tavainimene

Päevakaja

Posted in * by tavainimene on 13/09/2010

Miks inimene joob? Sellepärast, et ta saab.

Diskussioon jõudis vist välja enam-vähem sinna, et juuakse maailmavalu vaigistamiseks. Ja et heegeldamine või aiatöö on samasugused tegelikkuse eest põgenemise tehnikad.

Tõesti, mis see tegelikkus üldse on. Me oleme ju inimesed, kes näevad unes, et nad on liblikad, kes näevad unes, et nad on inimesed. Kumb on tegelikult Mäeotsa Jeppe ja kumb parun? Ja mis on normaalsus? Võib-olla suudabki normaalne inimene maailma taluda ainult alkoholijoobes; need, kes sellega kaine peaga toime tulevad, on ebanormaalselt paksunahalised tümikad? Kettamaailmas vististi ei olnud purjusoleku vastand mitte kainus, vaid seisund, mis asub teisel pool kainust, ja mõned sünnipäraselt antipurjus inimesed pidid pidevalt napsutama, et adekvaatsed olla.

Viina ümbritseb mitmevärviline mütoloogiline hägu — ta on ühtaegu nii laulu sütitav nektar kui jäle mürk. Valestimõistetud kaunishingest romantilise joodiku arhetüüp on väga elujõuline. (Meile ei näidata ju teda mädanevate jalgadega nartsuhunnikus römisemas, ikka ainult kunstipärastes poosides huvitavalt dekadentlikus kohvikus.) Pikema ja lühema staažiga alkonaute vaadeldes jääb siiski mulje, et enamusele oli napsutamine algul lihtsalt lõbus komme. Palju lõbu vähese vaevaga. Ja miks peakski lõbu vaevarikkalt tulema või mis lõbu see siis enam oleks? (“Kinopilet maksab sada krooni. Selle raha eest saab kaks pudelit viina. Joo kaks pudelit viina ära, vaat siis sa alles näed kino.”) Siis sai lõbust harjumus. Siis sai harjumusest sõltuvus. Ja siis alles tuli jutt “joon sellepärast, et elu on sitt.” Kuigi selleks ajaks kehtis juba vääramatult ka vastupidine — elu on sitt sellepärast, et sa jood. Aga millega oma viimast eneseväärikust siis veel kaitsta?

Ma ei saa kahjuks võtta päriselt mugavat moralistipositsiooni, sest ma olen ise kuritarvitanud erinevaid mõnuaineid sigarettidest šokolaadini. Heegeldamisest rääkimata. Aga kuidagi nagu ei tihka tuua vabanduseks, et “ma olen selle viletsa maailma jaoks liiga hea”. Teisalt — kuigi mul pole moraalset õigust pidada end alkohoolikutest ja narkomaanidest kuidagiviisi kõrgemal seisvaks, on mul ikkagi mingi tõrge selle diskursuse vastu, et “me kõik oleme müüdavad”, “me kõik oleme süüdi selles, et joodikud joovad”, “vanglas istuvad üldse kõige ausamad inimesed ning reeturid ja lurjused on just väljaspool”. See tundub kuidagi… kitš. Ja mingi ebamäärane sisetunne ütleb, et kui ka meeleselguse ja vaimuhäire vahel ei pruugi teravat piiri olla, siis meeldiva tegevuse ja meelemürgi tarvitamise vahel ikka on mingi vahe. See veel puuduks, et liikluspolitsei hakkaks kontrollima endorfiinide taset trennist või kontserdilt koju sõitva autojuhi organismis.

Uitmõte

Posted in * by tavainimene on 12/09/2010

Kui mingite eriti pahaloomuliste tehnoloogiliste vigade ja viiruste tõttu peaks lühikese aja jooksul hävima kõik kirja pandud tekstid, siis kui palju me suudaksime mälu järgi reprodutseerida? Kui suure täpsusega suudaksid eestlased kamba peale taastada näiteks “Tõe ja õiguse” esimese osa?

Rattad laulsid sama viit

Posted in * by tavainimene on 10/09/2010

Tallinna-komandeering võrdub välisreisiga. Kui rongiga minna ja bussiga tulla, saab kaks ühe hinnaga — Balti jaama ümber oleks nagu üks maa, aga Viru tänaval hoopis teine. Mõlemad võõrad.

Vaksali ees lendasid tuvid mulle näkku: “Kuule, maakas, hoia eest. Ja kesse aff sulle mantli pähe SIHUKESE ASJA müüs?” Jah, tuleb tunnistada, et mõned pealinna pudelikorjajad olid minust šikimalt riides. Nende elukutset reetis vaid kiire ja vargne aga süstemaatiline prügikaste skänniv pilk.

Raekoja platsil peatas mind tõmmuvereline turistipaar, osutas raekoja poole ja küsis, mis maja see säärane on. Hammustasin keelde ja hingasin korra sügavalt, et mitte öelda: “Ma olen ise ka turist.”

Koosolek kulges ootuspäraselt. Rööpad on küll maha pandud, aga ikka on kena, kui vagunitelt küsitakse, kuhu nad sõita tahaks.

Pealinnakäikude positiivne külg on aga see, et rongis saab häirimatult hea suure jupi heegeldada. Ühe inimese elu ei ole tühine, ei ole tühine.

Kaseladvast lehed lang’vad

Posted in * by tavainimene on 06/09/2010

Kui esimesed vaod kartulit üles said, tsiteeris mu ema, kes muidu on väga siivsa kõnepruugiga naisterahvas, suurima mõnuga kohalikku rahvapärimust: “Noh, nälg, laku nüüd perset!”

Sibulad ripuvad vanikutes köögi lae all, oad, peedid ja porgandid andsid normaalse saagi. Kaalikatest ei tulnud tänavu midagi välja, pisikesed igerikud, nii et häbi vaadata. Kõrvitsad kasvatasid poole suveni ainult isasõisi (“na ommava sul orjentatsjooniga”), aga suutsid lõpuks siiski end kokku võtta ja andsid kamba peale neli beebit, igaüks ise nahavärviga. Ühe rohelise ja näsalise juures on ilmselt reptiloidide DNA mängus; jumal teab, mis alien sealt lahti lõikamisel välja kargab.

Vanaema vana hea kauasäiliva rohelisekoorelise kõrvitsa seeme on aja jooksul kaduma saanud. Nagu on kadunud ka kartulisort hüüdnimega “Väike valge tsaariaegne”. Ja sinine “Odenwald”. Valgest kartulist tehtud puder oli õhuline-kreemjas nagu vahukoor või besee. Kui saaks kumbagi veel kasvõi paar mugulat.

Selle suve saakide hulka kuulub ka üks fauna esindaja. Feliks tuli, nägi ja võitis. Tulles nägi ta välja nagu keegi, kelle hüüdnimi võiks olla kasside keeles Kribu. Aga olles ennast ukse vahelt majja pressinud, võttis ta väga kiiresti õigusjärgse omaniku hoiaku — Diivanite Isand, Sahvri Ülemvalitseja ja Külmkapiukse Kõrgestisündinud Vardja. Inimesed degradeeriti teenindavaks köögipersonaliks.

Võib-olla kulubki kass seltsiks ära, kui ema tõesti päriselt maale kolib. Ei kujuta veel ette, kuidas see asi olema hakkab. Aga vähemalt on kartul keldris ja kõrvitsad kapi otsas.

Peaaegu-et-osalusdemokraatia

Posted in * by tavainimene on 03/09/2010

Üks kõrge riigitegelane teatas telekas sugestiivsel aldihäälel, et mul on nüüd võimalus tema erakonna veebilehel avaldada oma arvamust. Suure elevusega tippisin kohe vajaliku aadressi sisse. Klikkisin nupul “Alusta siin” innukalt mitu korda, aga midagi ei juhtunud. Kuidagi sümboolne.

Veerand tunni pärast katsetasin huvi pärast uuesti — jah, nüüd avanes ankeet. Küsiti, mis on minu arvates tänased Eesti probleemid ja mida nende lahendamiseks tuleks teha. Mõtlesin hoolikalt järele. Ega’s mult iga päev selliseid asju küsita. Vastutus. Andis kohe nuputada, et mida panna ikka esimeseks ja mida teiseks ja.

Siis tulid täpsemad küsimused. Kas minu arvates lähevad Eestis asjad õiges suunas. Hmm. Kui pikas ajaperspektiivis? Viimasel kümnel aastal või viimasel kuuel kuul? Täpsustavate märkuste jaoks ei olnud ruumi jäetud. Ülejäänud küsimused olid ka väga kategoorilised: “Kas te olete nõus, et pensionitõus peab jätkuma?” No ei ole, kui selleks peaks näiteks maha raiuma ja välja vedama kogu riigimetsa ning Kadrioru lossi mõnele oligarhile suvilaks müüma. Minu ind oli juba tükk maad jahtunud.

Siis tuli viimane osa. Võimalus valida endale partei logoga meene. Isikuandmed. Ja nende all natuke heledamas kirjas teade “nõustun, et minu andmeid kasutatakse edaspidiseks info edastamiseks”. Aga vaat ei nõustu. Mitte et need meilboksi tühjendamise klikid nüüd nii kohutavalt kurnavad oleks (trepikotta postkastide juurde ma tekitan küll ilmselt lähiajal vanapaberi kasti, et inimesed reklaame asjatult üles-alla ei tassiks), aga ei nõustu. Oma isikut poleks ma varjanud, aga täiendavat poliitreklaami saada tõesti ei soovi. Ei hakanud ka Maali Maasikaks ümber kehastuma, panin ankeedi lihtsalt kinni. Ja tavainimese hoolega läbi mõeldud soovitused paremaks riigivalitsemiseks läksid igaveseks kaduma.

Aga nüüd huumoriminutid

Posted in * by tavainimene on 03/09/2010

(Pisut kannatust, enne kui film pärast karule kohtuotsuse langetamist edasi läheb.)

Kõle

Posted in * by tavainimene on 02/09/2010

Jahedal hommikul seisis keset silda kõhetu valges kampsunis nooruk. Peos hoidis ta ruudulist vihulehte, millele oli pastakaga veetud trükitähtedes teade: PALUN AIDAKE MUL EI OLE VÄIKSELE LAPSELE MIDAGI SÜÜA ANDA.

Jõudsin hooga jupi maad mööda kõndida, enne kui sõnum ajju jõudis. Samal hetkel tulid ühekorraga oletused: ajakirjanduslik eksperiment? tudenginali? mingi hull? tõsiselt hädas inimene? Aga siis tundus juba veider ümber pöörata ja tagasi minna. Püüdsin ennast veenda, et meil on ju kõik need… noh, tugisüsteemid. Et päris näljas ei tohiks ikka ükski laps olla. Aga teine sisemine hääl teatas sapiselt, et on ikka neid nälgijaid ka. Järgnes dialoog, mida animažanris oleks ilmselt kujutatud paremal õlal istuva inglikese ning vasakul õlal istuva kuradikesega:

– “Noh, lasid käest soodsa juhuse endale kümneka eest terveks päevaks õilsa inimese enesetunne osta?”
– “Miks nii küüniline? Kas ma ei või hädasolijale tõeliselt kaasa tunda?”
– “Täiesti võõrale inimesele? Ja tema väidetavale lapsele, kelle olemasolus, olgem nüüd ausad, sa sada protsenti kindel ei ole?”
– “Miks mittte? Mul on elav fantaasia. Ja ma olen näinud alatoidetud lapsi.”
– “Jama. Igasugune heategevus on katse ennast upitada — teiste, aga eelkõige iseenda silmis. Kerjusele annetatud raha on virtuaalse indulgentsi lunastamine. Sa ostad ennast vabaks süümepiinade eest, et sa elad suhteliselt mõnusalt süsteemis, mille kõrvalsaaduseks on nälgivad kodutud.”
– “Nii et kõik need supiköökide ja varjupaikade vabatahtlikud…
– ” …teevad seda, sest nad tunnevad end seda tehes hästi. Vajalikuna, lugupeetuna, tänu väärivana.”
– “Nii et kui kellegi aitamine tekitab minus hea tunde, siis on see tegelikult egoistlik akt? Taevas see ei loe? Õige altruistlik tegu oleks see, mida tehakse vastumeelselt, hambad ristis?”
– “Keeruta palju tahad, faktiks jääb see, et praegu püüad sa ennast õilsamaks vaielda ilma isegi kümnekat kulutamata. Säästueetika…”

Töö juures kinnitasid kolleegid mulle, et professionaalsed kerjused teenivad tõenäoliselt meist rohkem, aga n-ö amatööridele on seda parem, mida varem nad ametlike tugisüsteemide juurde jõuavad. Et mõnekümne krooni kaupa tilkuv juhuslik raha ei aita mitte lapsega peret järjele, vaid pikendab nende viletsust. Et tänavalapsele antud raha võib teha rohkem halba kui head. Ja et isegi tänavalapsele ostetud kõhutäie puhul ei ole kindel, kas see kokkuvõttes toetab last või tänavat. Ikkagi on mingi kripeldus sees. Kas selle hommikuse sillalseisja laps sai täna kõhu täis?