tavainimene

“Mahakantud”

Posted in * by tavainimene on 29/09/2010

Kahjuks jõudsin ma lugeda Jelena Skulskaja kriitikat Dmitri Bõkovi kohta enne, kui “Mahakantud” kätte võtsin. Tahes-tahtmata tuli prokuröri prill ette — et kas siis ikka on väärt asi või ei ole. Kuidagi lambalik tunne tabada end katselt oma maitset autoriteetide järgi rihtida.

Noh, minu kirjandusmaitse on Skulskaja omast kahtlemata palju jämedam. Olen, jumal paraku, rasva, soola ja suhkruga harjunud kiirtoidu tarbija. Nii et mulle maitses, kuigi/kuna meie aja Dostojevski see vahest tõesti pole. Algul tekkis küll  tunne, nagu üritaks Kaur Kender Kafkat panna. Nagu kirjutaks mitte writer vaid copywriter. Aga ei, Bõkov on siiski intelligent, kui ta ka pole klaasmäel külmetav poeet. Ega tänapäeva poeedid ei suregi enam katusekambrites tiisikusse, nad harrastavad jalgrattasporti, nokitsevad kvaliteetkinnisvara kallal ja vajadusel kirjutavad ka copy‘t.

“Mahakantute” tegevus toimub enam-vähem tänapäeva Venemaal. Ootamatult saab teatud hulk inimesi teada, et nad on kantud mingisse nimekirja. Ja otse loomulikult võtavad nad seda täiesti endastmõistetava asjana. Nimekirjalised organiseeruvad, vaidlevad mahakantute (või hoopis väljavalitute) valiku põhimõtete ja tulevikuperspektiivide üle, kogevad suuremaid või väiksemaid ebameeldivusi ja see kõik on masendavalt igapäevane ja usutav. Kõik on, ühe isevärkse tegelase sõnu kasutades, ühtviisi lootusetu, peale lühiajaliste inspiratsiooni ja isikliku valiku välgatuste.

Kogu restauratsioon käis nii Venemaal kui Ukrainas ühe stsenaariumi järgi: proovisime teistmoodi elada, ei tulnud välja, eks ehitame siis vana edasi — kuid ehitada kavatsesid uued inimesed, lihtsamad ja labasemad kui endised, ei mäletanud nad enam kuigipalju endisest elust või ei teadnud sellest midagi. Tulemus sai vastav: nõukavärk, ainult ilma kõige selleta, mis oli teinud nõukavärgi talutavaks.

Riik on kohutav, selge see, aga muud kaitset rahva eest pole olemas.

Hirm lühendab eluiga  — mitte selles mõttes, et teeb lühemaks, vaid redutseerib: hirmu küüsis ei taju inimene enam olemise hääbuvat võlu, nüansse ega kõrvalmaitseid. Nii nagu valu küüsis, ei suuda ta rõõmustada — kuid valul on vähemalt see eelis, et valu raiub maha ka mõtted, vähemalt kõige lihtsamad.

Mida me nimetame kompleksideks? — kõigest võõraid koodekseid.

Inimene, kes on kaotanud vertikaali, leiab ruttu lohutust horisontaalis. Kristus, pääsenud “Viimases kiusatuses” saatusest, märkab esimest korda loodust enda ümber, ja loodus on päris kena.

Kontekstita tunduvad need tsitaadid täispuhutuna, aga romaanis tasakaalustab neid ümbritsev бытовуха. Selliseid ajakajalisi ja kohati ajatusele pretendeerivaid anekdoote ja aforisme on kamaluga, mõned rohkem ja mõned vähem teravmeelsed. Nende mõju kahandab asjaolu, et autor tundub oma loomingut ise kuidagi liialt nautivat. (Kuigi miks ei tohiks hüüda  “Ай да Пушкин! Ай да сукин сын!”?)

Tegelikult oli loetav raamat — energiline, terane, paari vimkaga. Skulskaja diagnoosi järgi on muidugi tegu “keskpärase, argise isiksuse lõbusa ja ülbe diletantismi musternäitega”. Minu peamine etteheide oleks ehk olnud see, et raamat, mis räägib painajalikust survest, ei mõju surve all kirjutatuna. (Rohkem ängi ja viha, rohkem ehtsaid pisaraid!) Aga tundub ju kuidagi nurjatu pahandada kirjaniku peale, et ta on edukas ja populaarne ega istu poolnäljas sisepaguluses. Et http://www.spisok180.narod.ru ei osutunudki tüüpiliseks raamatu promoleheküljeks, annab mõned lisapunktid. Kuigi siit oleks halvimal juhul  saanud ju algatada vaata et miski Ühtse Eesti stiilis rahvaliikumise.

Mida veel? Seda, et õhukesel riigil on siiski omad eelised. Kui riigilt pole midagi saada, ei saa ta ka suurt midagi ära võtta. Kui pole mitme miljoni dollarilise eelarvega sõjalis-patriootlikke teleseriaale, pole ka inimesi, kes neis töö kaotamise hirmus üksteise kõride kallal järaks. Kuigi eks meil ole omad nimekirjad ja omad mahakantud. Just nagu päris, kuid lühem ja pisem.

3 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. sol said, on 29/09/2010 at 23:26

    Päris huvitav tundub. Esimesel võimalusel katsun selle “keskpärase ja argise”, kuid lootustandvalt “lõbusa ja ülbe” sulesepa teose läbi lugeda.
    Äkki on see mingi eelarvamus, et kirjanik peaks justkui vapustavalt eriline isiksus olema, soovitavalt ka traagiline ja melanhooliasse kalduv. Et siis on ta raamatud justkui tõsiseltvõetavamad ja diibimad või midagi…

    • tavainimene said, on 30/09/2010 at 12:00

      No ikka eriline. Vaimsete sfääride asukas, võõras siin maailmas, traagiline kahvatu Pierrot, mitte tüse ja punapõskne laadakomödiant.

  2. kaarnake said, on 30/09/2010 at 16:29

    Sqskaja ehk pole vana kooli venespetsialistina õige inimene kritiseerima tänapäevast popkirjaniku, kes tegi just seda, mis toidab – meelelahutuslik-patriootlikku visuaali… arvan, et Vikerraadiost järjejutuna kuuldud teos on tore meelelahutus, kuna keel on keskmisest säravam. samas, midagi ajaloo metrooseinale jäävat ses raamatus ei ole, Strugackid teevad oma ideedega meie aja kirjamehele kolme ringiga pähe;)


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: