, kui mõne kirjatüki autor (ja ka toimetaja?!) arvab, et kõik ongi korras ja ta kirjutab puhtas eesti keeles. Alles nädalake tagasi mainiti Päevalehes omal ajal Hollywoodis kehtinud “senaator Haysi koodi”. Ei tea, ehk oli sel midagi pistmist da Vinci koodiga, Hollywoodis võib kõike juhtuda. Kusagil nimetati mingit raamatut “biograafiliseks sketšiks”. Ja näiteks meie oma algupärase ilukirjanduse ehk Hargla “Frenchi ja Koulu” peale läksin kunagi ballistiliseks :P , sest seal ootas peategelasi “salakavaluste salvo”, dokumentide võltsimise komplekti kuulus “templimaatriks” ja kusagil jagelesid omavahel “pateetilised pisikuningriigid”.
Arusaadav, et inimesed suhtlevad ja loevad tänapäeval palju inglise keeles, aga mu teada on siiski eesti keeles endiselt olemas nii kood kui ka koodeks, sketš ja visand, maatriks ja matriits. Ja inglise keele homonüümid-polüseemid ei peaks sedasi küll meisse puutuma. Aga näe, puutuvad, ja kuidas veel.
Teatud mõttes “laikima” ju täitsa meigiks senssi, kuna selletähenduslik sihiline tegusõna (soosima, lembima jt ei ole ikka see) muudaks väljendumisvõimalusi mitmekesisemaks.
Nende “pateetiliste” ja “ballistiliste” eest peame aga ilmselt arve esitama filmitõlkijatele. Kusjuures võib-olla nemad ongi tõlkinud, keel põses :P, oma arust ässi kikkides. Nii nagu mõned noored käänavad puhtalt trotsist ja protestivaimust õlu : õlu : õllet.
Eks see on üks keeruline värk. Vana kooli mehed ragistavad vihaselt küsimuste üle nagu “lõpuklass või lõppklass”, uuema aja liberaalid jälle ütlevad, et keel on elusorganism, keda ei tohi ohjad hoida ega köied köita…
“Laikima” oleks kitsama (netisuhtluse valdkonna) terminina täitsa kasulik. Umbes nagu “fail” on täitsa mõttekas termin, kuigi punnitades võiks selle ju kaustaks tõlkida.
Fail – ja mina mõtlesin näiteks kohe feilimise peale.
“ma laigin” on toores anglitsism, värdväljend, isegi naljana see kõlab halvasti. otsene vaste e.k. kõlab – “mulle meeldib”. hea keeletunnetuse omanikuna arvan, et ässi kikkijad ning muud keelefakkijad on lihtsalt madala lingvistilise huumori tasemega, sest vaadake vanemaid keelega mängijaid-kirjanikke, keda uuem kirjandus enam ei paku… kuna põlvkond tagasi inimesed arenesid kypseteks kirjutajateks oma emakeele ja samas tohutu emakeelse lugemuse keskkonnas, tänapäeval aga ahmitakse 2-3-4 keelt põhitõdede omandamiseks ning kuna inimese päev ei ole kummist, siis nyansid jäävad kättesaamatutesse kaugustesse.
vrdl moodsat ehitajat, kes võib tunniga pystitada kilomeeter karkassmaja, kuid ei suuda ainuma tappyhendusega hakkama saada.
Ma ei ütleks, et “ma laigin” nii hirmus toores oleks – vaadake, kuidas see sõna on juba astmevahelduse omandanud. Aga jah, ma arvan, et mõttekas oleks ta siis, kui ta oleks suhteliselt kitsas termin, selles valdkonnas, kus teda praegu nagunii kõige rohkem kasutatakse – ehk ülespidi pöidlaga märgi peal klikkimise kohta.
Mis feilimisse puutub, siis kurja keelepedena kirjutaks ma feilimise tähenduses “fail” kas jutumärkidega või kursiivis nagu tsitaatsõnu mullu ja muistegi.
Muide, kuna “laikima” on (vähemalt ma kahtlustan, et on) lekkinud netikeelest, siis on muidugi võimalik, et muus kontekstis kasutatakse seda metafoorselt – st mitte vihjena, et “vaadake, kuidas ma oskan ingliskeelseid sõnu sisse pikkida”, vaid keelemänguna: “räägin reaalsest elust neti- ja arvutiterminitega”. Nagu “mul läheb juhe kokku”, mis on ju päris tore metafoor.
[…] kui Tavainimese blogisabas tuli vaidlus, kas “laikima” on normaalne sõna, siis tuli mul silma ette üks hoopis […]