tavainimene

Mustad mehed

Posted in * by tavainimene on 06/10/2010

Seesama kultuurikorralduse magister, kes hiljuti Hungarit Eestile eeskujuks tõi, on nördinud Viire Valdma luuletuse peale, kus esineb sõnaühend “higine neeger” ning muid ksenofoobia ja patriarhaalsuse ilminguid. Asi tekitas minus sedavõrd huvi, et otsisin laupäevase AK leheriiulist üles. Ja ongi luuletus. Riimidega:  “tere” – “pere”, “vahtis” – “tahtis”, “palumas” – “talumas”, “lootust” – “sootust”. Üks salm on selline:  Neeger astus tuppa / ütles “Tere.” / naine hülgas ära/ oma pere.

Itsitasin nii, et pillasin lehe nõrgaks muutunud näppude vahelt põrandale. Meenus eile telekast kuuldud Wimbergi luuletus luuletuses, mis kõlas umbes nii, et “ära mängi mäkra, ma ei sõida käkra”. Noh, rassismi traditsioonid eesti luules ulatuvad ju vähemasti Juhan Liivini välja, ja patriarhaalsusest ärme hakka üldse rääkimagi. Ma ütleks, et Valdma luuletuse nihestatud jaburus kombinatsioonis kultuurimagistri kommentaari mureliku tõsimeelsusega tekitavad täitsa huvitava kunstilise sünergia, umbes nagu seen ja vetikas moodustavad kokku sambliku.

Postimehe keskpaiga kaks pikka lugu on täna ka tõmmu naha teemadel. Abdul Turay seletab kannatlikult lugejatele, miks temalgi on õigus lehtedele kaastööd teha, esitada küsimusi ja koguni olla Eesti asjade suhtes kriitiline.

Njah. Mind panevad nägu krimpsutama peamiselt kaht liiki etteheited. Esiteks need, et Eesti ei kuluta haridusele/sotsiaalsfäärile/kultuurile/innovatsioonile/ühistranspordile/keskkonnakaitsele/narkoennetusele  jne meist viis korda suuremate ja kümme korda rikkamate riikidega võrreldavaid summasid. Vaat siis tekib selline trots nagu koolilapsel, kes on ennast ületades ja lihaseid rebestades neli meetrit kaugust hüpanud, mille peale meistersportlasest kekaõps nendib mokaotsast, et ikka nagu vähevõitu. Teine ebameeldivat sorti kriitika väljendub avaldustes “eestlased on liiga külmad ja sõnakehvad” või “eesti toit on liiga igav ja maitsetu”. No jumala eest, kas siis kuumi ja vürtsikaid lõunamaid vähe on? Kas mitte erinevused (isegi kui nad antud juhul väljenduvad jaheduses ja mageduses) ei pidanud maailma rikastama ja kaunistama või midagi? Siin on muidugi oht hakata jonni pärast õigustama isegi ebaviisakat teenindust ja ebakvaliteetset sööki.

Tegelikult tasub Turay jutust kõrva taha panna kahte asjaolu: a) lehte teeb lõpuks ikkagi toimetaja, mitte autorid; b) lehte teevad ka lugejad oma klikkide kaudu. Need lihtsad tõsiasjad kipuvad tõesti meelest minema, nagu paistab näiteks reaktsioonidest Sami Lotila väljastpoolt tulevale kriitikale. 

Mihkel Mutt aga kirjutab kõrvalleheküljel, et Euroopa paikseid põlluharijaid paneb mustlasi vaenama iidne hirm rändrahvaste ees ja et (romantiliste poeetide poolt kõrgelt hinnatud) lõimumatus selle talupoegade-ühiskonnaga on mustlaseks olemise lahutamatu osa. Mustlased on vabad hinged, mitte süsteemi ja pankade orjad või masinavärgi mutrikesed. Liiv nüripilguliselt ekraane jõllitava heaoluühiskonna kinga sees. Tuhk, mis koputab südamele. Ja nõnda edasi.

Hmh. Eestlaste seas võiks ju küll olla sümpaatiat kaugetest sugulastest küttide-kalastajate  ja põdrakasvatajate suhtes, keda nõukaimpeerium vägivaldselt paikseks sundida ja tsiviliseerida üritas? Ma ise pakuks, et küllap eurooplased lepiks romantiliste ränduritega, kui hinnaks oleks paar hoovilt kadunud kana. Kui aga kahjusummad lähevad suureks ning mängu tulevad vägivald ja meelemürgid, siis haarab talupoeg, piltlikult öeldes, seina äärest koodi ja läheb korda majja lööma. Mille peale võiks ju väita, et “värvilaik ongi eriti ere just seetõttu, et teda lakkamatult ähvardab lubjapintslite armee” vms.

Žižek kirjutas hiljuti Guardianis, et on rassistlik nõuda immigrantidelt kohandumist vastuvõtva maa väärtustesüsteemiga. Et oma Teisesusest tühjaks nõrutatud Teine on nagu kofeiinivaba kohv. Ja et seades Teisele tingimusi, millistel me oleme nõus teda sallima (“kummardagu oma jumalaid, aga ilma lärmita”), oleme me kõigest inimmaski taha peituvad barbarid, kes hülgavad kristliku ligimesearmastuse põhiväärtuse.

Kena keik, aga kuidas seda piiranguteta sallivust praktikas rakendada? Kuidas selle väljastpoolt tuleva kriitikaga antud juhul asi on? Kas rassistlik on mustlastele koolihariduse peale sundimine või hoopis möönmine, et neid pole tõesti mõtet kirjakultuuriga vaevata? Eriti kui nende endi kogukonnas on asja suhtes ka erinevaid seisukohti? Kas sallimatuse sallimatus on rassistlik? Ja kui mõnes linnaosas on endised Esimesed ühtäkki muutunud Teisteks, siis missuguselt positsioonilt peaksid nemad kogu seda intellektuaalselt huvipakkuvat diskursust ja debatti jälgima?

Palju küsimusi, vähe vastuseid. Istung jätkub, härrased vannutatud mehed.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: